Reklaamist Teie kuulutust ja otsustasin Teile kirjutada.
Olen elanud Tallinnas 13 aastat, aga ehtsaks tallinlannaks ma end ei pea. Tallinlanna peab minu arvates Tallinnas sündima, kasvama, kogu elu Tallinnas elama. Mina sõidan vabadel päevadel väga tihti maale ema juurde oma pisikesse kodukülla. Kuigi ta on kolkaküla, bussipeatusest on koju veel seitse kilomeetrit jalgsi vaja minna, on ta mulle ikkagi koduks jäänud hoolimata sellest, et elan ja töötan aastaid Tallinnas. Koduküla asub kaunis kohas Lahemaal.
Hiiumaale pole ma oma elu jooksul veel jõudnud, lugenud olen Hiiumaa kohta natuke, pean hiidlasi väga tublideks inimesteks, eriti naisi.
Palun kirjutage oma elust Hiiumaal lähemalt. Kirjeldage oma tööd, mida teete. Kas elate vanemate juures, olete põline hiidlane? On Teil õdesid, vendi?
Mina töötan Pirita raamatukogus laste osakonnas van. raamatukoguhoidjana. Huvid on humanitaarset laadi. Suurema osa oma vabast ajast istun kodus ja loen raamatuid. Kui on kena, mugav korter, on nii mõnus seal olla. Kas Teile meeldib lugeda ja millist kirjandust eelistate?
Olen mõned jutukesed ka ise kirja pannud. Sellel suvel võtsin julguse kätte ja saatsin paar juttu pisikesele jutuvõistlusele… Ja mind kutsuti sellest sügisest Tombi nim. Kultuuripalee kirjandusringi. Tööaeg on mul natuke halb – kella üheteistkümnest kuni üheksateistkümneni. Alati mul seal kirjandusringis käia pole võimalik. Töökaaslane on küll tore inimene, aga ka tema vastutulelikkusel on piirid. Väga palju töölt puududa ei saa, on vaja ju veel ka teatris käia, kuid etendused algavad juba kell 19.00 ja Piritalt linna sõitmine võtab ka oma aja.
Mulle meeldivad lihtsad ja kaunid asjad, alustades inimestest ja lõpetades koduga. Mulle meeldib veel käsitöö. Olen endale ja vanatädile, kelle juures elan, natukene kudunud ja heegeldanud. Õmblemine läheb viletsalt, emal läheb see töö kiiresti ja hästi, sellepärast tundub nii.
Käin ka kunstinäitustel, loen kõige parema meelega kunstnike elulugusid. Õde on Tartus kunsti õppinud ja maalib päris kenasti. Omal ajal, kui ma veel keskkoolis käisin, ostis ta mulle Oskar Raunami raamatu „Joonistamise ja maalimise õpik”, võttis mind kaasa, kui maalima läks, õpetas värve tähele panema looduses ja lubas ka minul oma värvidega plätserdada. Hiljem ei ole ma enam suurt joonistanud, ainult, kui on vaja teha lastele mõni temaatiline luuleõhtu, näiteks „Tere, kevad!”, siis olen ajakirjadest ja lasteraamatutest maha joonistanud lastepäraseid pilte dekoratsioonideks.
Mulle meeldib luulet lugeda, mõned viletsakesed olen ka ise kirja pannud. Kõige lähedasemad on mulle Juhan Liivi ja Sergei Jessenini luuletused. Neid loen ikka uuesti. Fotonäitustel olen vähe käinud. Meeldivad Gustav Germani fotod; on värvikad. Peeter Toominga fotod on omanäolised. Millistel teemadel Teie pilte teete? Kirjutage oma huvialadest lähemalt, palun!
Kehakultuuriga pole ma kunagi tegelnud, keskkoolis püüdsin ikka just võimlemistundidest puududa.
Teil olid väga toredad iseloomujooned kirja pandud. Enda kohta ei oska midagi erilist öelda. Tavaline, keskpärane, siiski mitte tuim inimene, huumorimeelest jääb vahel vajaka, mulle ei meeldi tihti naljad, mis minu arvates on natuke taktitud. Peenetundelistest huumorimeelega inimestest pean aga lugu.
Olen väga tagasihoidlik, mitte seltskondlik, karsklane, ei suitseta. Olen vähese jutuga võõraste hulgas. Võõra inimesega harjumine võtab aega. Lähedase inimesega võin aga tüütult lobiseda. Oma seksapiilsusest pole mul aimugi, aga ma loodan, et ma pole veel lootusetult hiljaks selle tundma õppimiseks jäänud.
Pilti mul ei ole käepärast, mida võiksin saata. Aga ise ma ennast inetuks ei pea.
