ta teenijana ja tal oli võimalik saata tütrele pruugitud riideid. Coral oli palju riideid. Ta tuli kooli helepruunis satäänis, mis tal puusade ümber küütles; sügavsinises sametis, samast riidest roos ühelt õlalt kõlkumas; luitunudroosas rohkete narmastega krepis. Need riided olid noorele tüdrukule kohatud (Rose nii ei arvanud), aga mitte liiga suured. Ta oli pikk, tugev, naiselik. Mõnikord sättis ta juuksed pealaele krunni, lasi salgul ühele silmale rippuda. Tema ja Donna ja Bernice tegid endale sageli mõne täiskasvanuliku soengu, nende huuled olid rikkalikult värvitud, põsed paksult puuderdatud. Cora näojooned olid raskepärased. Tal oli rasune laup, brüneti laisad silmalaud, küps kiirustamatu enesega rahulolu, mis peagi pidi muutuma karmiks ja emalikuks. Aga praegu oli ta võrratu, kui jalutas koolihoovis oma saatjatega (tegelikult võis mõningal määral ilusaks pidada hoopis kahvatu ovaalse näo ja heledate käharate juustega Donnat), neil käevangust hoides ja tõsist juttu ajades. Ta ei võtnud vaevaks tähelepanu osutada ühelegi oma kooli poisile, keegi neist tüdrukutest ei teinud seda. Nad ootasid, võib-olla olid ka juba välja valimas, tõelisi kavalere. Mõned poisid hõikusid neile keldriukselt igatsevaid solvanguid ning Cora vaatas nende poole ja sõimas neid.
„Hälli jaoks vana, voodi jaoks noor!”
Rose’il polnud aimugi, mida see ütlus tähendas, aga see, kuidas Cora puusi õõtsutas, tema mõnitav, julm, aga samal ajal laisk ja häirimatu hääletoon, tema särav väljanägemine, täitsid ta imetlusega. Omaette olles mängis ta selle läbi, kogu stseeni, poiste hüüded, Rose oli Cora. Ta pööras end oma kujuteldavate kiusajate poole täpselt nii, nagu Cora seda oli teinud, jagas neile samasugust väljakutsuvat põlgust.
Hälli jaoks vana, voodi jaoks noor!
Rose jalutas poe taga aias ringi ja kujutles lopsakat satääni oma puusade ümber küütlemas, oma juukseid krunni keeratuna, salgud alla rippumas, oma huuli punastena. Ta tahtis kasvada täpselt selliseks nagu Cora. Ta ei tahtnud oodata, kuni ta suureks kasvab. Ta tahtis olla Cora, kohe praegu.
Cora kandis koolis kõrge kontsaga kingi. Ta ei olnud kerge jalaga. Kui ta kooliruumides ringi kõndis, oli tunda, kuidas seal kõik värises, oli kuulda akende klirinat. Tema lõhngi oli tajutav. Tema puuder ja kosmeetika, tema soe nahk ja juuksed.
Esimese sooja ilmaga istusid nad kolmekesi tuletõrjetrepi ülemisel mademel. Nad lakkisid küüsi. Lakil oli banaani lõhn, veidra keemilise teravusega. Rose oli kavatsenud tuletõrjeväljapääsu kaudu koolimajja siseneda, nagu tavaliselt, et vältida peaukse juures iga päev varitsevaid ohte, aga kui ta seal neid tüdrukuid nägi, keeras ta ringi, julgemata loota, et need end koomale tõmbavad.
Cora hõikas talle.
„Tule üles, kui tahad. Tule, tule!”
Ta kiusas teda, julgustas nagu koerakutsikat.
„Mismoodi sa tahad, et me sul küüned teeme?”
„Siis hakkavad nad kõik tahtma,” ütles tüdruk, kelle nimi oli Bernice, ja kellele, nagu selgus, see küünelakk kuulus.
„Me ei tee kõigile,” ütles Cora. „Teeme ainult talle. Mis su nimi on? Rose? Me teeme ainult Rose’ile. Tule üles, kullake.”
Ta käskis Rose’il käe ette sirutada. Rose sattus ärevusse, nähes, kui plekiline see oli, kui kasimatu. Ja külm ja värisev. Väike vastik asi. Rose poleks imestanud, kui Cora oleks selle peost lahti lasknud.
„Siruta sõrmed välja. Nii. Lase lõdvaks. Näedsa kus käsi väriseb! Ega ma sind ei hammusta. Ega ju? Ole nüüd hea tüdruk ja hoia paigal. Sa ei taha ju, et mul kõik viltu läheb, ega ju?”
Ta kastis pintsli pudelisse. Lakk oli sügavpunane, vaarikate värvi. Rose’ile meeldis selle lõhn. Cora enda sõrmed olid suured, roosad, kindlad, soojad.
„On ju ilus? Teeme sulle ilusad küüned, eks ju?”
Ta tegi seda keerulises, nüüdseks juba unustatud stiilis, kus küüne poolkuu ja valge serv jäeti värvimata.
„Roosa, sobib su nimega. Sul on ilus nimi, Rose. Mulle meeldib see. Mulle meeldib see rohkem kui Cora. Ma vihkan Corat. Su sõrmed on sellise sooja ilma kohta jääkülmad. On ju jääkülmad, võrreldes minu omadega?”
