toimus augustis 1996, kui kindralleitnant Aleksander Lebed tegi tšetšeenidega vaherahu, mis paljude venelaste jaoks oli allaandmine ja tohutu häbiasi.
Aga sel 23. veebruari iseseisvuspäeval tuli meie juurde 11-aastane tšetšeeni poiss ja tegi meist Valge Maja ees pilti. Ta tegi selle polaroidkaameraga ja see pilt on mul praegugi alles. Jussi hoiab seal ägedat plakatit, millel on suur Dudajevi pilt.
Teise Tšetseenia sõja ajal kuulsime poisist veel.
Vene sõdurid olid teda kamandanud, et ta neist ka pilti teeks ja poiss pildistas neid oma polaroidiga.
Maksmise asemel lasksid vene sõdurid poisi maha.
Groznõi lennuväljahoone, mille pihta vene sõdurid purjus peaga märki lasksid. Aprill 1995.
Purustatud lennukid Groznõi lennuväljal. Aprill 1995.
IVAR on kümmekond korda unes sõda näinud.
Paar korda on näinud ennast tankilahingus kuskil talumajade vahel. Ükskord istus autos ja nägi, et mingi mees tuleb ligi ja tulistab teda Kalašnikovist. Ivar jõudis veel Vesale hüüda, et seitse kuuli sai sisse, ja siis lõppes uni ära.
Aga need pole Ivari kõige hirmsamad unenäod.
Kõige karmimas unenäos istub Ivar kõrgel suusahüppetornis, vaatab alla. Treener vehib lipuga, et hüppa, aga Ivar ei julge. Süda on paha, jalad värisevad.
Ivar teeb nagu sätiks saapaklambreid, aga tegelikult tõmbab klambrid ropsti puruks. Siis ajab käe püsti, et tehniline rike, võtab suusad selga ja vantsib mööda treppi alla.
Otepää suusamäel lendas Ivar ükskord võistlusolukorras 63. meetril peaga vastu tehiskatet, kiiver läks raginal puruks, plastmass lõikas kõvasti nägu.
Ivar istus arstipunkti järjekorras, täpselt aru saamata, miks ta seal istub. Kujutas ette, et sõber on viga saanud ja tema on julgustajana kaasas. Siis märkas, et ta enda valgele rinnanumbrile tilgub verd.
Tohtrid võõpasid ta briljantrohelisega kokku ja lubasid puhkama, aga Ivarile ei tulnud meelde, kus toas ta spordibaasis elab.
Ta viidi kiirabiautos Tartu haiglasse, tehti peaajuröntgen ja diagnoositi ajupõrutus. Ivar lasti koju, aga pandi südamele, et nädal aega tuleb lamada.
See oli siis, kui Ivar veel Pedagoogilises Instituudis treeneriks õppis. Siis tuli kaks aastat sõjaväge ja pärast käis Ivar hüppemäel veel ainult kaks korda.
Isa kolleegid ETV-st kutsusid, et tule telesse tööle. Ivar jättis treeneriks õppimise pooleli ja läkski telemajja operaatoriks.
Ivar ei saa siiamaani aru, miks ta seda kahevõistlust üldse teinud oli.
Tennist kõksid kõrge eani. Oled vana päss, tõmbad valged püksid jalga ja teed vahelduseks mõne seti. Aga minna torni konte lõhkuma…
Rumal risk.
Groznõi-Dagestani piiril, 1996
Esimene Tšetšeenia sõda hakkas lõppema. Kaks päeva olime Hannuga Groznõi varemeid filminud ja kolmandal päeval – see oli laupäev – leidis Vene sõjaväepatrull, et meil on mingid paberid puudu ja pistis meid luku taha. Istusime kongis.
Jama oli selles, et esmaspäeval pidime kindlasti Dagestani saama.
Mahhadškala – Moskva lennureisile olid piletid ammu ära võetud.
Aga sõjaväepatrull ajas oma jura, et paber on puudu ja istute kongis. Nad küll väitsid, et olid püüdnud meie kohta midagi Moskvast uurida, aga Venemaal on valimised, ametiasutused kinni, kedagi kätte ei saa.
Polnud kellegi asi.
Nuiasime, et laske meid vähemalt kongist välja!
Lõpuks suure surmaga lasksid välja, aga tingimusel, et Tšetšeeniast lahkuda ei tohi ja esmaspäeval peame tagasi olema, siis veel vaadatakse, mis meist saab.
