aru saab…” kehitas Juhan tusaselt õlgu. Koorem veeres tuldud teed tagasi, üleelatud lahkumisvalu oli asjata olnud, aga koju naasmine ei tähendanud veel sinna jäämist. Jäi vaid kaks võimalust: tõenäolisem, et neile auto järele saadetakse, nagu öeldi, või hoopiski ahvatlevam – Käoristi pere jäetakse lihtsalt rahule ja lubatakse oma kodus edasi elada, tulgu siis mis tuleb.
Järgmised neli tundi veetis Juhan justkui unes. Kui midagi elulist on otsustamisel, siis tundub käed rüpes ootamine kõige närvesöövam, ja peremees otsis kätele tegevust – kohendas hingedel vajunud laudaust, et see paremini sulguks, ning läks siis pinumaale, et mõned puuhalud peenemaks lüüa. Miira oli eest võetud, seisis rehe all heinu krõmpsutades, rangid kaelas ja sedelgas turjal. Nii oli Juhan need jätnud, mõeldes – äkki õnnestub ikkagi minna omapead…
Ei õnnestunud. Juba enne öeldud kellaaega hakkas tee poolt kostma mootorimürinat ja Käoristi väravasse veeres suur presentkattega veoauto. Juhi kõrvalt kargas maha seesama mees, kes eelmisel päeval tõlgi osa oli etendanud, nägi õuel Juhanit ja küsis:
„Kas kõik on valmis? Meil ei ole aega oodata!”
„Siis on hästi, võite ilma meieta sõita,” andis Käoristi peremees vastu.
„Me ei tohi teid siia sõja jalgu jätta! Siin ei jää kivi kivi peale, kui kahuritest tulistama hakkavad!”
„Ise ütlesite, et siin jääb kõik puutumata…” Vaidlus oli mõttetu. Aina enam hakkas aga Juhanini jõudma arusaamine, et eelseisvad lahingud võivad siin tõesti kõik pea peale pöörata, ja mis saab siis tema perest ja lastest? Ning nagu kinnituseks ütles selja tagant mehehääl:
„Mis sa, Juhan, kaupled, ega nad ei jäta! Kamanda aga naised-lapsed välja ja ronige peale!”
Juhan Käo pöördus üllatudes ümber – seal oli end auto presentkatte tagant välja sirutunud hoopiski tuttav mees, naaberküla sepp Kriivatsi Jüri. Alles paar kuud tagasi oli Juhan käinud tema juures sepapajas hobust rautamas, Miiral oli üks raudadest kaduma läinud.
„Näe, sina ka! Et siis jälle küüditamine, jah?” Alati on meeldiv leida saatusekaaslasi, eriti siis, kui saatus midagi head ei tõota.
„Koguni kolme pere rahvas! See on meie külast viimane koorem, sinu pere jaoks jäi ka ruumi. Nad hakkasid tagantpoolt peale, suurtee pool jäeti viimaseks,” teadis Jüri.
„Aitab nüüd jutustamisest! Tooge oma pakid ja pere…” segas tõlgist asjameheks saanud tegelane vahele.
Pakid… Neid oli ju terve vankritäis olnud, aga koju naasnuna olid nad Mariega kompsud vankril õnneks kahte hunnikusse tõstnud: vajalikud asjad ja hädavajalikud asjad, milleta kuidagi läbi ei saa. Paremad riided, jalanõud, toiduained… Neidki sai kaugelt rohkem kui korraga kätte võtmiseks, aga kui on viieliikmeline pere, on igaühe jaoks midagi vaja.
Marie oli samuti automürinat kuulnud ja teades, milles asi, lapsed uuesti riidesse pannud. Juhan võttis Miiral rangid kaelast ja sedelga turjalt, patsutas looma veel korraks laudjale nagu tänades teenitud aastate eest, ning haaras siis vankrilt kompsud kaenlasse ja käe otsa. Kolm korda sai niiviisi rehealuse ja auto vahet käia, iga kord peljates, et pakkide rohkuse üle pahandama hakatakse, aga asjamees ei teinud seda märkavatki. Autokastist sirutatud abistavad käed võtsid pakid vastu, siis rändasid nendesse kätesse ka lapsed, siis ronis autole Marie ja lõpuks Juhan.
„Nüüd läheme ja lööme kuskile saarele terve küla üles, nagu eestlased vanasti Siberis tegid,” arvas Kriivatsi Jüri piipu ette seades, kui auto oli külateel kõikudes liikuma hakanud. See aastates mees võttis minekut üllatavalt rahulikult.
„Mis kuradi küla… Niisugust elamist elu jooksul enam ei saa!” Juhan oli tujutu, kogu senisele elule oli tõesti kriips peale tõmmatud.
„Sõda ei küsi… Mina olin ilmasõjas, seal sai näha igasugust! Kõige tähtsam, et hing sisse jäi, vast jääb nüüdki.”
Käoristi peremees – või polnudki tal enam sellele tiitlile õigust? – noogutas mornilt. Sõda oli kõigest üle, nii riikidest, valitsustest kui ka elanikest.
