et igas rannakülas leidus mõni suurem mootorpaat. Nüüd tõusid paadid ja paadiomanikud hinda, sest see oli väljapääs. Sellest sai tagauks, mille kaudu oli võimalik sõja jalust üle mere põgeneda.
Raudiku meier Friedrich Krause, kitsamas ringis lihtsalt Frediks hüütu, oli kindlalt otsustanud koos perega Eestimaa tolmu jalgadelt pühkida. Kuidas ja millal see täpselt toimub, polnud veel selge, aga ida poolt tulevad teated tegid mehe järjest rahutumaks. Kellegagi oli vaja nõu pidada, vähemalt leida keegi, kes samamoodi mõtleks, ning aina sagedamini viis Krause tee üle jõesilla teisele kaldale ja sealt allavoolu mööda jalgrada veski juurde. Mölder Rudolf Luugist oli ta juba peaaegu mõttekaaslase saanud, kuigi veskiomanik polnud veel lõplikku minekuotsust langetanud.
„Kui nad tagasi tulevad, ega nad sind ei jäta! Sina oled ju nende silmis kapitalist, veski peremees… Priipilet Siberisse on kindel!” hirmutas Krause. Mõte, et nad tundmatu teekonna koos Luukide perega ette võtavad, oli Fredile peaaegu juba kinnisideeks saanud. Ka võõral maal on lihtsam hakkama saada, kui vanad äraproovitud tuttavad kõrval. Pealegi oli Luukide pereema Elvi noores põlves õpetajate seminari lõpetanud ja Raudiku koolis peale muu ka inglise keelt õpetanud. Just keeleoskus, õigemini – oskamatus oli see, mis minekuplaani varjutas; saksa keelega oleks Krause kuidagi hakkama saanud, oli seda möödasõidul olevate sakslastega siingi purssinud, aga keegi teadis rääkida, et Rootsimaal pole sellega suurt midagi teha.
„Mis sa sellest muretsed, kui häda käes, õpid kas või bantu keele selgeks,” oli Luuk arvanud ja tal võis õigus olla. Möödunud aastal oli meiereisse antud abitööliseks sõjavang Vassili, too lõhkus puid ja küttis aurukatelt. Algul ei osanud mees sõnagi eesti keelt, aga juba paari kuuga sai hädavajalikud sõnad selgeks. Oleks rohkemgi saanud, aga siis tuli korraldus sõjavangid laagritesse kokku korjata, kuskil olevat mingi vastuhakk korraldatud, ja Vasja viidi jälle minema.
Seekord veskisse minnes oli Krausel uudis kaasa võtta. Midagi niisugust, mis pidi Luugi tõsiselt mõtlema ja kibekiiresti otsust langetama panema.
„Tead, Ruudi, ma kuulsin, et Varangult pidi suur paat Rootsi vahet käima! Isegi aadress anti, kus ja kellega kokku leppida!” ütles ta niipea, kui oli Luugi veskiliste kuuldekaugusest eemale kutsunud.
„Varangult… Sinna on kakskümmend kilomeetrit!” kohkus Luuk.
„Ma käin homme jalgrattaga ära! Kas ma panen sinu perele ka kohad kinni?”
Küsimus oli liiga ootamatu, et kohe vastust saada. Rudolf Luuk silmitses jahutolmust veskiseina, ise kimbatuses ja oskamata otsust langetada. Siis otsustas ta veidike mõtlemisaega võita.
„Nojah, aga mis see maksab, seda sa ei küsinud!”
„Maksab, maksab… Mis elu maksab! Kui siia jääd, oled nagunii kõigest ilma, võib-olla elust veel takkapihta. Tahad või ei taha?”
„Kuidas me peredega ja kodinatega Varangule saame…” kahtles Luuk.
„Jäta see minu mureks! Ma annan fritsudele paar kasti võid ja auto on ukse ees, see on teada asi. Ein wenig Butter und alles in Ordnung!”
Rudolf Luuk oli alalhoidlik mees, kes tahtis kõigest elus saavutatust küünte ja hammastega kinni hoida. Raudiku veski omanikuks oli ta juba kakskümmend aastat tagasi pooleldi juhuse, pooleldi suguluse kaudu saanud. Mõisate likvideerimise ajal oli tema onu ostnud oksjonil müüdud veski oma pojale, aga too oli linnas ulaeluga harjunud, polnud möldriametist hoolinud ning lõpuks mingitel segastel asjaoludel hoopiski surma saanud. Jäigi üle õepoeg Ruudi möldriks kutsuda. Rudolf Luuk oli tehnikamees ja varmas veskit täiendama – kõigepealt asendas vesirattast jõuallika turbiiniga, siis hankis juurde masinaid, millega sai talumeeste viljast kõike majapidamises vajalikku teha: Raudiku veskis tehti nii tangu, kruupe kui püüli, rääkimata koredast leivajahust või söödajahust. Just enne punavõimu tulekut oli Rudolf Luuk veel viimase osa veskist onule kinni maksnud ja selle täielikuks omanikuks saanud… Nüüd aga vannutas Fredi teda kõik vaeva ja higiga saavutatu siiapaika jätma ja üle mere Rootsimaale kargama. Ja mis kõige halvem – tal oli õigus, siiajäämine võrduks peaaegu enesetapuga, ja milline täie mõistusega inimene tahaks oma elule kätt külge panna?