Nahhui, ja kui tagasi ei ole…!
Mida teha? Targem oleks minema tõmmata. Tuleme esmaspäeval tagasi, hakkab õudne jama, ilma loata sõjaterritooriumil, hakka seda venkudega klaarima.
Tuttav taksojuht (kellel olid talvel palavad toad ja vooditel kõrged padjakuhilad) lubas, et viib meid Dagestani, pole küsimust.
Gudermesi linna lähedal, seitse kilomeetrit Dagestani-Tšetšeenia piirist võttis venelaste kontrollpunkt meid jälle rajalt maha.
Kes te olete ja kuhu te lähete?
Soome TV. Läheme Dagestani.
Ei saa, tee on kinni. Homme saate minna, täna mitte.
Mage lugu. Seisime, mõtlesime, mida teha, ja siis sõitis kontrollpunkti ette porine presentkattega villis.
Välja hüppas tšetšeeni komandör, noorem mees (40-45), roheline lint ümber pea, nahktagi seljas, karm habetunud nägu ees. Tšetšeeni komandöridel on kõigil karm habetunud nägu.
Tšetšeeni komandör tõstis rusika püsti – Allahu akbar!
Ta polnud hull islamist, see on rohkem traditsioon, et tervituseks tõstetakse rusikas. Allahu akbar!
Oli tulnud venelastega midagi läbi rääkima ja tundus, et see jutt neil sujus. Rahulikult ajasid oma asja.
See ei ole midagi väga erilist, sest vahepeal oli tšetšeenidel venelastega selline kokkulepe, et kui külas oli lahing ja tuli haavatuid tohterdada, viisid mõlemad oma haavatud ühe ja sama tšetšeeni arsti juurde. Ja pauku samal ajal ei tehtud.
Tšetšeeni komandör kutsus mu kõrvale ja küsis, misasja me siin passime.
Rääkisin, et Soome televisioon, et hommikul läheb meil lennuk Mahhadškalast, aga me ei saa minema, tee on kinni.
Need Tšetšeeni komandörid olid kõvad mehed, ei kartnud keda kuraditki.
Ta ütles, et viib meid piiri peale ära.
Vaatas mulle otsa ja rääkis, et seitse kilomeetrit on vahepeal lagedat, tuleb sõita üle põllu ja Vene tankide ja kahurite eest ei päästa seal miski, kui nad meile prožektorid peale tõmbavad.
Kohati on teed mineeritud, aga ärgu me muretsegu, me sõidame ilma tuledeta, ta on seda teed enne ka sõitnud, mis see ikka on – seitse kilomeetrit, üle jõe ja olemegi Dagestanis!
Pani oma porisele villisele hääled sisse, Hannu istus juhi kõrvale, mina kobisin taha. Tšetšeen sõitis vaikselt, ilma tuledeta, vahepeal laskis sik-sakki.
Palju ta ei rääkinud, vahel ütles, et nüüd tuleb ohtlik koht.
Vene tankid olid hästi näha, seisid, torud meie poole.
Mõtlesin, kuidas oleks targem istuda, sirge seljaga või küürus, pea jalgade vahel – et kui tulistavad, lendavad kuulid üle.
Aga siis mõtlesin, et vahet vist pole ja väga enam ei küürutanud. Kus nad pimedas näevad, kuidas ma istun. Ja kui tank paugu ära paneb, oleme sodid niikuinii.
Ühe käega hoidsin kaamerat, teine käsi oli ukselingi küljes, sest tšetšeen õpetas: kui tulistavad, hüpake välja ja peitke ennast lumme.
Miiniväli oli paarsada meetrit ja meie slaalom muudkui kestis ja kestis ja kestis. Ja siis tuli jõesäng, komandör sõitis sellest läbi ja pidas oma villise kinni. Me olime Dagestani piiriäärses külas.
Ronisime välja, komandör tuli, kallistas meid, patsutas. Tõstis rusika püsti.
Allahu akbar!
Kõik.
Küsisime, mis me võlgneme.
Mitte midagi! Jõudke koju!
Istus autosse ja sõitis tagasi sama teed.
Koputasime Dagestani külameeste uste taga, keegi viskas meid Mahhadškala lennujaama ja mõne tunni pärast olime lennukis ja harutasime Dagestani konjakit saapa seest välja.
Vladimir