Kerjustüdruk. Sari Ajavaim. Alice Munro

minema ega olnud tal plaaniski, oli ta pannud sukad jalga ning puhta pluusi ja seeliku selga.

      Flo ja Billy Pope ajasid köögis kõva häälega juttu, sel ajal kui Flo õhtueinet valmistas. Rose istus kõrgel taburetil ja deklameeris mõttes, vaadates eesaknast Lääne-Hanrattyle, kus tolm tuiskas mööda tänavat, üle kuivade lombipõhjade.

      Mu rindadele tulge, võtke piim

      sealt sapiks, teie, mõrvadeemonid …

      See vast raputaks neid, kui ta seda neile kööki kisendaks.

      Kell kuus keeras ta poeukse lukku. Kui ta kööki läks, nägi ta seal üllatuseks oma isa. Ta polnud teda kuulnud. Isa polnud midagi öelnud ega ka köhinud. Seljas oli tal pühapäevaülikond, mille värv oli ebatavaline – tume petroolivärvi roheline. Võib-olla oli see olnud alla hinnatud.

      „Vaat kus nüüd on enese ülesse löönud,” tähendas Flo. „Näeb omast arust tark välja. Nii rahul enesega, et ei lähegi voodisse tagasi.”

      Rose’i isa naeratas ebaloomulikult, kuulekalt.

      „Kuidas sa ennast tunned nüüd?”

      „Normaalselt tunnen.”

      „Köhahoogu pole igatahes olnud.”

      Isa oli äsja habet ajanud, ta nägu oli sile ja õrn, nagu loomad, mida nad ükskord koolis pesuseebist olid nikerdanud.

      „Võib-olla ma peaksin üles tõusma ja üles jäämagi.”

      „Selles see iva ongi,” kõmistas Billy Pope valjusti. „Ei mingit laisklemist enam. Tõuse ülesse ja jää ülesse. Hakka aga jälle tööle.”

      Laual oli viskipudel. Selle oli toonud Billy Pope. Mehed jõid seda väikestest klaasidest, kus kunagi oli olnud koorejuust. Nad kallasid viskile umbes poole tolli jagu vett peale.

      Rose’i poolvend Brian oli tulnud kuskilt mängimast, lärmakas, porine, külma õueõhu lõhn veel küljes.

      Just siis kui ta sisse astus, küsis Rose: „Kas ma võin ka natuke võtta?” ja noogutas pudeli poole.

      „Tüdrukud ei joo seda,” ütles Billy Pope.

      „Kui sina saad, hakkab Brian kohe endale ka vinguma,” ütles Flo.

      „Kas ma võin ka natuke võtta?” küsis Brian vinguva häälega ja Flo rõkatas naerma, lükates oma klaasi leivakapi taha. „Nägid sa?”

      „Vanasti oli inimesi, kes oskasid ravitseda,” ütles Billy Pope õhtusöögilauas. „Aga enam pole sihukestest tükk aega midagi kuulda olnud.”

      „Küll on kahju, et meil praegu ühtegi kuskilt võtta ei ole,” ütles Rose’i isa, hoides köhahoogu tagasi ja saades sellest võitu.

      „Oli üks usu abil ravitseja, kellest mu isa ikka kõneles,” ütles Billy Pope. „Tal oli omamoodi maneer, ta rääkis nagu piiblist. Ükskord läks üks kurt mees tema juurde ja ta võttis mehe vastu ja ravis ta terveks. Siis küsis ta tollelt mehelt: „Kuuledsa?” ”