mis laagriaia nurka hunnikusse kuhjati.
„Mis nendega tehakse?” tundis keegi huvi, aga seersant lõi käega.
„See pole teie rida, teie olete siit enne talve läinud! Järgmised teevad muldonnidesse ahjud sisse, nemad jäävad talveks.”
Kui laager valmis sai, algasid õppused. Relvi laiali ei jagatud, padruneid anti vaid lasketiirus ja jaopärast. Rohkem räägiti kodumaa-armastusest ja vajadusest fašistid kiiresti välja lüüa, ning seejuures ei unustatud rõhutada, et suure Stalini ja ülemjuhataja Vorošilovi juhtimisel õnnestub see üsna varsti.
Rinde liikumise kohta ametlikult midagi teada ei antud ja selle üle pärida polnud kelleltki. Liigne huvi sõjategevuse käigu vastu võis küsijale hoopiski kurvalt lõppeda, sest uudishimutseja võidi sedamaid kahtlaseks isikuks tunnistada või siis paremal juhul teda patriotismi puudumises süüdistada. Isegi alamväelaste ettepanekud, kuidas ehitustöös üht või teist saaks paremini korraldada, kohtasid ülemuste poolt silmitut umbusku. Ilma et oleks vaevunud kõnelejat ära kuulama, käratas üleajateenijast vanem:
„Moltšat! Soldat ei mõtle, soldat teeb, mis kästakse!”
Umbusaldus ei valitsenud mitte ainult alamate ja ülemate vahel, vaid kartma pidi ka omasuguseid, ja neid veel rohkemgi – kunagi ei võinud teada, kes on koputajaks värvatud ja valmis kaaslaste kohta keelt kandma, et sel moel leivapala või lihtsalt kannuseid teenida. Sellest hoolimata levisid siitsealt kuuldud jutud Punaarmee kiirest taganemisest, ja kui toodi järjekordsed mobiliseeritud, oli kuulda, et sakslased on juba Moskva all.
„Siis Tver… Kalinin on juba läinud?” küsis Mihhail, kes ei tahtnud kuuldut uskuda. Novomelnitsa oli oblastilinnast veelgi lääne pool.
„Kalinini linn läks juba septembrikuus!”
Nii… Olga koos lastega on siis vaenlaste käes! Kuidas neil seal küll…?
Selles, et kuuldused tõele vastasid, sai Mihhail Tamm üsna varsti ise veenduda. Vastselt formeeritud väeosa saadeti rindele ning lõppjaama jõuti juba mõni tund pärast seda, kui pimedusse mattunud Moskva oli seljataha jäänud. Niipea kui kaubavagunite rataste tümpsumine rööpajätkudel lakkas, oli kuulda hoopis teistmoodi, ähvardavat ja hirmutavat heli – see oli võõras, ebamaiselt õõnes, kohati paisuv ja siis jälle nõrgenev kõmin. Lahingusse minek, mis seni oli vaid kauge tulevikuna tundunud, hakkas tagalast saabunud meeste jaoks vägisi ähvardavaks reaalsuseks saama. Rongi ümber valitses umbpimedus, eemalt, kus mehi rännakkolonnidesse seati, paistsid vaid üksikute taskulampide valgussähvatused.
„Kahurid põrutavad… Kurat, kui nüüd veel kuidagi koju pääseks!” õhkas keegi. Pimedus tegi ütleja julgeks.
„Oota sa seda! Mullatoidule lähed nagunii!” kostis teine vastu. Siis kamandati kolonnid liikvele ja niiviisi lahingumüra poole sammudes oli näha, et metsatagune horisont kohati kumab, justkui oleks päike alles hiljuti looja läinud. Ning sellesse kumasse lõikusid üksikud kauged välgusähvatused, nagu oleks kuskilt läänekaarest lähenemas tõeline äike.
3
Käoristi peremees oli otsustanud teele asuda varahommikul. Pärast kevadist pööripäeva sai hommikuvalgus ööpimedusest juba varakult jagu ja päevatõusul tuli teele minna. Veel hilisõhtul oli Juhan vankrile koormat ladunud, kõigepealt vankrikastile heinaveoraami peale köitnud, et sellele rohkem mahutada saaks; Marie oli kõik hädavajaliku kompsudesse pakkinud ning need kastid ja kotid tulid paigutada tihedalt, et koormale veel nii pereliikmed kui ka hobuse heinaports koha leiaksid. Siis tagurdas Juhan hobuse aiste vahele ja sobitas looga rangiroomadesse, tundes seejuures aina painavamaks muutuvat südamevalu – iga liigutus tõi lahkumishetke lähemale ja mees aimas, et siia ei tulda enam kunagi tagasi. Käoristi oli kodu, nende hoonete alles kümne aasta eest oma kätega üles varatud seinad ei kandnud veel vanadusmärke, polnud kõmmeldunud ega isegi üleni halliks tõmbunud; rehealune, kus mees hobust rakendas, nägi seestpoolt üsna uuejärgne välja, kooritud seinapalgid vaid viljapeksust tekkinud tolmuga kaetud. Kõik see, kogu kümne aasta töö tuli maha jätta ja minna, isegi teadmata – kuhu.
