vast leiavad talle midagi hamba alla!” Leitnant pöördus ahju ääres selga soojendava alamväelase poole, ilmselt oli tegemist käskjalaga.
Nad kõndisid kõrvuti üle õue köögi poole ja käskjalg uuris:
„Kust sa pärit oled?”
„Tveri oblastist, Novomelnitsast.”
„Tähendab – Venemaa eestlane?”
„Tuleb nii välja jah…”
„Ma viin su kööki, pärast lähed barakki number kolm, see on seal!” Käskjala uudishimu näis rahuldatud olevat, edasi kõnniti vaikides.
Barakis number kolm pani päevnik tulija kirja ja teatas üle kogu ruumi:
„Meil on uus mees, Mihhail Tamm!”
Tühi narikoht oli üsna ukse lähedal. Ruum oli köetud, kaks väikest raudahju kiirgasid sooja. Mihhail võttis sineli seljast ja heitis narile pikali, pika reisi väsimus nõudis oma. Aga enne uinumist kuulis ta läbi pealetükkiva une, kuidas keegi kõrvalnaril poolsosinal ütles:
„Kurat, nuhk saadeti! Nüüd peab pool suud kinni pidama.”
Ka vastus tuli summutatud häälel:
„Nojah, Venemaa eestlane, need on teada…”
5
Narva poolt tulnud rong suunati otse Kopli kaubajaama, kaubavagunid evakueeritutega haagiti selle sabast lahti ja manöövervedur lükkas need omaette haruteele. Kaheksa vagunit, milles oli kokku kindlasti üle saja inimese, peale selle lugematu arv pampe. Keegi oli isegi jalaga õmblusmasina kaasa toonud, kuigi öeldi, et võib võtta vaid käsipakke. Ning seda nähes oli Mariel tuline kahju, et tema polnud isegi oma käsivändaga masinat julgenud võtta – kui on kolm väikest last, on alatasa vaja midagi õmmelda, nad kasvavad ju kiiresti.
Mehed ronisid vagunitest maha. Vanad mehed, osa juba tõelised vanaätid. Noori ei olnudki, nemad olid kõik sõtta võetud – alguses punaväkke, hiljem vennatapusõtta haakristi all võitlema. Vanemad ja hädised olid jäänud, need keerasid nüüd kodus kasvatatud tubakast plärud ette ja kogunesid ringi, et mõtteid vahetada.
„Räägiti, et Tallinn pommitati päris sodiks, aga siit vaadates pole midagi hullu näha,” arvas keegi ümbrust silmitsedes.
„Ah, me oleme ju äärelinnas, mis sa siit näed! Aga see Tallinna keskkoht pidi puha maha põlenud olema, minia kirjutas… Elumajad ja… ja Estonia teatrimaja ka!”
„Võõras mure… Kui keegi parem ütleks, mis nüüd meist saama hakkab? Ega meid siia jäeta, eks viiakse edasi,” arutas üks habemikest.
Juhan Käo kuulas teiste juttu, aga ei tikkunud omalt poolt midagi lisama. Kõigil olid ju pered ja needsamad mured – mis saab edasi? Aga tema mure oli veelgi suurem kui teistel, sest ilmselt ei olnud selles vanameeste ringis kedagi, kel oleks kaasas kolm väikest last ja rase naine nagu temal.
„Ja mis sina mõtled?” See oli naaberküla sepp Kriivatsi
Jüri, kes piki nende rongijuppi jalutades lähemale tuli, lahutamatu piip hambus.
„Mis mul mõelda… Kui meid taludesse laiali antakse, ütle, kes võtab niisuguse pere, kus on kolm last ja rase naine? Mitte keegi! Kõik nad tahavad süüa, aga töötegijat pole ühestki,” seletas Juhan tujutult.
„Mis sa sest ette muretsed, ootame ära! Kuskilt peaks ju mõni asjamees ilmuma ja ütlema, mis meist edasi saab,” rääkis Jüri pöidlaga piibukaha triikides. Temal oli vagunis ainult kaks pereliiget, minia Anni kaheksa-aastase poja Kaupoga. Jüri poeg Andres oli Eesti Leegioni mobiliseeritud, tema polnud juba mitu kuud endast elumärki andnud, pealegi läks sakslastel rindel järjest kehvemini.
Juhan noogutas, kuid murekorts jäi näole. Käoristil oli elu sõjaaja kohta siiamaani üsna vaikne olnud, nüüd aga oli temagi pere ühtäkki sõtta kistud. Tõsi küll, esialgu ei langenud siin pommid ega vihisenud kuulid, aga ka sellest vaikusest tõotas kujuneda sõda ellujäämise nimel. Ei saa ju kaasavõetud kolmest leivast, suitsusingist ja tillukesest võipütist kaua kõhtu täita.
Nii nagu Jüri Kriivats oli ennustanud, ilmusidki varsti rongi tagant kaks meest, ühel neist portfell käes.
