hukkus Groznõis 30 000 inimest. Pärast Dresdeni pommitamist 1945. aastal pole sellist asja hiljem juhtunud.
Võtsime kaardi ette, uurisime, missugusesse Kaukaasia linna tuleks lennata, et Tšetšeeniasse edasi pääseks. 1992 olime Hannuga käinud Groznõis Dudajevit ja Gamsahhurdiat intervjueerimas – siis lendasime otse Moskvast.
Nüüd selgus, et on vaja lennata Kabardi-Balkaaria pealinna Naltšikki. Sealt tuleb võtta auto ja sõita 700 kilti ümber Inguššia ja Tšetšeenia põhjaosa, ja nii jõuame Dagaestani linna Hassavjurti, mis on üsna Tšetšeenia piiri lähedal. Sealtkaudu on meil võimalik siseneda Tšetšeeniasse.
Lennukis saime tuttavaks Moskva fotograafiga, kes tegi ka välismaalastele tööd. Võtsime Naltšikis kolmekesi takso, sõitsime need 700 kilomeetrit ära ja keset pimedat ööl jõudsime Hassavjurti, kus meid juhatati külalistemajaks kohandatud lasteaeda.
Välismaa ajakirjanikud – neid oli üle saja – magasid saalipõrandale laotatud madratsitel nagu õpilased kooliekskursioonil.
Järgmisel hommikul leidsime linnapealt takso, tavalise kollase Vene Volga M-24, sõitsime Hassavjurtist Groznõisse, 80 kilti.
Karvamütsidega tšetšeeni kollid seisid tee ääres, vatijoped seljas, rohelised lindid ümber pea, ei mingeid vorme.
Rääkisid, et praegu sõdib meie põlvkond, kui meid enam ei ole, sõdivad meie pojad, ja lõpuks need, kes praegu on pisikesed.
Küll me kätte maksame, tegemata see ei jää!
Vendadel oli tõsi taga.
Juhtuks meil Eestis midagi sellist, kui okupant tuleb tankidega sisse! Meil tõmbaks enamik lesta ja annaks alla, aga nemad, alla miljoniline rahvas, panid visalt venelastele vastu.
Groznõis filmisime kella kolmeni pärastlõunal.
Sõja hääl – jube kõmin – käis lakkamatult ümberringi ja Groznõi oli täiesti sodi. Vene lennukid ja tankid, kahurvägi ja lugematu arv snaipreid olid linna rusuhunnikuks muutnud.
Groznõi pommitamises hukkus 35 tuhat tsiviilisikut, nende hulgas 5000 last, enamus hukkunutest vene rahvusest, nagu on kirjutanud vene ajaloolane ja kindralpolkovnik Dmitri Volkogonov.
Tšetšeeni tsiviilinimesed olid küladesse sugulaste juurde varjule läinud, Groznõis elavatel venelastel polnud kuskile minna.
Vene tädikesed, keda võis olla viiskümmend, piirasid furgoonautot, mille presendiga kaetud kastis oli leivakoorem ja tšetšeenid jagasid vene tädidele leiba. Vanad naised sirutasid käed välja, mõni ei saanud leiba kätte ja leib kukkus mutta, kõik rabasid, mõni sõi oma leivatükki nagu laps, mõni otsis mudast.
Ma pole kusagil näinud nii palju muda.
Jaanuari algus küll, õues mõned plusskraadid, lund oli ainult kohati ja peaasjalikult kattis maad muda, nätske nagu kitt. Saabaste alla jäid mudakamakad, millest sai lahti asfaldil trampides ja jalgu järel vedades.
Šali linna lähedal seisis keset muda kolmekorruseline valgeks lubjatud endine haiglahoone, kohalik hullumaja.
Põetajad ja õed olid sõja eest jalga lasknud ja haiged omapead jätnud.
Pika noaga vend seisis uksel, šerifi märk rinnas. Naeratas ja kutsus sisse.
Kõik olid siin vanad. Kaks nädalat olid nad omapead olnud, mõni istus põrandal, mõni luusis ringi, mõni tuli uksele uudistama.
Haigete hulgas möllas kõhutõbi, linad olid täis pasandatud, rohtusid ei olnud, ravida ei saanud.
Kord nädalas astus hullumajast läbi kaks tädi. Üks keetis potitäie halli löga, teine pesi põrandaid, kepi otsas rist, mille ümber oli mähitud kalts, ja lükkas pruuni kleepuvat muda esikupõrandal kokku.
