midagi muud. Igasugune avameelsus oli kurjast, selles oli Mihhail juba ammu veendunud.
„Ma kuulsin huvitavat juttu, eestlastest pidi omaette diviis tehtama.”
„Kus neid nii palju on…” kahtles kõnetatu.
„Eks need, kes Eestimaalt mobiliseeriti! Need pidid kuskil väljaõppel olema, otsitakse lisa.”
Kuuldu pani Mihhaili järele mõtlema. Eestlased – see sõna äratas temas pigem uudishimu kui igatsust rahvuskaaslaste järele; ta oli harjunud venelaste hulgas elama ja vene keeles suhtlema, kuigi sügaval sisimas oli teadmine, et ta on eestlane. Üks nendest, kellesse kohalikud olid alati lugupidamisega suhtunud. Külas oli peaaegu kõnekäänuks saanud, et kui tahad lehma osta, osta eestlaste käest, siis pole pettust karta. Pealegi ei olnud mitmeid inimpõlvi Venemaal elavate eestlaste kokkukuuluvustunne sugugi kadunud, visalt säilitati eesti keelt ja elukaaslane otsiti peaaegu alati oma rahvuskaaslaste hulgast, see tava oli juba emapiimaga sisse söödetud. Aga mõte, et kuskil ka mingi müütiline Eestimaa eksisteerib, jättis Mihhaili külmaks, niisuguse võõra maa järele ei osanud ta igatsust tunda.
Suust suhu kantud kuulujutt hakkas ootamatul moel tõeks osutuma. Juba teisel päeval pärast puhkelaagrisse saabumist hõikas päevnik reamees Mihhail Tamme.
„Staapi, roodukomandöri juurde!”
Head see ei saanud tähendada. See, et keegi reamees staapi kõrge ülemuse juurde kutsutakse, oli ebatavaline. Tegelikult teda majori palge ette ei lastudki, tema võttis jutule hoopis kapteni aukraadis ohvitser, kes istus ühes kantseleiruumis paberitega ülekuhjatud laua taga.
„Tamm, Mihhail Janovitš?” küsis see noorepoolne ülemus nõudvalt.
„Tak totšno, tovaritštš kapitan!”
„Kes te rahvuse järgi olete? Kus te sündisite?”
„Tveri… see on – Kalinini oblastis!” Mihhail oleks äärepealt öelnud – kubermangus, mis oli tegelikult õige, sest siis oblasteid ei tuntud.
„A po natsionalnosti?”
„Estonets, tovarištš kapitan!”
Kapten heitis kiire pilgu kõrvallauas istuja poole, kes oli oma sinisepõhjalise vormimütsi lauale asetanud, ja too noogutas. Kapteni pilku jälgides märkas ka Mihhail, et tegemist oli NKVD sisevägede ohvitseriga, ühega nendest, kelle ilmumine kunagi head ei tähendanud.
„Reamees Tamm, teid viiakse üle Eesti laskurdiviisi. Teile vormistatakse vajalikud paberid ja sõidate ise…” Kapten soris pabereid, püüdes neist vajalikku kohanime leida, aga lõi siis käega. „Kirjutaja annab teile teada, kuhu sõita! Praegu on kõik!”
Mihhail Tamm lahkus ega osanud arvatagi, et need mehed tema kohta veel paar lauset vahetasid.
„Juba vanem mees, aga mine sa tea… Nii on parem!” ütles kapten kõrvallauas istujale. Kuigi too oli vaid leitnandi aukraadis, kostis kapteni toonis halvasti varjatud lipitsemist.
„Eestlased, jah – need on kuradi kahtlased inimesed! Neid on juba sadade viisi sakslaste poole üle jooksnud!”
Mihhail Tamm aga kõndis oma baraki poole ja ei osanud esimesel pilgul kahetsust ega rõõmu tunda. Eestlasi kohata ja nende hulka jäädagi oli omamoodi ahvatlev, liiatigi oleks uude väeossa üleviimine andnud võimaluse vähemalt mõneks ajaks rinde tapatalgust eemale jääda. Nüüd, mil tal oli mingi lahingukogemus olemas, oleks ta uues, alles loodavas väeosas isegi hinnatud… mõtiskles Mihhail ja otsustas, et muutus tuleb talle kindlasti kasuks. Ning mida rohkem ta eelseisvale üleviimisele mõtles, seda kindlamalt tundis, et ta ka ise seda tahab.
Järgmised päevad tagala puhkelaagris elas Mihhail Tamm nagu sütel. Sõjaväes pole kombeks ülemustelt midagi järele pärida; liiatigi sõjaajal, mil riigi saatus on vaekausil, võiks niisugune uudishimu hoopis pahanduse kaasa tuua, ning Mihhail püüdis olla kannatlik, samal ajal teades, et kui järelejäänud mõne puhkusepäeva jooksul teda välja ei kutsuta ja sõidupabereid ei anta, peab ta koos teistega rindele tagasi minema ja eesti väeosast suu puhtaks pühkima. Ning rindeolukorras pole kellelgi aega ega tahtmist niisuguse probleemiga tegeleda, mingil eesti rahvusest Mihhail Tammel pole seal rohkem väärtust kui õnnekombel leitud ajalehetükil, millega tagumikku pühkida. Aga siis…
„Tamm, staapi rooduülema juurde!”