„Kuradi Venemaa! Kuradi kommunistid!” vandus Luuk südamest ja sülitas. Mitte matsi kombel, vaid sümboolselt, sest muidu oleks see nagu kogu oma senise töö ja elu halvustamine olnud.
„Tulevad küll, aga ega nad siia ei jää, pane tähele! Praegu on Venemaa küll ameeriklastega mestis, aga niipea kui Hitleriga on klaar, hakkavad omavahel ragistama! Ja siis pole enam kahtlust, kumb peale jääb, siis tuleme koju tagasi!” tagus Krause rauda, sest oli möldri juures järeleandmise märke täheldanud. „Ma panen teid siis ka kirja? Meid on kolm, teid neli, kokku seitse!”
„Nojah, aga millega me maksame? Ega nad Saksa rahast ei hooli.”
„Saksa rahaga võid tagumikku pühkida, ongi teine niisuke pehmest paberist tehtud… Dollarid või kuld, ma arvan!”
„Dollarid! Ma pole niisugust raha vist näinudki mujal kui filmis.” Luuk tegi pika näo. Igasugune raha väljaandmine oli talle alati vastumeelt olnud, aga seekord oli jutt hoopiski võõrast ja tundmatust rahast.
„Noh, siis jääb üle kuld!” ütles Krause niisuguse näoga, nagu oleks naabrimehe varandus tema käes hoiul. Senise tutvuse jooksul kuuldud vihjetest oli lihtne järeldada, et Luuk oli juba soomlaste Talvesõja ajal oma rahasäästud pangast välja võtnud ja vabariigi kroonid mitmes kullassepaäris kullast uurikettide, portsigaride ja medaljonide vastu vahetanud. Kuld oli kindel asi, olgu riigikord milline tahes.
Ka Luuk lasi vaimus oma sõja eest kindlalt peidetud kullavarud silme eest läbi. Palju tal seda salakavalalt läikivat metalli ei olnud, suur osa pangas olnud hoiurahast oli läinud onule veski viimase osa väljamaksmiseks, aga üle mere sõiduks ja sealpool esimeste päevade üleelamiseks peaks sellest piisama.
„Nojah, ega mul seda palju ei ole, aga…”
„Palju ei võigi paati võtta, siis läheb paat põhja!” seletas Krause ülemeelikult, ise rõõmus, et naabrimees on pehmeks räägitud. „Kui ma homme tagasi jõuan, siis tulen ja ütlen, millal ja mismoodi!”
Sinnapaika see jutt tookord ka jäi, järgmisel päeval hüppas Krause jalgrattale ja hakkas lääneranniku poole väntama. Aga juba suurele teele jõudes nägi ta ehmatusega, et samas suunas liikusid kõikvõimalikud põgenikud, nii hobuvankritel, autodel, jalgratastel kui ka jalgsi, seljakotid seljas ja kompsud käes.
Nemad juba lähevad, aga mina tahtsin alles luurele minna! Ja minejaid on palju, kust need paadid välja võetakse, et kõik üle mere saaksid? Niiviisi võib ju juhtuda, et me Luukidega omale paadikohta ei saagi ja jääme… jäämegi punaste kätte! Fredi hirm muutus paanikaks, mees pressis aina kõvemini pedaalidele ja kihutas, nagu oleks punavägi tal juba kannul. Kui ta lõpuks lõõtsutades Varangule jõudis ja talle juhatatud metsatalu üles leidis, ootas teda seal ees terve põgenikelaager. See polnud bussisõit pealinna, et annad vaid bussijuhile käega märku, istud bussi ja sõidadki. Siin kehtis elav järjekord ja nõuti õige suurt raha.
„See on eluga riskeerimine, saate aru? Ja sakslasest komandant tahab oma osa saada, et silma kinni pigistab! Ega seda kauaks ei ole, ehk veel paar sõitu teeme ja meile aitab…” seletas vilava pilguga mees kiirustades.
„Aga kui me kohe tuleme? Homme hommikul? Ja võlga me ei jää!” painas Friedrich Krause kartes, et ainuke teadaolev minekuvõimalus käest libiseb.
„Hommikul pole mõtet, minema peab öö varjus, aga ma mõtlen… Palju teid on?” Paadimehes oli huvi ärganud, aga ta oskas seda varjata.
„Seitse inimest, kolm on lapsed! Palju ruumi me ei võta!”
„Näete ise, mis siin värava taga on, ootavad juba kolmandat päeva, aga…”
Metsa all oli kümmekond inimest laagri üles löönud, kohvrid-kompsud hunnikusse kuhjanud ja vihma vastu riidega katnud. Paar habetunud meest vaatasid neid umbusklikult – iga juurdetulija oli konkurent paadikohale, äkki maksab rohkem ja saab nende kohad endale… Siin pole kelleltki korda ja õigust nõuda, siin