le küla
1
Algul vaid lähedaste tuttavate vahel vargsi räägitud jutt, et sakslased on Venemaal rängalt peksa saanud ja kiiresti taganema sunnitud, leidis aina enam kinnitust. Juba teatati ajalehtedeski rinde õgvendamisest, seejärel vilksatasid rindeteadetes jälle needsamad linnad, mille vallutamisest oli alles hiljuti võidukalt pasundatud kui märgist, et kommunistliku Venemaa kokkuvarisemine ei ole enam kaugel. Siis olid need nimed kajastunud rasvaselt trükitud pealkirjades; nüüd, kui aastanumbriks kirjutati 1943, trükiti need teadete lõppu tavalises kirjas koos pehmendava märkusega – loovutati vaenlasele, osutus otstarbekaks väed välja tõmmata… Seejuures välditi hoolega kasutamast sõnu taandumine või hoopiski taganemine, mis oleks tegelikku olukorda enam-vähem õigesti kajastanud. Sõjatsensoril olid teadete koostamisel omad sõnastamisreeglid.
„Ega pole teha midagi, tagasi tulevad!” Käoristi Juhan viskas ajalehe tusaselt eemale. Teda ja tema peret oli sõda seni säästnud, punaste vägi oli sakslaste eest kiiruga taandudes ka Käoristi hooned terveks jätnud, kuigi talu maid lõikavale maanteele olid taganevad väed üsna sügavaid jälgi jätnud. Ulatusid ju Juhan Käo talu heinamaad otse Narva jõeni, mille luhal ka kõige põuasematel aastatel lopsakas rohi kasvas. Ainuke sild sellel laial jõel asus Narva linnas, ning sinnapoole nagu vabastavasse pudelikaela olid ka viisnurkadega autod ja tankid kiirustades liikunud. Alles hiljem, pärast sakslaste tulekut, jõudis siiakanti kumu hävituspataljonidest, kes Venemaa poole taganedes olid talusid süüdanud, kauplusi rüüstanud ja sildu õhku lasknud; Käoristile polnud õnneks ühtegi hävitajat sattunud.
„Ehk Jumal kaitseb nagu siiamaani,” arvas Marie ja silitas märkamatult üle oma kumerduva kõhu. Kadunud äi oli talle pärast esimese lapse sündi rõõmsalt kinnitanud, et lapsed on Jumala õnnistus, ja nüüd oligi niimoodi läinud, et nende peret iga kahe aasta tagant lapsega õnnistati. Kõige enne tuli Maimu, tema järel Laine, siis Mare. Ja veel keegi oli tulekul.
„Eks me niikaua, kuni poja saame! Talule on peremeest vaja!” oli Juhan öelnud, ja tema oli otsustaja. Nüüd aga oli otsustaja laubale murekorts tekkinud, sest lapsed ja jällegi lähenev sõda olid vastandid, mis omavahel kuidagi ei klappinud. Sakslaste tulek oli andnud lootuse, et elu hakkab pärast sõda samamoodi jätkuma kui ennegi; talule pandud kurnavad normid pidid ju ainult sõjast tingitud paratamatus olema. Küllap selle lootuse pärast oligi Marie jälle õnnistatud seisukorda saanud, ja tagasi võtta polnud enam midagi.
Aeg aga läks omasoodu. Suure hilinemisega linnast maale jõudvad ajalehed teatasid üha uutest ja uutest loovutamistest. Ja siis lõi ka Käoristile välk sisse; see tuli rohekashalli maastikuauto näol, millest astus välja mundris Saksa ohvitser ja temaga koos erariides tõlk. Ohvitser rääkis, tõlk tõlkis ja Juhan muutus sõnumit kuuldes ühtaegu nii vihaseks kui ka abituks. Hetkega tuli talle meelde küüditamine, mis alles kolm aastat tagasi oli osa eesti rahvast väevõimuga Siberisse saatnud. Nüüd taheti jälle midagi selletaolist korda saata, neid mitte küll Siberisse, vaid vastassuunas viia.
Saksa väejuhatus on otsustanud Narva jõele uue ja murdmatu kaitseliini rajada. Sellepärast kuulub kohalik tsiviilelanikkond ilma mingite eranditeta evakueerimisele, ning seda tuleb teha viivitamatult.
„Mismoodi? Kuhu meid siis saadetakse?” küsis Juhan arusaamatuses.
„Lääne-Eestisse, rindest kaugemale! Niipea kui algab uus ja ulatuslik Wehrmachti pealetung, saate oma kodusse tagasi tulla, siin jääb kõik puutumatuks,” rääkis ohvitser tõlgi suu läbi.
„Kuhu meid viiakse? Mis loomadest saab?”
„Me viime teid Vaivara jaama, sealt viiakse rongiga Tallinna. Tallinnast saadetakse maakondadesse laiali, ettevalmistused on juba tehtud.”
„Mismoodi me seal tööd saame? Kus me elama hakkame, meil on suur pere?” Seda küsides tundis Juhan lausa pulbitsevat viha selle ohvitseri ja tema kaudu kogu Saksa sõjaväe vastu, kes ei suuda punavõimu Eestist eemal hoida. Ometi oli ju lootus…
„Selle eest hoolitsevad kohalikud võimud, seda ma ei tea.”
