peatus. Günter von Mühlhausen oli omal jõul Saksamaalt kohale jõudnud ja vastupidi esialgsele plaanile tulnud üksinda. Kuulnud mehe kavatsusest kuskil tundmatus Estlandis vana ja lagunev mõisahoone osta, oli Gita von Mühlhausen kõigepealt keeletuks jäänud, siis aga oma arvamise ilustamata välja ütelnud. See, et ta meest vanadusest pehkinud ajudega ätiks nimetas, kellel reaalsusetaju täielikult kadunud on, oli alles algus; kui Günter selle peale solvus ja oma ideede kaitseks raskemad relvad kasutusele võttis, oli Gita pisarad lahti päästnud, ja nähes nutu tulutust, lõpuks hüsteerikasse läinud. Selgus, et aadlikasvatusest hoolimata ei olnud prouale sugugi tundmata need sõnad, millega alama klassi esindajad oma vahekordi klaarisid, ja lõpuks oli ta kogu sellegi arsenali käiku lasknud, aga tulutult. Nähes, et tema pingutustest hoolimata mees kangekaelselt oma plaanile kindlaks jääb, oli proua endast täielikult välja läinud, hakanud jalgu trampima ja teda lillepotiga visanud, aga muidugi mitte pihta saanud. Siis oli ka Günteri mõõt täis, ta teatas, et neile mõlemale on kasulik mõni aeg omaette elada. Mees pakkis asjad autosse, andis teenijale mõned korraldused ja sõitis oma villa väravast välja, võttes kursi Eestimaa poole.
Teel oli tal aega teda ootava lähituleviku üle mõtiskleda. Günter von Mühlhausen ei olnud hasartmängija tüüp, oma senise elu oli ta elanud küllaltki kaalutlevalt ega teinud läbimõtlemata otsuseid. Tänu sellele oli ta kogunud kenakese varanduse, tal oli edukalt töötav paarisaja töölisega jalanõudevabrik ja osalus ühes laevafirmas, mille aktsiad andsid rõõmustavaid dividende. Kõik selle oli ta saavutanud tänu mõistlikele investeeringutele ja läbimõeldud tegutsemisele. Aga nüüd, pärast pensionile jäämist, oli ta teinud enneolematu sammu, ostnud laguneva mõisahoone, seda pealegi veel kaugel võõral maal, ja kainelt vaagides oli see tegu kõike muud kui mõistlik. Ärimees temas suhtus sellesse ettevõtmisse mõningase kahtlusega; samas aga lõi mehes välja senitundmatu romantikakihk ja soov oma esivanemate mälestuse nimel kunagine pärusmõis taastada, ning see korvas võimaliku kahjukannatamise ees tekkiva kartuse. Pealegi oli see väljakutse, võimalus võõral maal ja senitundmatutes oludes ennast proovile panna. Üks oli Günter von Mühlhausenile selge: kerge ei saa tal olema, kui ta tahab päev päeva kõrval kohapeal viibides ehitustöid jälgida ja juhendada. Kõigepealt peab ta endale mingisuguse elukoha hankima, ilmselt laskma sellessamas mõisas paar tuba korda teha; aga seegi võtab aega, ja kuidas elada sinnamaani, jäi talle esialgu selgusetuks. Teine asi oli – keel. Loota, et seal, Lepaveres, hakkaksid kohalikud inimesed saksa või inglise keelt purssima, polnud reaalne. Jäi üle vaid ise kohalikku keelt õppima hakata; Günter meenutas aega, mil ta inglise keelt õppis, ja pidi tunnistama, et see tuli talle kergelt kätte. Tõsi, siis oli ta palju noorem, aga nüüdki… See oli jällegi väljakutse, mis paratamatult tuli vastu võtta, sest polnud ju võimalik palgata tõlki, kes jääkski tema kõrval kõndima.
Aga oli veel mitmeid olmeküsimusi, mis tahtsid lahendamist, alates igapäevasest ihuharimisest ja söömisest ning lõpetades pesupesemisega – tsiviliseeritud keskkonnas tühised probleemid, aga seal, metsade taga… Günter pidi endale tunnistama, et igapäevastes olmeküsimustes oli ta üsna eluvõõras. Nad olid Gitaga alati teenijat pidanud; õigemini oli see majapidajanna, kelle hooleks oli nende seitsmetoalises villas nii kraamimine kui toidutegemine. Proua Gita piirdus köögitöös peamiselt kohvikeetmise ja leiva röstimisega, riskides seal haruharva midagi suuremat korda saata. Pesu pesemiseks olid pesumajad, kust see triigituna ja hästilõhnavana tagasi tuli uut ringi alustama. Muude majapidamistööde jaoks oli tehtud leping vastava ettevõtjaga, kes saatis oma töölise nii muru niitma kui ka kõnniteed pühkima.
Sellele mõeldes tekkis Günter von Mühlhausenil tunne, nagu valmistuks ta tundmatus kohas pea ees vette hüppama. Enam tagasiteed ei olnud, ta oli stardipaku maha jätnud ja hõljus veel kaalutuses teadmata, mis teda täpselt ees ootab.