Jüri oli aga jutusoonele saanud.
„Ma tahtsin juba siis küsida, kui hobust rautamas käisid – mismoodi sa mopist pääsesid? Ei võtnud sind venelased ega sakslased, kas laste pärast?”
Juhan mühatas, see oli teema, millel ta ei oleks rääkida tahtnud, aga nii otsese küsimuse peale ei sobinud kõrvale põigata. Liiatigi veel nüüd, kui neid ühine saatus ees ootas.
„Mina… Silma pärast! Ma olen ühe silmaga mees, neid nad ei võta.”
„Ja-ah? Ma’p pole märganudki!”
„Mis siin märgata… Teine on klaassilm, kui hoolega ei uuri, ei märkagi.”
„Kuidas see sul siis…?”
„Ah, karjapoiste asi! Ajasin metsas mullikat taga, jooksin oksatüüka silma, oligi kogu lugu!” seletas Juhan tõrjuvalt ja teine jäi seepeale mõtlikult vait. Küllap heietas endamisi, et igaühel on oma mured ja hädad, need ei pruugigi võõrastele välja paista.
Auto peatus, oldi jõutud suurteeni ja eestpoolt kostis lakkamatut mootorite mürinat – üha uued ja uued ešelonid sõjaväge rändasid Venemaa poole. Aga peagi masin nõksatas ja hakkas taas liikuma. Välipolitseinikud olid tee vabaks andnud, tegemist oli Saksa sõjaväe autoga, kuigi koormaks kohalikud elanikud.
4
Kui Mihhail Tamm oli kolm kuud lahingutes olnud, siis saadeti tema väeosa tagalasse puhkama ja uute meestega täiendust saama. Kolme kuuga olid nii mõnedki sõjatõed selgeks õpitud, kõigepealt see, et rünnakul ei tohi end esimeste ega viimaste hulka sokutada. Esimestest kaevikutest tõusjatest nopivad vaenlase kuulipildujad lausa pooled välja, hea, kui vaid haavatasaamisega pääseb ja elunatuke sisse jääb; kaevikusse konutama jäämine aga tähendab suure tõenäosusega seda, et saad kuuli hoopis selja tagant – valges kasukas politruk hoidis oma revolvrit kogu lahinguaja laskevalmis. Meeleheitlike lahingute edu oligi surmahirmule üles ehitatud – vaenlase kuuli läbi langemine oli mõnikord isegi vähem tõenäoline kui taganemise puhul politruki püstoli ette jäämine. Mihhail oli kaks korda näinud, kuidas araks löönud ja jooksu pistnud soldat maha lastakse, külmavereliselt ja halastamatult. Siin toimis ainult üks mõtteviis – selline desertöör oli paanikakülvaja, kes võis kogu rünnaku luhta ajada. Nõnda siis oldi lahingus kogu aeg kahe tule vahel, silmad pidid nii ees kui ka taga olema.
Enne rünnakut anti viina, parajasti punnsuutäis, mis külmatunde peletas, vere soontes kiiremini käima pani ja mehed julgemaks tegi.
„Za rodinu, za Stalina!” oli üldine sõjahüüd, mida ohvitserid viina kõrvale pakkusid nagu sakusmenti. Ja mehed läksid, sest valikut ei olnud. Juba väljaõppel oli neile sisendatud, et soldat ei mõtle, soldat täidab käsku. Sellised ohvriterohked ja meeleheitlikud vasturünnakud tõidki edu, sakslased löödi Moskva alt taganema ning Mihhaili polk, õigemini see osa, mis veel järele oli jäänud, saadeti kümnepäevasele puhkusele.
Sõda oli mehed tuimaks teinud. Päev päeva kõrval oli sõna otseses mõttes lageda taeva all elatud, sest rinne hakkas jälle Moskvast kaugemale liikuma ja mingit punkrit või varjualust rajada polnud võimalik. Hea, kui leidus metsatukk, et kuuseoksad külje alla sai; nägu ja käed kaeti telkmantliga, aga jalgadega oli viletsam lugu, neile tikkus külm kallale. Külmavõetud varbad olid soldatite igapäevane häda. Eesliinist kaugemal võis metsa varjus väikese lõkke teha, et jalgu soojendada, aga seejuures pidi valvas olema ja lennukimürinat kuuldes tuli lõke sedamaid lume alla matta, muidu võis taevast pomme sadama hakata.
Rongiga Moskva taha sõites hakkas soldatitele pikkamisi eluvaim sisse tulema. Mõne pikema peatuse puhul käidi raudteeäärsetes majades söögipoolist ja viina otsimas, aga tavaliselt tuli leppida ainult tulise veega – igas suuremas jaamas leidus putka, mille seinal oli kraan ja silt kipjatok. Sõlmjaamades sattusid tagalasse suunduva rongi soldatid kokku sealtpoolt tulevatega ja siis vahetati uudiseid, kuigi tegelikust sõja käigust teati ainult seda, mis Informbüroo