see oli suur puudus, et mul polnud oma kooliteed. Või kuidas polnud – alumise korruse klassist hoone teise otsa kolmandale korrusele!
Muidugi kannatasin sellest peale, kui Koidula hakkas mulle inglise keelt õpetama, ja et mu isa oli direktor, keda kõik koolis kartsid, siis pidin minagi teda kartma. Ehkki Kalju pole kunagi olnud karm ja kinnine; ta on pigem pehme, mõjutatav natuur. Aga ega koolilapsed seda teadnud.
Tahan kokkuvõttes öelda, et ei Koidula ega ka Kalju olnud minuga ranged. Pealegi andsin neile väga harva põhjust minuga riielda. Nad olid lihtsalt kogu aeg need, kes nad olid, kes nad pidid olema…
Kuid koolini oli veel esialgu aega.
Ehkki… aeg-ajalt näib mulle, et mingit Valget maja, nagu mina seda kutsusin ja praegugi nõnda nimetan, pole füüsiliseltki enam ammu olemas, et seda pole kunagi olnud, et kõik see kauge on üksnes vaid mu kujutlus sellest, millises majas ma lapsepõlves võinuks elada ja koolis käia. Aga las sel olla, nagu ta on – ma võin ju tuua sadu pisiasju, mis seda tõesti tõestavad, ja ma võin olla mõndagi unustanud või teisiti mäletada, kuid mitte peamist – selle suure hoone erilist heledust, millel on olnud omaette tähendus. Jah, just see maja suutis esimesena kõigist reaalse maailma asjadest erutada mu kujutlust, sundis mind mõttes looma pilte ajast, mille jaoks oli mul nii napilt tõendusmaterjali…
Niisiis, me elasime kõik need aastad Melliste mõisa endises häärberis, selle kolmandal korrusel, kolmes otsatoas. Õnnelik juhus ühe tüdruku jaoks, ütleksin mina. Või kui meenutada ühe mu lapsepõlveaastate raamatu pealkirja, siis – väike tüdruk suures lossis. Ehk liigagi suur minusuguse lapse jaoks. Terve maailm, mida ma aeglaselt avastasin. Mis veelgi tähtsam, selles hoones sain ma ka kogu oma koolihariduse. Algusest lõpuni. Või palju niisuguseid allesjäänud häärbereid Eestimaal ikka oli – ja mitte kõigis ei asunud kool. Kokku vast mõniteist. Paljud säärased ilusad hooned lõhuti esimese vihaga lihtsalt maha (aga hooned polnud ju süüdi, pealegi olid need eestlaste ehitatud).
Kui kutsun seda maja siiamaani Valgeks majaks, siis ei tähenda see vähimatki paralleeli päris Valge Majaga Washingtonis, mida olen samuti juhtumisi oma elus külastanud ja mis polnudki mu imestuseks kuigivõrd suurem minu lapsepõlvekodust.
Juba üksi häärberi kahhelkivist ahjud olid midagi suursugust. Ja laed, täis ornamente. Ning friisid kunagises mõisasaalis, minuaegses koolisaalis, mis kujutasid putosid ning muid kreeka mütoloogia armsaid olendeid ja millele me pidulike aktuste ajal rohkem tähelepanu pöörasime kui õpetajate sõnavõttudele ja oma kaaslaste esinemisele. Seal üleval peitus üks saladusi, üks impulsse, miks antiikkunst mind alati on huvitanud. Aga kuna meile neist asjadest midagi ei räägitud (ei sobinud rääkida), siis oli ainus võimalus lasta oma kujutlusel see lünk täita. Vähem tähelepanuväärsed polnud ka lõvipealiste vasklinkidega uksed, mis vanaaegselt kääksusid. Ja sinna juurde mu kartus, et lõvi mind kohe käest hammustab. (Aga see tunne oli siiski enne kooliminekut, kui ma juhtusin üksi suure maja peal ringi käima ja Koidula mind otsima tuli, leides mu kusagilt nurgast suuril silmil midagi seni avastamatut silmitsemas.)
Kummatigi näib mulle, et suur osa mu mälestusi pärineks justkui ühest teisest, palju varasemast lapsepõlvest. Teisisõnu, need juba on kellegi poolt kirja pandud. Jah, pole võimatu, et ma olen sellest raamatust, mida te juba aimate, mõned pildid kogemata üle kandnud. Seda juhtub ikka. Ja seejuures pole peaaegu mingit vahet – ma mõtlen emotsionaalset, aga ka sisulist –, et väike Illimar oli poiss, mina aga tüdruk. Tõesti, ka temal oli häärber ja tumedad pargipuud ja sulalumelõhn ja vareste kraaksumine aiateibais. Ja minul seisis jäme lumememm samasuguste pargipuudeall, pikk punane porgand ninaks ja ahjusöed silmadeks. Ühel teisel pildil seisan minagi keset talve ja mulle avaneb kaugele-kaugele ulatuv igav väli, madal vesitaevas nagu hall tekk selle kohal, rõhtsad karjaaiaroikad, mis jagavad pildi nagu kaheks, ning varesed istuvad sellel aial, tõusevad siis lendu ja madala taeva all kõlab nende igav ja samas ka hirmutav „kar-r-r!”.
