Tark lapsevanem. Thomas Gordon

on ninaga probleeme?

      DANNY: On tõesti. Äkki mul oleks vaja kinnise nina rohtu?

      EMA: Arvad, et see aitaks?

      DANNY: Ei. [Norsatab.]

      EMA: Ninaga on sul tõesti probleeme.

      DANNY: Jah. [Norsatab.] [On ahastuses.] Oh, ma soovin, et ma ei peaks magamise ajal nina kaudu hingama.

      EMA (on sellest väga üllatunud ning tunneb kiusatust küsida, kust pojal selline mõte tuli): Sa arvad, et pead magamise ajal nina kaudu hingama?

      DANNY: Ma tean, et pean.

      EMA: Sa oled selles päris kindel.

      DANNY: Ma tean seda. Tommy ütles mulle, juba kaua aega tagasi. [Tommy on kaks aastat vanem sõber, keda Danny väga imetleb.] Ta ütles, et peab. Sa ei saa magamise ajal suu kaudu hingata.

      EMA: Sa tahad öelda, et tavaliselt inimesed ei hinga magamise ajal suu kaudu?

      DANNY: Ei, sa lihtsalt ei saa [norsatab]. See on ju nii, ema, kas pole? Magamise ajal peab ju nina kaudu hingama, on ju? [Pikk selgitamine – Danny küsib mitmeid küsimusi sõbra kohta. “Ta ei valetaks mulle.”]

      EMA (selgitab, et sõber püüdis tõenäoliselt abiks olla, aga et lapsed saavad mõnikord asjadest valesti aru. Ema rõhutab korduvalt, et kõik hingavad magamise ajal ka suu kaudu.)

      DANNY (tunneb suurt kergendust): Tore, head ööd.

      EMA: Head ööd. [Danny hingab vabalt suu kaudu.]

      DANNY (norsatab äkitselt).

      EMA: Ikka veel kardad.

      DANNY: Mh-mhh. Aga emme, mis siis, kui ma lähen magama ja hingan suu kaudu – ja mul läheb nina kinni. Ja kui ma siis keset ööd, kui ma juba magan, panen suu ka kinni?

      EMA (taipab, et laps on kartnud aastaid magama minna sellepärast, et kardab une ajal lämbuda; mõtleb: “Vaene laps!”): Sa kardad, et võid äkki lämbuda?

      DANNY: Mh-mhh. Inimene peab ju hingama. [Ta ei suuda öelda: “Ma võin ära surra.”]

      EMA (selgitab veel): See lihtsalt ei saa juhtuda. Sul läheb suu ise lahti – just nagu süda pumpab verd ja silmad pilguvad.

      DANNY: Oled sa kindel?

      EMA: Jah, ma olen kindel.

      DANNY: Hästi, head ööd.

      EMA: Head ööd, kullake. [Musi. Danny uinub paari minuti jooksul.]

      Danny juhtum ei ole sugugi ainus, kus aktiivne kuulamine on kaasa toonud emotsionaalse probleemi äkilise lahenemise. Niisugused kirjeldused koolitusel käinud emadelt-isadelt kinnitavad, et enamik vanemaid suudab omandada selle oskuse piisavalt hästi, et aidata oma lastel lahendada probleeme, mida vanasti arvati kuuluvat vaid professionaalide töömaile.

      Mõnikord toob sedasorti terapeutiline kuulamine kaasa lapse tunnete vabanemise; laps näib vajavat kõigest empaatilist kõrva. Nii oli ka kümneaastase Nancyga, kes oli väga arukas tüdruk. Nancy ema tegi ettepaneku vestlus lindistada, et ta saaks lasta seda PETi koolitusel. Soovitame teistelgi koolitusel osalevatel vanematel oma vestlus linti võtta, nii saame salvestuste põhjal juhendada teid endid ja õpetada teisigi. Lugedes selle vestluse üleskirjutust, püüdke ette kujutada, milliseid suhtlemistõkkeid oleks kasutanud enamik treenimata vanemaid, kuuldes Nancy juttu oma õpetajast.

      EMA: Nancy, sa ei taha homme eriti kooli minna, on see nii?

