teine trummeldamine ajas ta üles. Pilgu harjumuspäraselt lauale, hommikuti plärinal ülesajavale vekrile heitnud, sai ta aru, et aeg on kõvasti üle kesköö. See pani teda hetkeks imestama. Harilikult olid esimesed viinavajajad juba poole kümne-üheteistkümne paiku platsis. Ja selle järel, mõne tunni pärast tuli teine ring, aga needki ikka enne kahtteist…
Kui ta hiljem sellele ööle tagasi mõtles, siis panid teda imestama kaks asja. Esiteks see, et ta ei teinud lahti mitte ukseluuki, vaid tagaukse enda, nagu oleks tema mõistusele mingi pimestus langenud. Mis oli unise raske pea süü. Aga võib-olla oli põhjuseks väljast kostev mehehääl – nii pagana tuttav ja ometi võõras, igal juhul rahulik ja meeldiva kõlaga. Ja teine asi, mis vist tema ettenägematu liigutuse põhjustaski – ei küsitud ju üldse viina! „Leida,” ütles too üsna noor mehehääl, „tee lahti, lase sisse, meil juhtus väike õnnetus – näe, sõbramees väänas jala välja…” Mis jala, mis on sellel tegemist poega, minge apteeki? oleks ta pidanud esmajoones iseendalt küsima ja siis ka nendelt seal ukse taga. Aga mõistus oli kui kaega ümbritsetud ja käsi kui ära tehtud – see kaksas mõlemad krambid valla, siis keeras nii alumise kui ka ülemise luku lahti, lükates ukse poikvele; ja seisatas siis oma viledas hommikumantlis ukseavasse, nagu suudaks ta oma kehaga takistada ööd tungimast oma kauplusse. Aga ei suutnud ju. Ta lükati otsekohe nähtamatu mehekäe poolt kõrvale – küll mitte jõhkralt, aga paraja otsustavusega, sest neil seal oli vaja väljast kiiresti sisse soojasse ja varju pääseda. Kolm tumedat kogu robistasid tast mööda poeesikusse, kus oli pime ja kitsas. Aga nad pidid küllalt hästi teadma, kuidas edasi saab, nagu oleks nad millalgi varem, enne teda, siin tagaukse kaudu käinud. Sest poeröövlid olid nad nüüd kohe kindlasti, kes siis muud! Kartus oli lõpuks täide läinud! Senini olid need vaid paljad kuulujutud olnud!
Ihu lõi kuumaks ja jalad nõtkusid. Järgmisel hetkel lõi suur katmata elektripirn poeruumi laes põlema ja selle valgust ulatus kiiluna esikusse. Tal ei jäänud muud üle kui neile poeruumi järgneda.
Samal hetkel sai hirm otsa – tema endaga pole neil ju mingit tegu, see on riigi kraam, ahmigu nüüd siis, palju tahavad ja suudavad, enam ei mõista ta seda kaitsta!
Ta esimene pilk ei sattunud mitte sissemurdnutele, vaid millegipärast kahele suletud aknale, neile raudpulkadele, mis käisid aknapiitadest läbi ja mille seesmises otsas oli risti pidine splint; see kõik koos hoidis raudliistu väljaspool luukide peal, et neid ei saaks avada. Aga nüüd polnud sel kõigel mingit tähendust – ta oli ju röövlid ise vabatahtlikult poodi lasknud!
Ja kui armetud ning alasti tundusid need seinad, need riiulid ja seal olevad kaubad selles öises kõledas valguses, kui üksluine oli kogu poesisemus ja see vakstuga kaetudletipealne! Üksnes vana seinakell seinal jatkutas ruumi oma rahustavat ning ükskõikset tiksumist. Ta vaatas kõike seda nagu võõra, kõrvalise inimese pilguga, kellel pole selle ruumiga mingit seost, justkui polekski ta andnud allkirja kõige eest vastutada ja kui vaja, siis ka oma vähene vara kahjude korvamiseks ohverdada.
Alles seejärel langes ta vaade võõrastele. Ta pilk rändas millegipärast madalamalt kõrgemale. Neil olid kõigil läikivast juhtnahast säärikud, nagu kandsid vaid miilitsad ja külavolinikud, ja need olid kõvasti porised, nagu oleks läbi paksu pori tuldud; kõik kolm meest olid paksult riides, kampsunid ja selle peal kuued. Ning muidugi tukid rihmapidi õlal, nagu võiski oodata. Sellest peale, kui ta enda mees teadmatusse kadus, oli tal vaistlik vastumeelsus igasuguste püsside vastu. Ja nüüd ähvardasid need teda ennast!
Kuid imelik – mingit hirmu ei sugenenud isegi mitte püsside nägemisest. Hirm oli lõplikult möödas. Las teevad, mida tahavad, las topivad talle tropi suhu, käsutavad näoga seina poole, elu kallale nad talle ju ometi ei kipu – muidu oleksid nad juba uksel temaga… hõk, hõk!..
Aga inimese nägu polnud neil näha. Maskid olid ees.Õieti küll mitte maskid, vaid naiste vanad siidsukad pähe tõmmatud, kuhu suuava sisse lõigatud, et rääkida saaks. Tihe sukk surus näo lamedaks ja tegi selle kohutavaks, neegri-sarnaseks ja see võõrus kestis niikaua, kui nad polnud uuesti rääkima hakanud.