Olen sündinud Lõvi tähtkujus.
Kui Te olete minu pika kirja läbi lugenud, Teil oli nii tore iseloomu joon kirja pandud, mõistev, ja veel soovite minuga tutvuda, siis palun kirjutage järgmisel aadressil:
Loodan, et kirjutate või helistate. Eriti siis, kui olete Sõnn. Seniks kõike head Teile elukaaslase leidmisel. Eha
Nii mõnusale kirjasaatjale tuleb mul kindlasti helistada.
Mina, Ülle, olen blond. Olen sündinud Skorpion. Lapsi pole, kahju. Kõik vaev on tühja läinud. Viis aastat tagasi matsin mehe, kellega pidin abielluma.
Olen doonor. Veri on väga hea.
Meeldivad meri, kino, teater. Sporti teen, sest harrastan metsajooksu. Töötan 1. toidukaubastus koristajana.
Haritus: alg.
Olen olnud peaaegu viis aastat üksi. Pole õiget sõpra, kellega voodit jagada ja last teha. Restoran pole õige koht. Tantsupeole üksi ei lähe.
Ema elab Sauel. Isa on surnud. Elan õega koos, sest tal sündis tütar, kuid abikaasa jättis ta maha. Mees läks pikka rubla tal teenima ja teisi naisi magatama. Nüüd meie elame kolmekesi. Vend elab Toilas. Meeldib autoralli.
Tean, et kirju tuleb Sulle palju. Ehk on minul lootust Sinuga kohtuda, tass kohvi juua, mehenälga kustutada. Tahaksin Sind näha, Su lähedust kogeda. Sinu andmed on sobivad, sest paistad olevat heameesterahvas, tiirane mees ja otsid samasugust naist. Eks Sulle tuleb palju kirju, sest reklaam on kallis. Tahtsin ise ka sinna minna. Nüüd jääb ehk ära. Raha kulub kiiresti. Kui meil õnneks läheb, võime endale selle raha prassimiseks kulutada.
Ega elu kerge ole, mälestused on ikka. Peab ju naisel mees olema, mehel naine. See on looduse seadus, et pingeid tuleb voodis maandada. Muidu võib lolliks minna.
Möödunud kuu lõpp oli nukker. Suri sõbranna ema. Ma olin temaga juba 5. klassist koos. Jagasime oma rõõme ja muresid. Eks meie peame elama. Mis lastesse puutub, siis on vaja voodielu elada ja loota. Küll nad tulevad. Noh, kõik.
Minu aadress:
Palk on 90 rbl. Helista töö juurde 521-063. Parim aeg on enne 15.00.
Selles olen kindel, et Ülle on vähe arenenud ja see häirib mind, aga kuna ta on seksikas, võib meie suhtlemine olla lustakas vahepala minu eluteel.
Tormata pole mul kuhugi vaja. Juba see on nõudnud minult suurt otsustavust, et liisku langetada kirjade osas, kellele vastata ja helistada. Kuivõrd helistamine on hoopis lihtsam ettevõtmine kui kirjutamine, alustan pärast väikest viivitust sellest.
Mul tuleb hakata kaugekõnesid võtma. Esmalt helistan kiimalisele ja lollakale Üllele, nagu ma teda ette kujutan.
Kirjatuttav kutsutakse telefonile.
Teatan: „Ma olen tutvumiseks reklaami ajalehte pannud hiidlane.”
Ülle seletab: „Mul on väga hea meel, et sa mulle helistad. Kah juks pean sulle ütlema, et minu pool sa esialgu ööbida ei saa, sest õde elab ikka veel tütrega siin. Sa saada mulle paber, millega saan miilitsast tõendi kätte ja sinu juurde Hiiumaale pidu panema sõita.”
Ülle hääl on üllatavalt räme naisterahva kohta. Mul kaob ära igasugune tahtmine temaga kohtuda.
Lõpetan telefonikõne siiski viisakalt: „Ma pean su ahvatleva ettepaneku üle tõsiselt järele mõtlema, sest sain ometi ligi viiskümmend pakkumist ja tahan kõigi minust huvitatud naisterahvastega ühendust võtta. See võtab üsna palju aega.”
Ülle toriseb: „Kui sa mulle kahe kuu jooksul ei helista, siis tuleb mul ikkagi reklaamikontorisse minna.”
„Palju edu sulle!” ütlen reipalt ja mu esimene tutvumiskatse on lõppenud.
Ka inimese hääles on tema väärtus peidus. Ülle hääl on ebameeldiv. Ma ei soovi avameelse räige kirja autoriga suhelda, kuigi esimese sammu selles suunas astusin.
Olen hoos ja helistan