„Aga loomad? Neid ei saa ju kaasa võtta!”
„Loomad rekvireeritakse, see on paratamatus. Saate kviitungi, et olete oma loomad Saksa sõjaväele toiduks loovutanud.”
„Kas koer ka toiduks?” See Juhani küsimus oli selgelt noriv, mees ei suutnud tigedalt pilkavast toonist hoiduda. Ka tõlk viivitas, enne kui küsimuse ohvitserile edasi ütles. Suurt kasvu Pauka raputas oma kuudi ees ketti, oli haukumise lõpetanud, kuid vaatas võõraid umbusklikult.
„Der Hund? Kein Problem, das geht gleich!” Ohvitser võttis pikkamisi kabuurist püstoli ja astus Pauka poole.
„Ei tohi koera maha lasta!” hüüatas Juhan, aga mundrimees ütles üle õla, tema poole pöördumata:
„Den Hund können Sie nicht mitnehmen!”
Kaks teravalt kõrvatrummides kajavat püstolilasku lõpetasid koera eluküünla. Aga just need piitsaplaksudena kõlanud lasud lõpetasid veel midagi – selle lootuse ja usu sakslastesse, mida Juhan oli seni endas kandnud. Ei, need ei olnud vabastajad, nagu ta pärast punaste väljaajamist oli uskuma hakanud; usk, et elu võiks pärast Saksamaa võitu jällegi samamoodi jätkuda kui enne sõda, oli juba varem kahvatuma hakanud ja kadus nüüd sootuks. Sakslased ei kohkunud millegi ees tagasi, kui Suur-Saksamaa huvid mängus olid.
Lasud olid tuppa kostnud. Hetk hiljem paotus maja uks, algul pikkamisi, aga nähes, et mees on elus ja terve, ilmus kogu pere trepile – Marie, Mare käsivarrel, ning tihedalt ema ligi hoiduvad Laine ja Maimu. Igasugune paugutamine oli sõjapäevil tavaliseks saanud ja inimesed sellega isegi kuigivõrd harjunud; tavaliselt olid lasud kostnud kaugemalt, aga seekord…
„Teie minge tuppa! Küll ma tulen ja seletan!” Juhan vehkis käega tõrjuvalt trepilseisjate poole ning need tegid, nagu kästud.
Ohvitser torkas veel suitseva relva kabuuri tagasi ja vaatas igavleva pilguga ringi, nagu otsiks veel kedagi, keda maha lasta. Tõlk aga hakkas kätteõpitud juhiseid juba omapead jagama.
„Pakke võite kaasa võtta ainult niipalju, kui kanda jaksate! Homme kell kaksteist tuleb auto järele, selleks ajaks peate valmis olema. Lehmad ajage laudast välja karjamaale…”
Karjamaale… Lumi oli alles laiguti sulanud, karjamaa nägi välja kuluseguselt lapiline nagu lehmanahk.
„Lehmad kulu ei söö, nad surevad nälga!”
„Viige neile heina, seda teil ju on,” oskas tõlk omast peast öelda.
„Aga kes neid lüpsab?”
„Praegu on sõjaaeg, see on kõrvaline küsimus.”
Ohvitser kuulas talle arusaamatut juttu kulmu kortsutades, ta kibeles minema, ja ütles siis nõudvalt:
„Schneller! Lass’ uns gehen!”
„Jawohl, Herr Hauptmann!” oli ka tõlk sedamaid nõus. Mundrimees tõstis Juhani poole kätt nagu märgiks, et nüüd on kõik tehtud, edasine ei puutu enam temasse. See ei olnud natslik tervitus, vaid rohkem hooletu käeviibe, seejärel istus ta autosse ja sinna kiirustas ka tõlk. Auto turtsatas ja veeres minema, jättes peremehe neile tigedalt järele vaatama.
Pakke nii palju, kui kanda jaksate… Kui kolmest lapsest vanim on kuueaastane, kuuluvad ju nemadki rohkem kantavate kui kandjate hulka! Ja Marie on lapseootel, palju tema kanda jaksabki… Juhan tundis, et talle oli antud niisugune ülesanne, mille lahendamine on täiesti võimatu. Siis sattus tema pilk kuudi ees lebavale korjusele ja ta tõi kuurist labida ning läks lauda taha, et koera matmiseks auku kaevata. Alles siis, kui tööriist pingutusest hoolimata keeldus maasse lõikumast, taipas mees, et on vaid alateadvuse ajel tegutsenud. Mõtted olid sinnamaani ainult homses minekus kinni.
„Segane… Maa on ju veel külmunud!” kirus ta ennast. Aga kurja käe läbi sõja ohvriks langenud ustav majavalvur oli vaja maha matta ja mees vaatas otsivalt ringi. Rehealuse nurgas olnud heinavirna all oli muldpõrand pehmem, võttis labida vastu, ja sinna kaevatud auku Juhan mahalastud koera lohistaski. Ajas mulla peale, tahtis hauakoha tasasekski trampida, aga siis loobus.
„Olgu nii – kui venelased tulevad, las arvavad, et siia on varandus maetud!”
Just nii ta ütleski. Usk, et sakslaste uus kaitseliin pealetungijaid peatada võiks, oli hoopiski kadunud.
„Mis