toa terveks õhtuks neile kahele ja kõndisime Aimiga Toomel ringi – kaks peigmeheta filoloogiplikat, kaks külmetavat tudengit. Ja tulime kolme tunni pärast koju, leidmata seal endi kergenduseks kedagi eest.
Pärast seda Lilli lausa säras. Me nokkisime teda ettevaatlikult, sõbralikult. Ja Lillike valas aina õli tulle, hakates üles lugema, kui mitu korda ta on juba Indrekuga maganud. Selgus, et neid kohti oli mujalgi võimalik leida. Millele järgnes tema kindel kuulutus, et tema ei kujuta oma elu ilma Indrekuta enam ettegi.
Märtsis läks asi juba tõsiseks – Lilli teatas ühel päeval, et ta on rase, aga et Indrek ei taha lapsest midagi kuulda; ta nuttis meie nähes ja kuulutas seejärel, et ta tahab ülikoolist ära minna ja õmblusvabrikus tööle hakata ja lapse endale jätta ning teda üksi kasvatama hakata, vannutades meid seejärel, et me seda kellelegikellelegi ei räägiks. Muidu… muidu hakkab meil mõlemal parem, kirjutav käsi kärbuma! Ausõna, selline oli Lillikese mana – ja mulle meenusid minu mustad mootorratturid ning judin kihutas üle terve keha.
Siis kadus tüdruk äkitselt mitmeks päevaks ära. Me olime ärevuses, ei teadnud teda kusagilt otsida. Nädala pärast ilmus ta välja ja teatas lihtsalt, et käis aborti tegemas. Meie roll Aimiga oli taas olla halastusõed. Seekord lohutasime ja silitasime ning kaisutasime teda juba mõlemad, siis jootsime talle rahustavat teed ja panime ta magama; pärast istusime kahekesi intri köögis ja tõotasime, et me enam eales ei noki teda ega nimeta ka Halliks Luigekeseks. Ja see oli üks vahvamaid Aimiga üks olemisi.
Sealsamas vist tuli meil mõte, et peame selle Indreku üles otsima, ta meie tütarlastekohtu ette tooma. Meile ei tundunud isegi siis veel imelik, et Indrek polnud kordagi meie nähes Lillil külas käinud ja et Lillile helistati haruharva.
Too Indrek ei osutunud üldse selliseks, nagu me olime arvanud. Ta õppis bioloogiat, oli lühinägelik ja kandis tugevaid prille, ta oli linnukaitseala töötaja poeg, aga mitte Tõstamaalt, vaid Saaremaalt ning kavatses kaljukindlalt spetsialiseeruda ornitoloogiale. Ta jättis ujeda, isegi kohkunud poisikese mulje. See ülekuulamine nägi nii välja, et me seisime kahel pool seda poissi, tema istus keset meie tuba ja Aimi muudkui päris halastamatult ning poiss punastas ja kogeles ja vastas. Mina vaikisin ja kuulasin. Mul oli kohe algusest peale selge, kelle juttu tuleb uskuda.
Jah, nad tundvat küll teineteist, sest käivad koos looduskaitseringis ja on koguni ringi juhatuse liikmed, aga… Ühesõnaga, too Indrek vandus jumalakeeli, et midagi niisugust pole nende vahel kunagi olnud, et nad mõnikord istuvad küll kohvikus, kus arutavad neid ringi asju, ja mõnel väljasõidul on nad kah kõrvuti istmel istunud, võib-olla isegi ühest kuumast kruusist teed joonud ja mõnikord on ta aidanud Lillil võileibu ära süüa, kui too on väga pakkunud, aga… ei midagi rohkemat. Isegi mitte suudlemist!
Aimi oli muidugi see, kes Lillikese kohe pärast seda ette võttis.
„Miks sa seda tegid? Miks sa meile valetasid? Sest midagi niisugust pole ju olnud?”
Lilli nuttis ja puges peadpidi patja ja vandus, et kõik on tõsi. Et kõik see oli niikaua, kuni Indrek leidis endale selle teise tüdruku Laura ja nõnda edasi.
Ma kuulasin Lillit ja ma tundsin jälle, et me Aimiga oleme taas milleski süüdi. Kuid milles siis seekord?
Mulle oli juba pärast Indreku lahkumist selge, et Lillikest valdavad luulud, et ta pole vaimselt, noh, päris korras. Kuni selgus, et selle nädala, kui ta ära oli, oligi ta Puiestee tänava raviasutuses sees olnud.
Miski ei aidanud, need luulud jätkasid aeg-ajalt Lillikese külastamist. See sundis meid paljuski teisiti käituma, end igati tagasi hoidma, kokkuvõttes – etendama oma intritoas mingit teist elu.
Lilli näol puutusin esimest korda kokku isiksuse kahestumisega, mis sai mulle selgeks pärast seda, kui ma sattusin juhuslikult ta päevikule. Ma ei salga, et ei suutnud hoiduda mõningaid lehekülgi lugemast. Neid, kus oli juttu minust. Alati on huvitav, aga ka hirmutav näha iseennast teise inimese silme läbi, olgu peale et kergelt skisofreenilise natuuri pilgu läbi.
