häirida.
Seda asjaolu võib näitlikustada järgmiselt:
Vanema sallivus sõltub ka konkreetsest situatsioonist. Kõik vanemad tunnistavad, et sõpradel külas olles on nad lapse käitumise suhtes palju rangemad kui siis, kui pere on kodus. Ja kui madal on vanemate taluvuslävi veel siis, kui vanavanemad külla tulevad!
Laste jaoks on sageli üllatav, et vanemad pahandavad nende lauakommete üle, kui neil on keegi külas, ehkki tavaliselt ei tehta sellest numbrit.
Seda vastuolu võib näitlikustada järgmiselt:
Et perekonnas on tavaliselt kaks vanemat, muudab see sallivuse mustri veelgi keerulisemaks. Alustuseks võib öelda, et üks vanem on alati loomu poolest sallivam kui teine.
Jack, tugev ja aktiivne viieaastane poiss, haarab elutoas jalgpalli ja hakkab seda oma vennale viskama. Ema saab pahaseks ja leiab, et see ei ole vastuvõetav tegevus, kuna nii võib Jack toas midagi ära lõhkuda. Isa aga mitte ainult ei talu seda, vaid lausub uhkelt: “Vaata Jacki – temast saab suurepärane mängija! Vaata ometi, millise söödu ta tegi!”
Lisaks kõigub aeg-ajalt mõlema vanema sallivuse lävi, sõltudes olukorrast ja meeleolust. Seega ei saa isa ja ema ühel ja samal ajahetkel lapse käitumise suhtes ühte ja sama tunda.
Vanemad ei ole alati ühesugused
Paratamatult on vanemad muutlikud. Kuidas see saakski teisiti olla, kui nende tunded on eri päevadel eri laste suhtes ja eri olukordades erinevad? Nii liigub vastuvõetavate ja vastuvõetamatute tegevuste piir kummagi vanema käitumisaknas pidevalt edasi-tagasi:
Kui vanemad püüaksid olla kogu aeg ühesugused, ei saaks nad olla enda vastu ausad. Läbi aegade on manitsetud vanemaid, et nad suhtleksid kõigi oma lastega ühtemoodi. Seejuures pole arvestatud tõsiasja, et lapsed on erinevad, isa ja ema on erinevad ning ka olukorrad on erinevad. See nõuanne on mõjunud vanematele isegi kahjulikult, sest nad on püüdnud mängida inimest, kelle tunded on alati ühesugused.
Vanemad ei pea moodustama ühisrinnet
Järjekindluse nõue on pannud paljusid vanemaid arvama, et nad peaksid alati samu tundeid jagama, moodustades laste vastu ühise vanemliku rinde. Kuigi täielik mõttetus, on see ometi üks levinumaid seisukohti laste kasvatamisel. Selle arusaama kohaselt peavad vanemad alati teineteist toetama, pannes lapse uskuma, et nii ema kui isa suhtuvad tema tegudesse ühtemoodi.
Lisaks sellele, et selline strateegia on ebaaus – ikkagi kaks ühe vastu –, põhjustab see tihti ühe vanema valskust.
Kuueteistaastase tütarlapse tuba pole enamiku ajast nii puhas, nagu emale meeldiks. Tütre koristamisharjumused pole selle ema jaoks vastuvõetavad (asuvad vastuvõetamatu käitumise alas). Samas leiab neiu isa, et tuba on piisavalt puhas ja korralik. Seesama käitumine kuulub isal vastuvõetava käitumise piirkonda. Ema avaldab survet, et isa asuks temaga samale seisukohale, nii saaksid nad moodustada ühise rinde (ja seega tütrele suuremat mõju avaldada). Kui isa sellega kaasa läheb, siis ei talita ta oma õiglustunnet järgides.
Kuueaastane poiss mängib videomänge ja teeb rohkem müra, kui isa taluda suudab. Ent ema pole sugugi häiritud. Ta on rahul, et laps tegutseb omapäi ega kõnni tal pidevalt sabas, nagu ta on päev otsa teinud. Isa pöördub ema poole: “Miks sa ometi midagi ette ei võta, et ta vaiksemalt oleks?” Kui ema sellega kaasa läheb, siis ei talita ta oma sisetunde järgi.
Heakskiidu teesklemine
Ükski vanem ei kiida heaks kõiki lapse tegevusi. Mõned neist kuuluvad alati vastuvõetamatute kilda. Olen kohanud vanemaid, kelle sallivuse lävi on väga kõrge, ent ma pole kunagi näinud vanemat, kes tunnustaks oma lapse käitumisi tingimusteta. Mõned vanemad teesklevad, et neile on vastuvõetav suurem osa lapse tegudest, ent ka nemad vaid püüavad mängida “head vanemat”. Nii on osa nende käitumisest võlts. Väliselt võivad nad jätta salliva mulje, ent sisemiselt ei kiida nad lapse tegevust heaks.
