Ehkki ta poleks ühtki kolmest ära suutnud tunda, kui nad inimesenäolistena tema poodi oleksid sisse astunud. Ja rääkisid mis nad rääkisid, kuid omavahel polnud nad ainsatki sõna vahetanud. Nii et mingeid nimesid peale tema enda oma polnud kuuldunud. Ja too kolmas polnud üldse suud lahti teinud. Küllap nad olid kogu oma tegutsemise ning kõik rääkimised ennemalt kokku leppinud.
Aga kust nad teadsid mu nime? mõtles ta tuppa tagasi pöördudes. Kusagilt ometigi. Või oli keegi tundmatu vahemees neile temast lähemalt rääkinud? Kindlasti seda, et ta on üksik nooremapoolne naisterahvas. Ja et tal pole meeshinge majas. Et on küll telefon, aga selle juurde peab ju kõigepealt pääsema ja siis veel keskjaama välja kutsuma ja seejärel numbri tellima ja nii edasi, mis kõik nõuab aega, mida ju niisugusel puhul sulle ei anta…
Kuid kes oli siiski too kolmas, lühem? Ega ometi… naine? Nojah, muidugi naine! Miks neil ei võiks seal metsas ka naisi kaasas olla!
See kerge kahtlustus sai kohe kiire ja selge kinnituse, kui ta oli oma tuppa astunud. Ja ühtaegu vastuse ka küsimusele, mis tol kolmandal, seega naisel, tegelikult süles oli olnud. Veelgi enam, poemüüjale oli korraga selge kogu selle öise tuleku eesmärk. Nad olid vaid etendanud poe röövimist!
Tõeline põhjus oli seal tema voodilohus – üks pamp, mis nüüd liigutas ja vigises. Ja enne kui ta seda puudutada jõudis, teadis ta täpselt kogu lugu, nagu oleks ise midagi taolist kunagi varem läbi elanud, kuskilt, kelleltki kuulnud, võib-olla mõnest raamatust lugenud. See naine oli hiljaaegu sünnitanud seal metsas lapse; tõenäolikult oli üks meestest selle lapse isa; aga kauem nad ei saanud last enda juures punkris või kus just pidada, ja et neil seda kuhugi mujale polnud viia, siis tõid nad ta siia poodi, tema kätte, teadmatuks ajaks tema kätte…
Kuid issake, mida ta pidi selle imikuga peale hakkama, tema, kel polnud endal kunagi ühtki last olnud!
Aga kohe tuli talle midagi meelde – ta oli alati last tahtnud, niipalju kui ennast mäletas. Tüdrukust peale, neiueast peale, meheleminekust peale, hiljemgi veel, kui mehest enam mingit teadet ei järgnenud. Aga nad ei olnud jõudnud selleni. Nad olid abiellunud just sõja eel, ja siis tulid need segased ajad ning mees läks neljakümne neljandal imelikel asjaoludel kaduma. Sellest ajast peale oli ta üksi. Mõnikord valdas teda imelik tunne, et mees on siiski elus, et varjab end kusagil mujal, kellegi juures, kust ta ei pääse tema, oma laulatatud naise juurde. Ja ei saa talle ka mingit teadet läkitada. Kuid uned seda aimust siiski ei kinnitanud. Oli tal muidugi hiljem olnud üks kui teine suksutaja, aga neist polnud midagi kindlat, rääkimata lapse soetamisest. Neil kõigil oli kas sõja õud või käestlastuse hais küljes. Ja uusi mehi ei tulnud kusagilt enam juurde…
Pamp vigises ja liigutas edasi – ja kusagil sügaval temas pesitsev naiseinstinkt sundis tegutsema. Imik oli keeratud vanasse poolkasukasse, selle sees oli kampsun, naiste rahva kampsun, tite mõlemad jalad kampsunikäistesse topitud ja siis kinni nööbitud. Imikul olid seljas uued roosad imikuriided. Justkui siinsest poest ostetud, mõtles naine tahtmatult. Ja kohe järgnevalt – küllap mitte ostetud, vaid mõnest teisest, kõrvalisemast poest pihta pandud.
Kuid miks nad tõid selle lapse just tema kätte? Ei andnud see üks küsimus talle rahu. Nad olid just nimelt tema välja valinud, sest olid olnud kindlad, et ta ei lähe seda käimist ja toomist kuhugi üles andma! Ja veel näisid nad arvavat, et temal kui poemüüjal ja üksikul naisel on last kergem kasvatada kui mõnel teisel naisel või koguni perekonnal. Nii et nad pidid teda ikkagi tundma! Ja äkki läbistas teda mõte, etkas polnud üks neist hiljaaegu tema poes käinud. Ükspäev astus tõesti sisse keegi imelik mees, takseeris kõike, kuid ei ostnud midagi. Ja too mees oli olnud just sellistes säärikutes…
Imik vigises edasi, küllap andis teada, et on märg või tahab süüa. Ta oli teda juba lahti võtmas, kuid korraga vajusid ta käed alla. Ta teadis – ta ei saa selle rolliga hakkama, ta töö, esmajoones poetöö ei luba tal seda last endale jätta. Jah, ta peab imiku ära andma, kellegi teise juurde viima, nüüd kohe, juba praegu öösel! See otsus valmis tas mõne hetkega ja näis olevat ainuõige. Ja ta teadis seejuures ka, kuhu ning kelle hooleks imik tuleks anda – noorele kooliõpetajatest abielupaarile, kes elasid koolimaja otsakorteris ja kes olid alles tänavu sügisel siia elama ja tööle tulnud! Nad olid nii umbes nädala eest poes käinud – varem polnud ta neid kordagi koos näinud, oli ainult kuulnud –, ja mees oli naist kuidagi hellalt toetanud. Selline imelik paar, oli ta veel mõelnud – imepisike naine, mehele lausa taskusse panna, ja suurt kasvu kiilanev mees. Ja siis kohe oli temagi aru saanud, et naine on õnnistatud seisundis. Mees oli taibanud ennast ning oma naist talle koguni tutvustada – selge see, aleviku asi, kõik tunnevad kõiki! –, öeldes perekonnanimeks Hansen, ja siis kohe küsinud – ega poemüüjal kedagi koolis käi. Mispeale tema oli pidanud vaid pead vangutama.
