Lepavere mõis. Erik Tohvri

Valentinele, viimane tõlkis ja sakslane tegi suured silmad.

      Kummaline maa… Vallamajas küsiti sedasama mõisa kohta, nüüd siin samuti. Nähtavasti pole inimesed siin harjunud kaupa tegema. Aga midagi peab vastama, peaasi – mitte üle pakkuda.

      „Ütleme, sada eurot kuus. Ja iga hommikusöögi eest kolm eurot,” arvas külaline. „On seda vähe?”

      „Oot-oot, mis see kroonides teeks? Ma ei tea…” Tõlk Valentine osaks langes korraga ka raamatupidaja roll ja sellega jäi ta hätta. Aga Herman ruttas tuppa ja naasis sealt ajalehega.

      „Näh, siin on kirjas, et üks euro on… viisteist krooni ja kuuskümmend senti!”

      „Ta pakub sada eurot kuus. Ja hommikusöögist kolm.”

      „Sada…” Herman rehkendas kiiresti, Selma vaatas ootavalt mehele otsa. „Kas tõesti nii palju? Kurat võtku, see on ju terve minu pension!”

      Sakslane küsis uuesti midagi ja Valentine tõlkis.

      „Ta küsib, kas seda on vähe?”

      „Ei-ei, ei ole vähe! Seda on…” Mees oleks äärepealt öelnud, et seda on liiga palju, aga taltsutas siis oma keelt. „… parasjagu!”

      „Nii et – olete nõus?”

      „Jaa-jaa! Kuut! Kuut!” Herman noogutas agaralt ja sirutas kokkuleppe märgiks Günter von Mühlhausenile käe, mille too kergendustundega vastu võttis.

      „Nojah, aga mida ma talle ikka hommikuti vaaritama hakkan…” oli Selmal oma mure kaelas. „Valentine, küsi, mida ta tahab. Niikaua kui kanad veel munevad, võib munarooga teha, aga kauaks seda… Paar tükki hakkavad võibolla hommepäev sulgima ja siis on munadega läbi.”

      „Noh, selle raha eest mõtled sa talle midagi välja,” lohutas Valentine. Just praegu oli ta olnud tunnistajaks, kuidas Uuemõisa rahvale kasulik kaup sündis, ja kuskil hingesopis näksis teda kadedus – ka temale oleks selline pensionilisa ära kulunud, kuid tal ei olnud ju võimalik võõrast oma väikesesse korterisse võtta! Aga just kui naise mõtteid taibates ütles sakslane talle:

      „Teiega on mul tarvis ka kaupa teha, keeletundide peale… Kui palju teie taks on? Tunnihind?”

      „Ei, mis mina, pensionär… Ma pole juba ammu tööl olnud, ei teagi, mis sellest makstakse,” tõrjus naine. „Eks ma katsun teid õpetada nii nagu oskan, aga rahast ma ei tea.”

      „Ma pakun viis eurot tunnist. Sobib?”

      Viis eurot, viis eurot… Jumal, see on ju kaheksakümmend krooni! Valentine süda hõiskas, see oli tema jaoks ootamatu rikkus, mis hakkas sülle langema, ja ta ei osanud isegi nõustuvalt noogutada. Naisele tundus, nagu oleks Lepaverre saabunud jõuluvana, kuigi selliseid polnud siin juba ammuammu käinud. Ja pealegi oli alles augustikuu.

      Günter von Mühlhausen seadis end Uuemõisa nurgatuppa sisse. Seal oli magamiseks diivan, voodiriided olid perenaise poolt ja seljariided riputas ta seinale nagi otsa. Tema paar kohvrit mahtus ukse ja ahju vahele seina äärde, ning oma äripabereid sai ta sirvida diivanilaual. Pererahvaga suhtlemine oli küll kohmakas ja käis algul keeles, mida mõistaksid nii kurttummad kui eskimod – osutati käega, noogutati ja raputati päid, vahel tuli võtta appi isegi joonistamine. Aga Selma sai varsti aru, et sakslane tahab tõesti eesti keelt õppida, ning hakkas talle asjade nimetusi õpetama, kõigepealt köögilaua ääres.