„Leida, seisa nüüd paigal, kus sa oled, ja ära ennast liiguta. Ära mõtlegi telefonitoru võtta. Me ei tee sulle midagist. Me ainult vaatame siin pisut ringi!” ütles üks neist, too kõige pikem.
„Jah, me ei tee sulle kurja, Aga ära mõtle karjuma hakata, sest keegi nagunii ei kuule sind praegu,” lisas teine, kelle hääl oli madalam, aga samas võõram. „Meil oleks siit mõnda asja vaja.”
Ta astus ukseavast kõrvale, surudes ennast poenurka, vastu soolakotti, ja ei saanud ikka veel sõnagi suust, nagu oleks ta puhta tumm. Või mida tal oligi öelda – kõik siin käis nüüd ilma tema osavõtuta ja nõusolekuta.
Selge see, mida neile vaja on: jahu ja suhkrut, soola ja makarone, vorsti ja viina, jah, ja viina kah. Kindla peale ka viina!
Ta pidi peaaegu suu lahti tegema ja juhatama, kus miski asub. Sest ta ei tahtnud, et nad kõik lootusetult pahupidi keeravad. Tema pidi siin edasi olema ja võib-olla ka kauplema. Hommikul tuleb nagunii rajooni helistada, tarbijate kooperatiivi ja miilitsasse, et sõitku koos välja, nüüd siis on ka tema poodi siin Arus rüüstatud ja mitme tuhande eest kaupa ära viidud. Nii igatahes tundus asi minevat.
Aga nood kaks ei asunudki kohe toidukraami kallale, nagu tema oli arvanud, vaid näisid pigem huvi tundvat selle seina vastu, kus olid väljas rauakaubad – naelad ja tööriistad ja labidad-hangud, tsinkplekist ämbrid, üks kastekann ja punt vikateid.
Sel ajal kui ta neid kaht oli kuulanud, oli kolmas sissemurdnuist, too, kes end kuidagi kohmakalt ja algusest peale kumarasse oli hoidnud, kaupluseruumist hoopis kadunud. Ju tema süles olidki olnud kotid, kuhu röövitud kraam topitakse. Aga kuhu ta kadus, kas sinna külma kööki? Siis võib ta ju raha üles leida! See oleks juba suurem kaotus, terve nädala jagu raha ju! Too kolmas tundus üldse kuidagi teistsugune, just teiste meestega võrreldes – väiksemat kasvu ja ka liigutustelt kuidagi…
Ta mõtiskluse katkestas pikema mehe küsimine.
„Leida, kas sul saagi on?” kostis läbi suka ta hääl – kumedalt, nagu teisest maailmast. Küsimus pani naist algul imestama, aga pärast, kui tal oli aega kõige üle pikemalt järele mõelda, siis näis see lausa asjakohase soovina – metsas ju! Naine osutas vaikides seinale, kus rippus üks käepidemepulkadeta saag, mis pikka aega ostjat oli oodanud.
Just samal hetkel ilmus poeruumi tagasi too kolmas; ta oli tõesti palju väiksemat kasvu ja talle ilmselt suur pintsak nahkrihmaga kõvasti kinni tõmmatud. Kuid temalgi oli samasugune silmade ja suuavaga sukk ja samasugune kõrvaklappidega müts peas, nagu saksa sõdurid sõja- aastail, eriti talvisel ajal kandsid. Ainult et tema säärikud olid läikivamad ja natuke paremad. Nagu oleks need – jumal küll, mil-line mõte! – mõne tapetud politruki jalast tiritud, mõtles poemüüja. Aga tas oli tõepoolest midagi valet, mingi rinnakumerus, nagu varjanuks ta kahes kuuetaskus sealt tagaruumist pihtapandut.
Paistis, et saag oli ainus, mida vajati ja et nad hakkavadki lahkuma. Imede ime küll! Aga üks soov neil siiski veel oli.
„Leida, too meile rajoonilehte. Kõik lehed, vanad ja uued, niipalju kui sul anda on!”
Lehed olid tal seal külmas köögis, kapi otsas. Ta kahmis neid kiirustades kokku, kartes, et kõik senine oli vaid komejant, et nad tulevad nüüd talle kohe järele ja hakkavad nõudma müügiraha, ähvardavad kohe püssitoruga – ja ta ei suuda vastu seista ning osutab külmalt seisvale praeahjule.
Jah, nad olid seeaeg võtnud siiski ka toidukraami, aga väheke, justkui moe pärast. Et oleks nagu märk jäetud, miks nad ikkagi tulid. Ning rohkem nad teda ei kõnetanud, midagi rohkemat ka ei nõudnud, samuti ei seletanud, mida ja kuidas ta peab nende kohta rääkima. Hüvasti samuti eijäetud, nii viisakad nad ka ju polnud. Üksteise järel uksest vaid välja, nüüd juba kiirustades. Too väiksem lahkus esimesena, aga vaatas lävelt ainukesena tagasi. Kuidagi nagu küsivalt läbi oma suka just temale otsa vaadates. (Sellest pilgust sai ta tõeliselt aru alles hiljem!)
Ta seisis tükk aega ukseavas, kartmata, et tuuletõmbus talle liiga teeb. Midagi hullemat täna öösel enam juhtuda ei saanud. Ta kuulatas ööd, kuid mingit mootorimürinat