mille Koidula oli mulle ettenägelikult tavaliste tähtedega üheaegselt selgeks õpetanud. Kõige varasemad aastaarvud neil ristidel algasid 17 või 18-ga. Kuid kui palju ma ka neid kirju ei veerinud, ma ei leidnud sealt nimesid, mis alanuks Ada, Agathe, Adele või Anna nimega. Millest ma järeldasin, et neid polnud siin, et nad olid siiski mujal…
Tulin viimaks vannitoast ära ja kõndisin märja ja alastisena ringi, sest niisugune on mu komme; siis jäin elutoa ja esiku ühinemiskohal suure ovaalse peegli ette seisma, nägin end külgvaates, ehmatasin ja kukkusin end kohe arvustama, mis on samuti mu komme. Ehkki seal peeglis peitunuks hetkel justkui teine naine. Suur ja ümar, võta või jäta – nagu Rubensi-ajast välja astunud. Hmh, Urbino Venuse modelliks ta muidugi enam ei kõlbaks! Aga häbi tunda polnud ka just põhjust. Miks ei võiks üks suurt kasvu naine just nimelt lopsakas olla? Kas mulle oleks mu kasvu juures sobinud kondine olek, nahk rippus ja nägu krimpsus, aga nüüd olin kui Kustodijevi kaupmeheemand, ainult teetass ja samovar puudu! Ah, mulle pole eluaeg sümpatiseerinud kitsad ja kiitsakad naised, eriti veel kui selline saledus saavutatakse iseenda söögiisu piiramisega. Ja üldsegi mitte need, kelle kohta vanarahvas ütleb – nagu lauaga löödud. Kuid ega oma keha vorme vali me ise, needki on ette antud…
Silmitsesin end tähelepanelikumalt. Küllaltki vormis rindu, seejärel kõhtu, seejärel puusi, märkasin mõnda liigset volti, puutusin oma veenuse-kinku ning küsisin mõttes – mitu meest mu elus on üldse sealtkaudu minusse pääsenud? Ah, mitte eriti palju. Aga kas on naisi, kes säärast arvestust peavad. Küllap vist. Mehed küll, olen kuulnud… Minusse, ent kas ka minu ligi? Küsisin nii ja puhkesin valjult naerma nagu kellegi kuuldava küsimuse peale. Ja üritasin mõnda neist kujutleda mind kaisutamas. Sedagi oli ju juhtunud… Jah, aga hellust oli ikkagi vähem olnud kui kihu; sellist, mida võiks armastuse kaisutuseks kutsuda, seda oli veelgi vähem. Aga see ei teinud mulle hetkel üldse meelehärmi. Mõtlesin – sedavõrd vähem olen ennast raisanud. Sest õige armastus on ennekõike enesehävitus, leebemas mõttes lihtsalt enda ärakinkimine. Ilma et oleks kunagi teada, kas sa samapalju või enam-vähem samapalju vastu saaksid. Mehed on selles osas kitsid. Või on just naised suuremad egoistid!? Nad mõlemad mõtlevad ennekõike iseendale, niisugune on kord inimsugu…
KARTUSED JA HIRMUD
Küllap just niisugust pealkirja sobiks kandma üks osa mu lapsepõlvest. Mitte see, millest sai eelnevalt mõtiskletud, vaid pisut hilisem, aga ositi siiski ka sama aeg, ainult et see jääb justkui kirjeldatud päevade sisse, mingite juba räägitud sündmuste vahepeale, teistsugusena – nagu olnuks mul kaks lapsepõlve. Ent muidugi, veel enam peitub see öödes.
Tahan neist asjust nüüd rääkida. Seda enam, et see sõnaühend ja need mõisted on mingil kombel saatnud mind kogu elu. Küll nõrgenenud kujul, ent jätkuvalt. Sest tunnistan, ma ei ole sisemiselt kuigi tugev. Ei ole kunagi olnud. Ehkki võin mõnele inimesele väliselt selline näida. Ka mu kohatine bravuur on vaid selle nõrkuse suitsukate.
Ma kardan näiteks endeid, üldisemalt võttes olen ebausklik; muidugi pelgan ma üksindust, ehkki püüan selgi puhul jätta muljet, et see mulle väga sobib ja et ma lausa naudin üksielamist kui oma iseseisvuse, loomingulise vabaduse lahutamatut osa ja nõnda edasi. Tegelikult täidab mind sageli igatsus mõne inimese järele. On hetki, kui mul pole midagi tavalise lobiseva naishinge vastu. (Eike, ükski inimene ei ole tühine, jäta see meelde!) Tegelikult kardan ma teiste arvamusi, ükskõik siis kas minu isiku või mu raamatute kohta – see teeb ju ühe välja. Jah, kõik taoline hakkab hiljem mu mõistuses keerlema, muutub siis mustaks ussiks, mis uuristab ja uuristab mind. Mistõttu on hea mitte kellegagi eriti suhelda ja usaldada vaid iseennast. Mida oligi tarvis tõestada ehk M.o.t.t.