Jah, neile ta selle metsameeste lapsukese viibki!
Ta mässis imiku uuesti poolkasukasse ja võttis juba pambu sülle, kuid siis meenus talle, kui tuuline ja rõske oli ennist väljas olnud, ja ta võttis oma voodijalutsist veel ka baikateki ning mässis selle kasukale lisaks. Imik vigises edasi. Naine kussutas teda ja torkas taskus olnud karamelli lapsehakatisele suhu. Need olid odavad paburitski- kommid, mida ta ise lutsis, kui suu kuivama kippus. Ei ta teadnud, kas nii tillule üldse magusat tohib anda. Kuid vigin igatahes jäi järele, nii et tohtis vist küll.
Alevik oli üleni pime. Koolimaja jäi selle kaugemasse otsa. Ta otsustas minna ringiga, et ei peaks jumala eest kedagi kohtama. Nii ta siis kiirustaski üle nätske kõrrese nurme, kiskudes lurtsuvaid säärikuid põllupinnast välja. Ja tundis, kuidas see teda higiseks teeb. Aga imik oli tähtsam. Ta läks umbropsu, ilma et ühtki aknatuld oleks suunda näitamas, pigem tunde järgi.
Pool teed peaaegu käidud, tabas teda mõte, et ta ei saa ju koolimajas kedagi üles ajada ja last oma sülest teisele naisele edasi anda. See poleks see, mida tema oli mõelnud! Kõik pidi salaja toimuma. Maimuke tuli neile välistrepile jätta. Ja siis tuli näiteks aknale koputada. Aga kas nad kuulevad, oskavad välja tulla? Laps võib nõnda ju ära külmuda…
Äkki tuli talle parem mõte – ta pöördus ümber, läks tagasi, keeras poeukse uuesti lukust lahti, haaras elutoalaualt vana vekri, alustas taas oma vaevakat ülenurme teekonda.
Koolimaja must siluett tõusis silme ette just siis, kui lapsuke süles hakkas uuesti vigisema. Ent imiku nutt näis öös kõlavat erakordselt valjult – või see üksnes tundus talle nõnda; nutt kõlas kui etteheide, miks teda oli sealt soojast toast, mõnusast voodilohust üles võetud ja nüüd ei tea kuhu jälle tassiti. Miks sa tahad mind ära anda? kõlas ses viginas. Ma olin määratud ju sinu lapseks saama! Enam ei tule sul eales sellist võimalust! Mõtle järele, pöördu ümber, mine tagasi!
Ei, ta ei saanud enam! Ta pidi ennast kaineks tegema. Ja pealegi oli ta juba kohal. Harutanud baikateki kasuka ümbert lahti, voltis ta selle kokku, kohendas veel lapse suu ümbrust, et too korralikult hingata saaks, keeras kella mõlemad vedrud harjumuslikult üles ja seadis äratajaseieri nii ligidale suurtele osutitele kui vähegi suutis. Kell näitas 2.40. Oli öö kõige sumbem tund, kodukäijate ja huntide ning halbade unede ning halbade inimeste aeg.
Ta oli vaevalt jõudnud koolimaja aia keskele, kui kuulis, kuidas kell seal trepil plärisema hakkas. Selle sekka kostis jälle imiku nuttu, mis tundus kõlavat veel valjemini. Jah, imik kisas nüüd kogu oma väikese elu eest. Võtke mind siit ära, võtke juba rutem! Naine jäi hetkeks vana jämeda vahtra varju seisma. Ja siis kuulis ta oma suureks kergenduseks uksekolksatust ning mehehäälset hüüatust. Ning tea-dis samas, et tema plaan oli läbi läinud…
Kui ta poeust lahti keeras, meenus talle veel midagi – et ta polnud ennist seal voodi peal järele vaadanud, kes see imik on, kas poiss või tüdruk. Mida mõni teine naine oleks tingimata teinud. Mis rääkis samuti sellest, et tema oli neis asjus… Või mis tähtsust sel nüüd ikka oli!?
Terve pühapäevase päeva lamas ta kui haige, magas mõne tunni, virgus, lamas niisama edasi, ajas end üles alles hilja õhtul. Ja kohe hakkas talle viirastuma, et nüüdsama koputatakse ta aknale või tagauksele ja seal on Hansenid, imik proual süles… Või on hoopis nood kolmekesi ja nõuavad oma last, metsalast tagasi.
Aga ei tulnud kedagi…
Ka