      NANCY: Mul pole sealt midagi toredat oodata.

      EMA: Arvad, et seal on igav…

      NANCY: Jah, seal pole midagi muud teha kui Proua Lollpead vaadata – ta on nii paks ja lõtv ja nõme!

      EMA: Nii et ta käib sulle tõesti pinda…

      NANCY: Jah, ja siis ütleb ta: “Okei, ma annan selle teile homme.” Ja järgmisel päeval ütleb ta: “Oi, ma unustasin ära. Ma annan selle teile üks teine kord.”

      EMA: Nii et ta lubab midagi teha…

      NANCY: Ja ei tee…

      EMA: Ta ei ole järjepidev, ja see ajab sind endast välja…

      NANCY: Jah, ta ei ole mulle ikka veel tagasi andnud ühte vihikut, mida ta lubas juba septembris.

      EMA: Ta ütleb, et teeb midagi, sa arvestad sellega ja siis ta ei teegi seda.

      NANCY: Ja siis kõik need väljasõidud, mis meil olema pidid.

      Ta ütleb, et läheme peagi ekskursioonile… ja niipea, kui ta on meile midagi sellist öelnud, ei maini ta seda enam kunagi. Ta lihtsalt ütleb ja kõik. Ja siis jagab ta juba järgmisi lubadusi…

      EMA: Nii et ta kütab teie ootused üles. Te arvate, et asjad lähevad paremaks ja kohe hakkab midagi toredat juhtuma, aga ei hakka.

      NANCY: Just, see on ikka nõme küll.

      EMA: Siis te olete pettunud ka selles, mis tunnis toimub.

      NANCY: Jah, ainus tund, mis mulle meeldib, on kunstiõpetus, sest seal ta vähemalt ei nääguta kirjatehnika pärast. Ta kaagutab mu kallal kogu aeg: “Oeh, su käekiri on kohutav! Miks sa ei võiks oma käekirja parandada? Miks sa nii lohakas oled?”

      EMA: Nii et ta elab sul kogu aeg seljas…

      NANCY: Jah, ja kunstiõpetuse tunnis ütleb ta, milliseid värve me peaksime kasutama. Kuid mina kasutan teisi värve… Ma teen kena pildi ja tema näitab, kuidas sinna varje joonistada…

      EMA: Ülejäänud aja laseb ta sul kunstitunnis üsna omaette tegutseda.

      NANCY: Mh-mhh, välja arvatud katusekivide puhul…

      EMA: Ta käsib sul neid teatud kindlal viisil joonistada…

      NANCY: Mh-mhh, aga ma ei tee neid ikkagi nii…

      EMA: Sind tõesti häirib see, et pead tegema nii, nagu tema õigeks peab…

      NANCY: Ma ei mõtlegi tema sõnade järgi tegutseda – ma ignoreerin neid. Ja siis tekib mul probleeme…

      EMA: Kui sa tema sõnadest välja ei tee, siis sa kardad, et sul tekib probleeme.

      NANCY: Mh-mhh, üldiselt ma ignoreerin teda. Ma pean alati tegema seda, mida tema tahab, näiteks matemaatikas tema moodi loendama – üks A, üks B, ja öäkk…

      EMA: Sulle meeldiks temast mitte välja teha, aga sa siiski järgid ta sõnu ja lähed siis vihaseks…

      NANCY: Kõik võtab temaga nii kaua aega – ta peab iga väiksematki asja seletama ja ühe või kahe lapsega läbi tegema ja neile selgitama, kuidas seda teha, ja panema meid end tittedena tundma. “See on sootuks uus samm,” teatab ta. Ta kohtleb meid nii, nagu oleksime lasteaias.

      Mõnikord on vanematel raske vestlust lõpetada, kui see pole kuhugi jõudnud. Mõistes, et seda juhtub tihti ka elukutseliste nõustajate seanssidel, on tunduvalt lihtsam lasta jutul raugeda ning uskuda, et laps leiab hiljem ise lahenduse. Professionaalid teavad oma kogemustest, et lapsed suudavad oma probleemidega toime tulla. Vanemad alahindavad seda võimet.