Ta mängitses, edvistas, nagu teevad kõik temavanused tüdrukud. Nad proovivad oma võlusid kõigi ja kõige peal, olgu need kassid või koerad või omaenese peegelpilt. Rose oli tol hetkel liiga rabatud, et end hästi tunda. Ta oli nõrk ja pahviks löödud, talle osutatud imelisest heldusest kohkunud.
Sellest päevast peale oli Rose Corast sisse võetud. Kogu oma aja püüdis ta kõndida ja käituda Cora moodi, korrates iga sõna, mis ta eales Corat kuulis ütlevat. Püüdis olla Cora. Rose’i võlus iga Cora žest, see, kuidas ta pistis pliiatsi oma paksudesse karmidesse juustesse, kuidas ta koolis mõnikord üleoleva tüdimusega oigas. Kuidas ta keelega sõrme niisutas ja hoolikalt oma kulme silus. Rose niisutas keelega oma sõrme ja silus samuti oma kulme, soovides, et need oleksid tumedad, mitte päikesest pleekinud ja peaaegu nähtamatud.
Matkimisest ei piisanud. Rose läks veel kaugemale. Ta kujutles, et jääb haigeks ja kuidagi läheb nii, et Cora kutsutakse tema eest hoolitsema. Öiseid kaisutusi, silitamist ja kiigutamist. Ta mõtles välja lugusid hädaohust ja päästmisest, õnnetustest ja tänulikkusest. Mõnikord päästis tema Cora, mõnikord päästis Cora tema. Teda valdas soojus, rõõm, selgus.
Sul on ilus nimi.
Tule üles, kullake.
Armastuse algus, kasvamine, voolamine. Seksuaalne armastus, mis ei ole veel kindel, millele peaks keskenduma. See peab olema algusest peale olemas, nagu kõva valge mesi ämbris, mis ootab sulamist ja voolamist. Puudu oli veel teatud teravus, pakilisus; valituks osutus mõlemast soost inimesi, aga muidu oli see sama asi, sama tunne, mis Rose’i sestsaadik on vallanud. Tõusulaine, lõputu hullus, äkiline tulv.
Kui kõik õitses – sirelid, õunapuud, teeäärsed viirpuud –, mängisid nad matusemängu, mida korraldasid suuremad tüdrukud. See, kes oli mängult surnud – tüdruk, sest seda mängu mängisid ainult tüdrukud – oli tuletõrjetrepi ülemisel mademel siruli. Ülejäänud sammusid aeglases rivis üles, lauldes mõnd kirikulaulu, ning viskasid oma lillesületäied maha. Nad kummardusid, teeseldes, nagu tihuksid nutta (mõnel õnnestus see päriselt) ja heitsid surnule viimse pilgu. Ega seal muud ei olnudki. Igaüks pidi saama võimaluse surnut mängida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui suured tüdrukud olid oma osa ära mänginud, ei viitsinud nad enam nooremate matustel teisejärgulistes rollides kaasa teha. Need, kes edasi mängima jäeti, taipasid varsti, et mäng oli kaotanud kogu oma tähtsuse ja sära, ja kõndisid minema, jättes vaid mõne kangekaelse põlualuse asja lõpule viima. Rose oli üks neist, kes maha jäeti. Ta püsis kannatlikult paigal, lootuses, et Cora võiks rongkäiguga tuletõrjetrepist üles ronida, aga Cora ei teinud väljagi.
See, kes surnut mängis, pidi valima, millist laulu rongkäigus lauldakse. Cora oli valinud „Kui ilus on küll taevariik”. Ta lamas lillekuhila all, mis koosnes peamiselt sirelitest, seljas roosa kreppkleit. Ta kandis ka pärleid ja prossi, millel oli rohelistest litritest moodustatud tema nimi, ja ta nägu oli paksult puuderdatud. Puuder värises suunurkade pehmeis udemeis. Silmalaud võbelesid. Tema näoilme oli keskendunud, tõsine ja karmilt liikumatu. Kurvalt lauldes, sireleid maha asetades valmistus Rose mingil moel austust avaldama, aga ei teadnud, kuidas seda teha. Ta suutis vaid kuhjata detaile, mille üle hiljem mõelda. Cora juuste värv. Sealt, kus need kõrvade juurest olid üles pandud, rippusid läikivad salgud. Need olid heledamad, soojemat karamellivärvi kui pealmised juuksed. Tema käsivarred olid paljad, tõmmud ja lamedalt vastu keha surutud, rasked naisekäed narmaste all. Milline oli tema tõeline lõhn? Mis oli ta kitkutud kulmude karm ja enesekindel sõnum? Nende asjadega vaevas Rose end hiljem, üksi olles, nägi vaeva, et neid meelde jätta, teada saada, päriselt endale hoida. Mis sellest kasu oli? Kui ta Corale mõtles, tajus ta eneses hõõguvat tumedat punkti, sulavat südant, kõrbenud šokolaadi lõhna ja maitset, milleni ta kunagi ei küüni.
Mida armastusega peale hakata, kui see on jõudnud niikaugele, sellise jõuetuse ja lootusetuse ja hullumeelse keskendumiseni? Miski peab selle puruks lööma.
Varsti