See oli kummaline ja sugugi mitte poeetikavaene maailm, mida ta kaustik mulle avas. Minust oli kirjutatud üldiselt hästi, ma olin temale emalik natuur, kellesarnasest ta ilmselt puudust tun-dis. Kuid oma parimad, ülistavamad read oli ta pühendanud meie toa kolmandale liikmele – Aimi Saarepuu oli meie Lillikesele tõeline kaunitar, tõeline paleus, peaaegu et naisarmastus. Mul pole enam meeles, kui poeetiliselt ta väljendus Aimi huulte ja rindade ja puusade ja… kohta, aga need read vapustasid mind. Hiljem olen mõelnud, et mitte Aimi, vaid Lilli oli mu tõeline võistleja kujutlusmaailmas. Tas oli sylviaplathilikku visioonsust ja… hulle assotsiatsioone. Kahjuks ei saanud need millekski luulelaadseks ega muuks sääraseks…
Muidugi ei tunnistanud ma kellelegi, et olin Lilli päevikut lugenud. Ma panin selle tagasi ta peidukohta. Ja ka Aimi ei saanud mitte kunagi teada, kes ta tegelikult Halli Luigekese jaoks oli. Las maa ilmas olla koht ka mõnedel saladustel! Kuid tollest Indreku- juhtumist peale hakkasin tõsiselt kartma meie Halli Luigekese edasise saatuse pärast. (Kuid võin siinkohal temast lahkudes ette ruttavalt kinnitada, et midagi hullemat kuni ülikooli lõpuni temaga enam ei juhtunud. Vastupidi…)
Ma ei mõistnud tollal, mis võis küll panna tema kujutlusse õilmitsema sellise kummalise lille? Hiljem leidsin ühest Juhan Liivi käsitlusest justkui võtme – luul ja luule, need polegi ju teineteisest nii kauged nähtused.
Ja ikka veel oli mu parim sõbranna Aimi Saarepuu.
Esimene mõra meie vahele jooksis alles kolmandal kursusel, kui hakkasime ajakirjanduses avaldama oma esimesi luuletusi. Selgus, et suhtumine luulesse ja me luule ise on nii erinev.
Aimi rääkis mulle pidevalt, et luule on tema arvates peaasjalikult sõnadest väljapoole jääv. (Hea küll, sellega olin ma nõus.) Et tema olevat luule tähenduslikkuse vastu, tema nautivat vaid keele kõla, sõnade üksteise suhtes tekkivat juhuslikkust. (Mis äratas minus juba vastulause.) Et see oleks kaalukam, otsisin üles tolle kuulsa Elioti essee ja ütlesin talle:
„Olgu, kui ma esitan sulle täiesti võõras keeles luuletuse ja kui sa ütled, et naudid üksnes selle kõla, siis ma lisan, et see on kokku pandud tolle keele täiesti suvalistest sõnadest. Kas see on ka luule?”
Preili Saarepuu leidis, et on küll. Ja kumbki meist jäi enda juurde.
Vaielda oli aeg-ajalt muidugi huvitav, kuid… Aimi luule oligi suuresti säärane, see kaugenes kogu aeg tähenduslikkusest. Sel nagu polnud sisu (ta ei pannudki tavaliselt oma luuletustele pealkirju, need olid kui mingid lõiked või fragmendid). Ühel hetkel hakkasin selle tema luuletamise maneeri kohta kasutama – muidugi vaid iseendas, mitte kunagi tema või kellegi teise kuuldes – sõnapaari „sõnade trummel”. Või lahtiseletatult – Aimi võttis nagu umbkäsi ühest mõeldavast trumlist sõnu või siis nende õige lühikesi kette ja seadis neist kokku suvalisi stroofe ning neist veel midagi pikemat.
Mõistsin juba siis, et luuletamist ei saa muuta keeles sobramiseks. Sellise väga meelelaadse luulega võib ära petta lihtsameelseid, aga mitte kirjanduse tõelisi tundjaid. Sul peab olema eelnevalt siiski mingi motiiv, kujund, mõte, meeleolu – ja alles sellest lähtuvalt saab hakata sündima luuletus; sinus peab olema mingi sund, pakitsus, ebamäärane käsk.
Ehkki, kui lähtuda teadmisest, et luule on rohkem kui muu kirjandus me alateadvuse väljund, siis – möönsin ma mingil ajal – võiks ju ka Aimi meetodis peituda midagi ratsionaalset.
Kuid ta luuletused ei meeldinud mulle, ja ma ei saanud sinna midagi parata. Nii nagu minu luule ei meeldinud ilmselt temale. Sest ta ei kiitnud seda kordagi.
Või miks muidu hakkas Aimi mind taga rääkima. Neid jutte immitses ja jõudis paratamatult ka minuni; mõnikord oli tegu vaid üksikute torgetega, kuid peab ütlema, et need olid tabavad. Ma ei uskunud, et nende taga on mu enda kursuse- ja toakaaslane. Aga see oli nii. Sest ükskord loengu vaheajal, kui ma tulin tualetist ja nad olid seljaga minu poole, kuulsin ma oma kõrvaga, kuidas Aimi ütles: „Eike luuletused on nagu maalapse haigutused, üheks korraks – ja ongi möödas!”
Aimi