Marie oli varakult lehmad lüpsnud, piima kümneliitrisse mannergusse kurnanud ja selle lauda vundamendi ääres säilinud lumehange jahtuma pannud; nüüd tõstis ta piimanõu vankri jalutsisse, lastele pikal teel võtta. Kõik see käis sõnatult ja hädaldamata, aga seda enam tundis ka tema südames lahkumisvalu. Kui hobune rakkesse sai, nõõtas Juhan koorma õuele, ronis laudalakka ning ajas luugist rehealussesse paari koorma jagu heina, et loomadel süüa oleks. Juua pidid nad väljast saama, kõik kraavid ja karjamaalohud olid kevadist sulavett triiki täis.
Perenaine pani veel unesegased lapsed riidesse, siis võeti kiirustades pruukosti ja oligi minek. Juhan tõstis tüdrukud vankrile, ajas koorma värava taha ja ruttas lauta, et loomad lõast vabastada. Palju neid Käoristil ei olnudki, kaks lehma ja mullikas, peale selle kuus lammast, see oligi kogu kari. Sõime juures kohmitsedes märkas mees alles selga sirutades, et Marie oli lapsed vankrile omapead jätnud ja tema järel veel kord lauta tulnud. Selleks et loomad lahkumisel üle kallistada.
„Mis sa neid… Teed ennast ilmaasjata sitaseks!” sõitles mees, endal tükk kurgus.
„Las ma…” Marie ei saanud silmavett pidama. Loomadest lahkumine oli nagu poole pere mahajätmine, kõik nad olid ju enda kasvatatud ja hoolitsetud, kõigil hing sees.
„Ära hakka vesistama!” ütles Juhan peaaegu kurjalt, tundes, et ka temal ei ole pisarad kaugel. Aga sõjaajal pidi inimene kalk ja kõva olema, sõda ei halastanud kellelegi.
Laudauks jäi pärani, karjamaa värav oli ennegi lahti, aga õuevärava pani Juhan kinni, nii nagu korralik peremees oli kodunt lahkudes alati teinud. Enam mees tagasi ei vaadanud, nüüd oli tõesti minek. Naine ja lapsed olid heinakottide vahele endale paraja aseme kohendanud, peremees istus külgepidi heinaraamil ja hoidis ohje, nii olukorra kui ka iseenda härdaks kippuva meele peale tige.
Kevadine tee oli porine, kuid õnneks mitte pehme, sest keltsakord polnud veel täiesti sulanud. Kolm kilomeetrit suurteeni, siis tuleb Tallinna poole pöörata ja minna senikaua, kuni hobune jaksab. Siis loomal puhata lasta, jälle edasi minna, õhtuhakul öömaja otsida ja järgmisel päeval jälle jätkata… mõtiskles Juhan süngelt. Niisuguses olukorras polnud ta oma elu kestel veel kordagi olnud – kodutu, minemas teab kuhu ja juba ette teades, et kuskil neid ei oodata. Kerjused, kõigi lükata ja tõugata…
Miira oli juba vana ja astus laisalt. Noorema hobuse olid taganevad punaväelased karjamaalt kaasa võtnud; Juhan nägi seda küll pealt, aga ei julgenud keelama minna, relvastatud viijad olid liiga sõjakad paistnud ja neid oli mitu. Milleks eluga riskida, hobuse viivad nagunii, oli ta siis mõelnud, aga nüüd oleks ta tahtnud aiste vahele südikamat looma. Noor oleks koorma kiiremini ja päevaga kindlasti kaugemale viinud, aga äkki selle ees ka kergemini perutama hakanud – mine tea, missugused sõjamasinad suurel teel liiguvad ja looma hirmutavad.
Paraku läks kõik hoopis teisiti, kui Käoristi Juhan oli arvestanud. Kõigepealt hakkas suurtee lähenedes juba eemalt paistma, et seal liigub autosid lausa vooride kaupa, kõik ikka ida poole, rinde suunas. Ning veelgi lähemale jõudes nägi ta teeristil seismas kahte Saksa mundris välipolitseinikku, kiivrid peas ja poolkuukujuline metallist ametitunnus alumiiniumketiga kaelas rippumas. Üks neist märkas Käoristi koormat lähenemas ja ruttas neile kätega vehkides vastu.
„Zurück! Ohne zögern zurück!” hüüdis ta käskivalt juba eemalt, ja nähes, et teda ei mõisteta, võttis hobusel suukõrvalt kinni ning pööras vankri sedamaid tagasisuunas minema. Tee oli kitsas ja koorem kaldus ohtlikult viltu, Marie haaras Maimul turjast, et laps maha ei pudeneks. Juhan ptruutas hobuse seisma, et selgust nõutada, aga tema saksa keel oli koolipinki jäänud.
„Nicht…” Rohkem ei osanud ta küsida, näitas vaid abitult selgituseks suurtee ja Tallinna poole.
„Gar nicht! Verboten! Zurück nach Hause!” Oma sõnade kinnituseks pani sakslane käe püstolikabuurile. Žest oli ilmekas – kui ei kuuletu, siis ma võin tulistama hakata.
Nach Hause… Tagasi koju, sellest sai Juhan aru. Äkki