Mulle näib, et kõige tugevamad kõigist mälestustest lapsepõlves on lõhnamälestused – häärberikeldri mahke, magusavõitu lõhn, milles on koos kartulite, porgandite, seenepurkide, vanade, pütti unustatud soolakurkide, aga ka mulla ning puusalvede hõng. Ning teinegi lõhn, aga hoopis kõrgemalt – õunte lõhn häärberipööningul. Ja kolmaski, kuid kolmel vahepealsel korrusel – vanade mööblitükkide, värnitsa ning laki lõhn tühjas klassiruumis, kus on alles vaid kunagiste koolitundide kaja, kui ma keset suve sinna jälle ära eksisin.
Häärberi lõunaküljes asus tönts, madala torni moodi ehitis; see oli kuuekandiline ja sel olid igas suunas vaatavad aknad. See polnud eriti suur, lihtsalt üks omapärane ruum, mida mu hilisem kujutlus on sidunud mõistega „vaikusetorn”. Võib-olla et seal asus kord paruni enda kabinet, juhul kui ta ikka armastas üksiolekut ja romantilist õhkkonda, sest tornitoa aknad olid värviklaasist – sinisest, rohelisest, punasest, kollasest, pruunist, mõned ruudud ka läbipaistmatud, piimvalgest klaasist. Siiski, mõned ruudud sellest mosaiigist olid minu ajaks juba kadunud ja asendatud tavaliste klaasidega, mis vähendas toa mõjukust. (Muide, see raamatuist pungil tornituba oli mõtteliseks eelkäijaks ühele mu hilisemale elukohale.)
Tornitoas asus kooliraamatukogu. Mitte just suur oma raamatute arvu poolest, kuid piisav kooli ja esmajoones minu jaoks. Raamatud asusid lehvikjalt paigutatud riiulitel – teisiti ei saanukski neid paigutada – ja nõnda ei olnud seal hämaraid nurki, nagu hilisemates, palju suuremates raamatukogudes, kus mul on olnud juhust viibida. Värviline valgus langes ühtmoodi kõigile riiulitele ja sul oli kerge ükskõik millist raamatut kätte saada. Mind muidugi lubas Koidula sinna riiulite vahele kõndima, aga kõigile lastele see vabadus ei laienenud. Just nende akende tõttu oli see ruum mu lemmikpaik, mida ma ka vastavalt kutsusin – Minu Värviline Maailm.
Kuid sellele lisaks, mingil kombel isegi vastukaaluks oli tohutu suur häärberipööning. Sel ajal kui teised lapsed koolist koju läksid, tee peal koerust tehes ja võib-olla mind taga rääkides, tõusin mina vargsi tagumist, kitsast ja alati nii reetlikult krigisevat treppi mööda sinna pööningule. See polnudki nii hõlpus, sest umbne koridori lõpp ja ka trepp olid harilikult täis koolikoli – katkisi koolipinke, ämbreid, vanu põrandaharju ja muud säärast. Nii ei olnud mul madala pööninguukseni kerge pääseda. Aga mul oli võti (just nõnda nagu ühel mu esimestest kirjanduslikest kangelastest), mille olin leidnud pärast pikka otsimist; tegelikult oli tegu terve võtmekimbuga, kust õige võtme leidsin üles alles peale pikka passitamist roostes lukuauku.
Minu koht asus pööningu lõpus. Lihtsalt koht, mida ei tohtinud keegi teada. (Sest öelge mulle – milline lapsepõlv saaks läbi ilma sellise kohata, ilma saladuseta, ilma tabuta!) Seal oli mingi igivana, kunagise kullatisekorra kaotanud nikerdustega tugitool, mille polstri seest turritas välja tooli sisikond ja ka üks terav vedru. Seal ma harilikult istusin. Pööningualuses oli hämar, kogu aeg hämar, ainult üks kauge, väga kauge kaarjas aken jätkutas sinna oma valgust. Justkui teisest maailmast.
Seal ilmuski mulle esimest korda mu Kidisev Kuul. See sündis mingis meelehärmiseisundis või mingi erutuse järel, enam ei mäletagi. Kuid järsku rippus see kuul lihtsalt mu ees pööninguõhus. Kui lohutus. Või kingitus, mida ei saanud kätte võtta, üksnes vaadata. See oli suurem kui pall, suurem isegi kui gloobus me klassis, samal ajal õrn ja iga hetk kaugenev, kui ma vaid suuremat uudishimu üles oleksin näidanud, ning, nagu ma juba ütlesin – kidisev. See tähendab, et ta väreles ja võbeles ja tekitas seejuures säärast häält, nagu oleksid sajad väikesed klaaslitrid üksteise vastu puutunud sellesse pööningualusesse mingil kombel pääsenud tuule hinguses. (See on mu praegune, täiskasvanulik kirjeldus. Kuidas ma seda tol ajal kogesin, seda on küllalt raske taastada. Igatahes ma ei tundnud mingitki hirmu. Mitte kordagi. Ka mitte uudishimu, üksnes imestust.)
Kera peatus minust harilikult vaid käeulatuse kaugusel, aga ma teadsin, et ei tohi kätt sirutada ning seda puutuda. Ja kui ma ta sädelevat pinda uurima hakkasin, siis avastasin, et need polnud mitte metall-litrid, vaid väikesed siledad läikivad tahvlikesed. Ja nad kiirgasid erinevat valgust. Ja ükskord, ainult ühel korral moodustusid sinna tahvlikestele tähed – algul A, siis G, siis kõik järgmised, nii et neist tähtedest said sõnad, ei, nimed, võõrapärased