Võib-olla peaksin siinkohal väljenduma pisut teisiti – et lapsena riivas ja erutas mind kõik ning tekitas sisemuses kummalist valu, kusjuures põhjuseks ei pruukinud üldsegi olla minu enda isik. Ma kannatasin ka teiste pärast. Ma kannatasin kõiksuguste asjade pärast. Võib-olla peaksin oma tänase tunnetuse valgusel ütlema, et lapsena vaevlesin ma maailma ebatäiuse kütkes palju enam kui praegu. Iga putuka surm oli mulle tragöödia. Mu hing valutas seepärast, et tapeti loomi. Rääkimata sellest, et inimesed vananesid ja surid. Isegi see, et oli nii palju inetuid inimesi. Eriti riivas mind, kui nägin mõnda enda meelest inetut naist. Mind vaevas mu kaaslaste julmus ja voli nõrgemate kallal, seljatagused jutud, naer, jah, parastav naer kõigepealt… Ma leiaksin veelgi neid maailma suuri ja väikesi ebaõiglusi, kui oma mõtisklust jätkaksin.
Kuid üldistest mõistetest kõige õudsem oli tunnetada lõpmatust. Õigemini võimatust tunnetada universumi lõpmatust. Et kõik on alguse ja lõputa, mis oli ilmvõimatu! See õudus kestis õnneks nii kaua, kuni leidsin kusagilt raamatust, võimalik, et mõnelt mõtlejalt, nagu näiteks Descartes, või mõnelt kodumaiselt astronoomiltpopularisaatorilt kergendava mõtte – lõplikkus oleks veelgi kohutavam.
Samuti mäletan üht seismist seal Melliste pargiservas. Ma vaatasin päikesesse, ja äkitselt täitis mind elu või olemise suur tähendus; see laienes välgukiirusel kõigele, mis oli minus ja mu ümber ja minust väga kaugel; see nagu voogas ühe hetkega minusse, ent jättis mind ka kohe maha. Sel välkvalgel hetkel oli kõik nii selge, nii lõputult klaar, nagu oleksingi näinud sinna lõpmatuse lõpmatusse. Järgmisel hetkel oli tavaline mõte tagasi, nagu oleksin kaotanud fookuse, mis mu mõttekiiri koondas (mu hilisem võrdlus) või nagu oleks mõistusele laskunud kerge kae, mis tegi edaspidi võimatuks tolle erakordse selguse. Ja ma tundsin end korraga väga õnnetult.
Sest selles kadunud hetkes oli peitunud justkui minu tunnetuslik maksimum, minu mõistuse absoluut. Või nimetagem seda lapsepõlvetarkuseks, mis meilt kõigilt ühel hetkel ära võetakse ja millegi tavalisemaga asendatakse. Nagu oleks Loojal hakanud kahju mulle pakutust ning ta hakanuks oma värve lahjendama ning segama. Nagu oleks päike teinud midagi mu silmadega. Nagu oleks paradiis sulgunud… Teisisõnu, kõik järgnev on olnud mitte terava tunnetuse, vaid üksnes mõtlemise, analüüsi, raamatutest ammutatud tarkuse tulemus. Ja veel hiljem on järgnenud juba kogetu ja läbielatu kordused, mis tähendab sedasama – maailma värvide aeglast tuhmumist. Oh, mida kõike võiks kirjanduses korda saata selle lapsepõlveeheduse ja erksusega. Kuid me oleme kõik ühtmoodi ta võtme kaotanud…
Ilmselt sai mulle juba küllalt varakult selgeks veel üks tõsiasi – et kõige ilusa ja hea eest tuleb varem või hiljem maksta ilmajäämise ning hingevaluga. Et elu ilu pole olemas ilma inetuseta. Veelgi enam – muul kombel ei saaks seda esimest üldse eksiteerida. Ja veel – et valguse teine pool on pimedus.
Jah, just pimedust kui hirmu allikat ma kartsin. Imelikud olid juba need õhtumeeleolud, kummaline varjude mahalibisemise aeg. Tunne, et üks päev on looja minemas ja et koos sellega kaob tagasisaamatult midagi tähtsat. Mäletan, ma ronisin vahel mõnele mõisahoonekatusele, aga ka sealt ei näinud kaugemale, sest valgus põgenes nii kiiresti ja talle järgnev hiiliv hämarus tuli nii silmitult. Kuidas ma ka ei püüdnud – ma ei tabanud kunagi hetke, mil selle päeva valgus lõplikult suri. Igal juhul vallutas pimedus kõik kohad, kus ma päeval olin viibinud. Maailm muutus täiesti teiseks. Ja mina ise ka.
Pimedus õues polnud see mis maja sees. Sees oli ta palju ahistavam, sest seinad hoidsid teda kinni; see oli kui silmnäota olend, kellel olid oma kihvad ja küünised. Mõnikord tundsin neid vaid millimeetri kaugusel oma näost, silmadest, oma vaesest puperdavast südamest.
Selle kõige tulemuseks oli, et ma ei saanud uinuda. Sest see võis mulle unne järgneda. Aga kogu öö üleval olla oli samuti võimatu. Tundsin, kuidas mu südame ümbrus ja pea muutusid pikkamisi tuimemaks, järjest ebamäärasemaks. Sel hetkel haaraski mind too kohutav hirm, et süda, mu ustav väike liitlane, keeldub mulle allumast ja jääb ühel hetkel seisma. Juba oli hirmuvärin vallutanud kogu keha. Mida küll teha, kuidas end kaitsta!? Vaid see mõte üksi vasardas minus. Iseenda sisemise jõuga. Võimatusemõttega, et veel ei saa see juhtuda, et on veel liiga vara, et see oleks nii ülekohtune…
Reaalsus jätkas veelgi hajumist, tõmbus väikeseks, järjest peenemaks, imepeeneks, ja see üks niit ähvardas hoopis katkeda. Nüüd oli piir, millele ma ei suutnud enam vastu panna. Ma pidin, pidin üles kargama, karjuma, midagi ette võtma. Mõnikord see järsk tegutsemine