See oli päevnik, kes korralduse baraki ukselt valjuhäälselt edasi andis. Mihhail arvas selles rõõmusõnumit kuulvat ja kiirustas sedamaid mööda laagribarakkide vahele jäävat tänavat staabi poole. Aga juba poolel teel tekkis temas kahtlus – võib-olla teatatakse talle hoopis vastupidist? Sest paberid pidi ta ju kirjutaja käest saama, aga kutsuti jällegi rooduülema juurde! Selleks, et teatada – üleviimine jääb ära… Iga sammuga tundus see üha tõenäolisem olevat ja staabi ust avades oli Mihhail Tamm kindel, et teda oligi kutsutud selleks, et öelda lihtne ja lakooniline sõna – net! Lõuad pidada ja edasi teenida!
Kõik läks aga peaaegu nii, nagu unenäos või muinasjutus. Seesama kapten teatas lühidalt, et mingu Mihhail Tamm kirjutaja juurde, sealt saab ta vajalikud dokumendid. Mis aga hetkel kõige tähtsam tundus – tema teekond viis rindest veelgi kaugemale, sügavasse tagalasse. Sihtpunktiks oli Uuralites asuv tundmatu nimega linn, kus pidi Eesti laskurdiviisi formeeritama. Juba see, et sõiduks võis kulutada neli päeva, oli hea sõnum, mis tuju tõstis. Tõepoolest, hurraapatriotismist nakatatud noorukid võisid rindele lausa kippuda, Mihhail aga lähenes sel ajal juba neljakümnele, tal oli kuskil teisel pool rindejoont pere ja kodu. Lihtne alalhoiuinstinkt ütles, et nende heaks saab ta teha kõige rohkem siis, kui püüab kõigepealt iseenda elu säilitada – sõda lõpeb nii ehk teisiti, see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Teadmatus Olga ja laste saatusest oli muidugi masendav, aga praeguses olukorras paratamatu. Lahingutes kuulide ette sattumine oleks nii iseenda kui ka nende jaoks kõige kurvem variant, nüüd oli see sünge võimalus, et lõpetad kuskil kraavis mulla alla aetud laibana, vähemalt mõnevõrra edasi lükkunud.
Neli päeva sai Mihhail Tamm ennast peaaegu vaba mehena tunda. Sõidu- ja suunamisdokumendid taskus, turjal soldati seljakott, mis küll rohkem suurt, kaelast kokkukrousitud tubakakotti meenutas – nii veetis ta selle aja rongides, aga rohkem isegi mitmesugustes raudteejaamades ronge oodates. Jaama saabudes tuli kõigepealt komandandi poole pöörduda, aga selle asjamehe ümber sõelus igal pool suur hulk mundrikandjaid, kes kõik oma rongide kohta selgust nõutasid. Paremal juhul kontrolliti Mihhailil vaid dokumente ja öeldi, et küsigu ta mõne raudteelase käest, nemad teavad rohkem. Kogu raudtee töötas ainult rinde heaks; sõja tõttu olid igasugused raudteede kaardid salastatud ja Mihhailil polnud aimugi, kus tema sihtkohaks määratud linnake asub ning kuidas sinna sõita. Algne lootus, et ainult nimi Uural annab õige suuna, osutus üsna varsti petlikuks – ida poole liikuvad ešelonid, millele tal õnnestus end sokutada, põikasid siia- ja sinnapoole ning seisid jaamades tundide kaupa, et rindele liikuvaid ronge läbi lasta. Mihhail luges hirmuga päevi, et talle lubatud nelja reisipäeva piiridesse jääda.
Siiski, mida lähemale ta sihtkohale jõudis, seda lihtsam oli raudteelastelt ka selgitust saada. Siin oli sügav tagala, ranged konspiratsioonireeglid polnud siia veel jõudnud ja kaheks viimaseks sõiduetapiks õnnestus tal end isegi vanaaegsesse reisivagunisse pressida. Ning neljanda reisipäeva õhtul seisis Mihhail sõjaaja kohta harjumatult valgustatud perroonil kivist jaamahoone ees, võrdles seinal olevat nimesilti lähetuspaberile kirjutatuga ning nentis, et on kohale jõudnud.
„Mihhail Tamm? Olete eestlane?” küsis teda vastu võtnud nooremleitnant selges eesti keeles. Seda oli päris veider kuulda. „Olen…” Äärepealt oleks Mihhail öelnud Tak totšno! nagu määrustik ette nägi. Oli tõesti imeasi, et ohvitseriga saab eesti keeles rääkida!
Edasi läks lihtsalt. Täideti mingid paberid, küsitleti mundri ja varustuse kohta ja Mihhail Tamm oli ajutiselt arvele võetud.
„Mis see on – ajutiselt?” Sellist sõna Novomelnitsas ei tuntud.
„See on – vremenno! Roodudesse komplekteerimine tuleb hiljem, praegu ei ole veel kõiki mehi kohal,” selgitas ohvitser. „Praegu lähete barakki number kolm, seal