Aga teda julgustas lootus, et tuhanded inimesed enne teda on ju palju hullematest olukordadest võitjana välja tulnud, miks peaks siis tema alla jääma? Liiatigi ei ole ta teel metsikusse džunglisse, kus iga nurga tagant võib mõni kiskja välja karata, vaid ikkagi enam-vähem tsiviliseeritud maale. See maa on küll viiskümmend aastat Nõukogude Liidu koosseisus olnud ning selle ajaga omandanud palju sellist, mis Lääne kultuurile on võõras ja vastuvõtmatu, kuid loodetavasti on sealsed inimesed siiski võimelised eurooplase moodi elama hakkama. Muidugi siis, kui neid õpetada, õpetada ja nõuda…
Sõrmega kaardil järge ajades jõudis Günter von Mühlhausen lõpuks eelmisest käigust tuttava vallamaja juurde, suretas mootori välja, aga jäi endiselt rooli taha istuma, taibates, et otsest asja tal siia hetkel ei olegi. Muidugi oleks vaja paljugi arutada juba selleks, et kohalikke olusid paremini tundma õppida, aga seda tegemast takistas jällegi keelebarjäär. Eelmisel käigul oli vallavanem… mis ta nimi nüüd oligi? Kaar… Kaarsoo, jah, oli ütelnud, et peale eesti keele valdab ta veel vene keelt, aga see oli sakslasele samavõrra võõras. Talle tuli meelde muigamapanev lugu kahest teel kõndivast mehest, kelle juures peatub võõramaist päritolu auto ja sõitja neilt midagi küsib. Teeb seda inglise, saksa, prantsuse ja veel mingis keeles, aga mehed raputavad selle peale vaid pead. Auto sõidab minema ja üks mees ütleb teisele:
„Peaks vist ka mõne võõrkeele ära õppima.”
„Hah!” vastab teine. „Mis sest kasu on – näe, see mees oskas mitut keelt, aga ikkagi me ei saanud temast aru!”
Sakslane väljus autost, seisatas hetkeks nagu järele mõeldes, lukustas siis auto ja seadis sammud sinnapoole, kus ukse kõrvale kruvitud vaskne silt teatas, et tegemist on vallakeskusega. Sekretär istus oma laua taga ja vaatas sisseastujat veidi kohkunult. „Guten Abend!”
„Tere… Teie soovite vist vallavanemat? Aga teda praegu ei ole, tuleb homme. To-morrow…” tuletas keskeas daam vaevaga meelde kunagi koolis õpitud ingliskeelset sõna. „To-morrow? Good, I will come back tomorrow!” noogutas sakslane, ja nähes, et teda ei mõisteta, võttis kasutusele kõigile mõistetava žestide keele: ta läks seinakalendri juurde, näitas homsele kuupäevale, siis koputas endale rinnale ja tegi sõrmedega lauaserval tippivaid samme. Seda tehes valdas von Mühlhausenit ootamatu lõbusus – tõepoolest, kuskil Aafrikas või Sunda saarel oleks ta sama hästi või veelgi paremini end mõistetavaks teha suutnud. Lootusetu oli siin, sellelt ametnikult pärima hakata, kas kuskil läheduses leidub mõni majutuspaik, kust saaks tuba üürida, sest seda juttu poleks ammugi mõistetud. Aga et õhtu oli veel noor, otsustas mees kõigepealt Lepaveres ära käia, sest eemal olles oli tal tekkinud mitmeid mõtteid, mille realiseerimisvõimalusi oli vaja kohapeal uurida. Näiteks oli ta oma esmakäigul jätnud kogunisti tähelepanuta kõrvalhooned, mis mõisa juurde kuulusid; tõenäoliselt oleks vaja kuskile ehitada ka mõned korterid nendele inimestele, kes tulevases puhkekodus tööle hakkavad.
Lepavere jättis seekord talle veidi parema mulje, ilmselt sellepärast, et hiljutine vihm oli tolmused puud puhtaks pesnud ja teetolmu kinni löönud. Seekord võttis Günter endale juba mõisaomaniku õigused ja juhtis auto enesekindlalt hoone välisukse ette. Siin ei olnud midagi muutunud ja korraks tundis sakslane end jälle vallutamatu kindluse ees seisvat; aga autost väljunud, haaras teda tegutsemiskihk. Juba homme peab ta minema projekteerijate juurde uurima, kuidas nende töö on edenenud. Siis tuleb hakata otsima ettevõtjat, kes mõisa remontima hakkaks; tõenäoliselt on vaja teha ettepanek mitmele, et siis hinnapakkumiste kaudu soodsam valida. Muidugi tuleb uurida ka selle ettevõtja varasemaid tegemisi, et mitte sattuda mõne algaja või koguni pankrotiohus nõrga ettevõtte otsa…
Ootamatult ilmus Günter von Mühlhauseni vaatevälja inimene – kuskilt pargisopist, mõisa aeda piirava müüri tagant ilmus vanem naisterahvas, kes kandis korvi aiasaadustega. Värskelt võetud kartulid olid veel kohati mullased, korvis paistis ka peotäis supirohelist.
„Guten Abend!” ütles sakslane harjumuslikult. Teda oli juba lapsena õpetatud viisakas olema.
„Guten Abend!” vastati, ja Günter ei uskunud oma kõrvu – vastus kõlas tõesti saksa keeles. „Sie sprechen Deutsch?”
Naine peatus ja otsis sõnu.
„Jah, aga ma olen juba palju unustanud. Ma olin siin, selle kooli õpetaja, õpetasin ka saksa keelt.”
„Suurepärane,