„Tähelepanu, evakueeritud! Kuulake hoolega!” Portfelliga mees astus raudtee kõrvale kuhjatud liipripakkude virnale, et ta sealt kõigile näha ja kuulda oleks. „Vastavalt riigikomissari otsusele suunatakse teid Läänemaale. Elama ja töötama hakkate taludes, talud määrab kohalik vallavalitsus neile esitatud sooviavalduste järgi, sest sõjaajal on iga paar töökäsi eriti tähtsad! Siin on kaheksa vagunit, kuus neist viiakse Tallinn-Sadama jaama ja evakueeritud istuvad ümber kitsarööpmelisele rongile. On ette nähtud, et osa inimesi jääb maha Raplas, osa Vigalas ja osa Lihulas… Kellel on sealkandis sugulasi, andke korraldajale teada, et õigesse jaama jäetaks! Kaks viimast vagunit siit viiakse otse Läänemaale – üks neist jäetakse maha Ristil, teine sõidab Haapsallu.”
„Meie sinuga oleme nende hulgas, eks? Lugema hakatakse ju eestpoolt,” rehkendas Juhan. Äsjakuuldud asjamehe esinemine oli temasse jälle mingil määral julgust süstinud – neid ei ole vähemalt omapead jäetud ja nüüd oli võimalik juba mingil moel tulevikule mõelda.
„Meie oleme viimases vagunis, tähendab – jäetakse Ristile… Oled sa niisugusest kohast kuulnud?” küsis Jüri.
„Pole aimugi…” Juhan vangutas pead. „Linn see igatahes ei ole, vist ka mitte eriti suur asula, aga… Käoristilt tulen, Ristile lähen, üks rist ja viletsus puha!”
Aeg venis omasoodu. Paari tunni pärast jõudis kohale väiksemat sorti vedur, talle haagiti kuus vagunit sappa ning esimene pereheitmine oli sellega tehtud.
„Mis ta ütles, et nad viiakse Tallinn-Sadama jaama? Kus see peaks olema, sadam on ju laevade jaoks!” küsis Juhan omakorda Jürilt, too oli vanem ja rohkem maailma näinud. Ja Jüri teadiski.
„See on kitsarööpalise rongi jaam, otse sadama kõrval. Kadrioru lähedal, kui sa tead… Mina olen sealt ükskord Viljandisse sugulaste juurde sõitnud, see oli terve päevatöö! Susla sõidab ju nii pikkamisi, et vahepeal võid metsas seenel käia ja siis järele joosta, maha ei jää,” seletas Jüri mõnuga ja Juhan ei taibanudki, kas see on tõsi või on tegemist vana sepa lorijutuga.
Rongidega oli ta seni vaid niipalju kokku puutunud, et oli paar korda Narvast Rakverre ja tagasi sõitnud. Rongisõit oli kallis, pilet Narvast Tallinna maksis kaksteist krooni, selle raha saamiseks oleks pidanud kümme kilo võid turule viima. Aga näe – nüüd toodi terve pere koos pakkidega Vaivarast Tallinna hoopis ilma maksuta ja viiakse siit veel edasigi! turgatas Juhanile kummaline mõte pähe. Kui ei oleks kodu mahajätmisest tekkinud ängistust, võinuks niisugune asi isegi muigama panna, nüüd jäi see aga vaid üheks paljudest mõttevälgatustest, mida aju paremate puudusel ette söödab.
„Jumalal päevi, peremehel leiba…” ütles Jüri, kui päev juba õhtusse kiskus, aga vedurist, mis neid edasi pidi toimetama, polnud ei kippu ega kõppu. Küsida polnud kelleltki, jäi vaid lootus, et kahte kaubavagunisse mahutatud neljateistkümmet peret pole unustatud.
„Leiba…” osatas Juhan mõrult. „Vaat leib hakkabki otsa saama! Kaua see vastu lööb, kui muud süüa ei ole, toorest kartulit ju närima ei hakka!”
„Ega see hingeke söögipuuduse pärast niipea taeva lähe! Näe, Indias nälgis Gandhi vangis nelikümmend päeva ja elab vist siiamaani!” nentis Jüri Kriivats rahulikult. Tema oli looduse poolt õnnistatud kadestamisväärse võimega mis tahes olukorras rahu säilitada ja Juhan oli mitu korda mõelnud, et praeguses seisus on vanast sepast palju abi. Sest Juhan ise oli rohkem teoinimene, tema süda oli siis rahul, kui käed tegutseda said. Käoristil, nagu talus ikka, oli alatasa midagi tegemist, aga nüüd pidid nad juba teist päeva kütmata kaubavagunis istuma, süda muret täis – mis saab edasi?
Öösel, kui kogu vagunitäis evakueerituid püüdis riidekuhilate all kuidagimoodi sõba silmale saada, äratas neid äkki vagunit vapustanud kolksatus. Siis kostis väljast hõikeid, veduri