Tšetšeenia 1995. Vene sõdurite laibad Groznõis.
Groznõi kesklinn.
Ivar Tšetšeeni vabatahtlike keskel.
PÄRIS väikesest peast oli Ivar nii õrna hingega, et kui kuskil multifilmis sattus karupoeg hätta, vaatas Ivar uksepiida tagant, ja kui küsiti, miks sa lähemale ei tule, siis ütles, et tal on kahju.
Kümneaastaselt saatis ta Vääna-Jõesuu suvelaagrist koju kirja, mille iga lause pakatab traagikast.
Kiri kannab kuupäeva 6. juuni 1975 ja näeb kõigi oma vigadega välja järgmine:
Kallis ema ja isa!!!
Me tahame koju! Tulge pühapäeval meid vaatama. Ärge midagi kaasa võtke. Irja nutab. Me magame kehvasti. Irjal on nägu hammustusi täis ja punane. Ma tõmbasin endal hammba näppudega välja. Siin on igav ilma teieta. Söögi on pahad. Ärge riideid meile kaasa võtke. Meil on toas 19 last ja paha magada. Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud.
Kiri oli tulemuslik, ema ja isa sõitsid pühapäeval lastele järele ja viisid nad koju.
Umbes sama vanalt, kui Ivar selle kirja kirjutas, pandi ta kahevõistluse trenni.
Ivari isa Tõnu Heinmaa (samuti teleoperaator ETV-s), kes mängis vanasti korraliku harrastaja tasemel tennist, oli Ivari juba enne kooli tennisetrenni pannud.
Aga Ivar oli nii laisk, et ei viitsinud võrku löödud palle ära tuua ja tema tennisetreeningud jäid peagi pooleli.
Õde Irja, kes oli Ivarist poolteist aastat noorem, vihastas venna peale, sest nii purunes tema lootus ka kunagi tennisetrenni pääseda.
Irja pandi suusatama ja Ivar kahevõitlust tegema.
Nõmme poiss, hüppetorn lähedal, mis siin muud ikka teha kui kahevõistlust.
Irja pani tähele, et tema vend, kes ei viitsinud tennisepallide järele joosta, näitas aeg-ajalt üles tähelepanuväärivat vaprust.
Kui käidi perega Pühajärvel, kus oli kaheksameetrine vettehüppetorn, hüppas Ivar tornist alla.
Irja: „Ta ei olnud väga julge, kes paugutab sealt alla iga kell. See oli tema jaoks eneseületus, aga ta hüppas sealt alla, mis siis, et jalad ees…“
Ja hiljem, kui käidi Tõrva järve ääres, kus oli veel kõrgem torn (12 meetrit), ei tulnud Ivar sealt ka enne ära, kui oli tornist alla hüpanud.
Kaheksanda klassi lõpupoole käis Ivar koolis, ema kingad jalas. Need kingad tegid ta pikemaks ja olid muidu ka „päris ägedad“.
Irja, kes oli keskkoolis Ivarist mitu sentimeetrit pikem, mäletab, nagu oleks Ivar ka keskkooli lõpupeol ema kingadega käinud, aga Ivar lükkab selle väite ümber.
Irja: „No igatahes, ta oli väike nagu käbi!“
Ivar läks pärast keskkooli Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.
Nõukogude ajal asetati küsimus selliselt – kas lähed ülikooli või ei lähe. Kellel sel ajal ikka väga selgeid plaane oli, küll elu ise juhatab õigele rajale.
Lähtuti sellest, kumb linn on lähemal, Tallinn või Tartu. Ja kas sisseastumiseksamite hulgas on matemaatika või ei ole.
Ivar valis ajaloo ja kehakultuuri vahel. Käis isegi Tartu Ülikooli ajalooeriala ettevalmistuskursusel, aga lõpuks läks ikka Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuriteaduskonda kahevõistluse treeneriks õppima.
Õppis esimese kursuse ära, ja siis tuli see, mida kõik kartsid. Ta võeti Vene sõjaväkke.
See muutis palju.
Irja: „Ta poleks eluilmas sinna Spitakki läinud kohvrit vedama, kui ta poleks varem sõjaväes käinud!“
Ivar: „Ma poleks telemajja töölegi läinud, kui ma poleks sõjaväes käinud!“
Sõjaväkke minnes oli Ivaril peas punane suusamüts, ta lonkas