Oletagem, et vanem on ärritatud, kuna tema viieaastane laps on hilja üleval. Vanemal on omad vajadused, näiteks uus raamat, mis teda ootab. Selle asemel et lapsega tegelda, eelistaks ta praegu hoopis lugeda. Pealegi on ta mures, et laps ei saa piisavalt magada ning on järgmisel päeval kergesti ärrituv või jääb nohusse. Ometi püüab ema järgida leebet lähenemist ega esita lapsele nõudmisi, kartes eksida oma põhimõtete vastu. See vanem paratamatult vaid teeskleb heakskiitu. Ta võib käituda nii, nagu poleks tal lapse hilise ülevaloleku vastu midagi, kuid sisimas pole see talle vastuvõetav; ta on ärritatud, võib-olla vihanegi, ja kahtlemata tunneb ta end pahasti, kuna tema enda vajadused jäävad rahuldamata.
Kuidas see lapsele mõjub, kui vanem vaid teeskleb heakskiitu? Nagu teada, on lapsed oma vanemate suhtes hämmastavalt tundlikud. Nad saavad ema-isa emotsioonidest suurepäraselt aru, kuna nood läkitavad lastele mitteverbaalseid sõnumeid – vihjeid, mida lapsed tajuvad mõnikord teadlikult, teinekord alateadlikult. Lapsevanem, kes on sisimas ärritunud või vihane, annab sellest tahtmatult märku – olgu vihjeks kulmukortsutus, ülestõstetud kulm, hääletoon, teatud poos või kramplik näoilme. Isegi väga väikesed lapsed mõistavad selliseid signaale, õppides oma kogemustest, et ema ei talu sel hetkel nende käitumist. Nii võib laps tunda, justkui oleks teda noomitud – ta tunneb, et ta ei meeldi vanemale.
Mis juhtub siis, kui ema ei kiida sisimas lapse teguviisi heaks, kuid käitub vastupidiselt? Laps saab sellisel juhul ka teise sõnumi ning on segaduses. Ta saab nn segatud sõnumeid või vastuolulisi vihjeid – näeb käitumist, mis ütleb talle, et üleval olemine on lubatud, ent tajub ka mittesõnalisi signaale selle kohta, et emale tegelikult ei meeldi, et ta on üleval. Laps on hädas. Ta tahab üleval olla, aga tahab ka, et teda armastataks (heaks kiidetaks). Paistab, et ema nõustub tema ülevalolekuga, aga ometi on tal kulm kortsus. Mida peaks laps nüüd tegema?
Pannes lapse sellisesse olukorda, võib see kahjustada tõsiselt tema psüühikat. Igaüks teab, kui masendav ja ebamugav on, kui te ei tea, millist käitumist valida, kuna teine inimene saadab teile segaseid sõnumeid. Oletame näiteks, et küsite sõbralt, kas tohite tema juuresolekul suitsetada. Ta vastab: “Minugi poolest.” Ja ometi, kui olete sigareti süüdanud, näete tema näost, et tegelikult suitsetamine häirib teda. Mida te teete? Võite küsida: “Oled sa kindel, et see sind ei häiri?” Või kustutate sigareti ja olete pahane. Või jätkate suitsetamist ja tunnete kogu aeg, et sõbrale on see vastukarva.
Lapsed seisavad samasuguse dilemma ees, puutudes kokku heakskiiduga, mis tundub neile võlts. Kui laps satub sellisesse olukorda sageli, võib ta hakata tundma, et teda ei armastata. Selle tagajärjel võib laps vanemat pidevalt kontrollida, põhjustada ärevust, tekitada kindlusetuse tunnet jne.
Usun, et kõige raskem on lapsel toime tulla mesikeelse, nõudmisi mitte esitava vanemaga, kes käitub nii, nagu oleks lapse teguviis talle vastuvõetav, ent väljendab samas tahtmatult oma sallimatust.
Heakskiidu teesklemisega kaasneb nähtusi, mis võivad mõjuda pikemas plaanis vanema ja lapse suhtele veelgi kahjulikumalt. Kui laps saab segatud sõnumeid, võib ta hakata kahtlema oma vanema aususes. Kogemuste põhjal saab talle selgeks, et ema ütleb sageli üht asja, aga tunneb teisiti. Lõpuks kaotab selline vanem lapse usalduse. Teismelised noored on minuga jaganud järgmisi tundeid:
“Mu ema on silmakirjalik. Ta käitub nii meeldivalt, aga tegelikult ta ei ole selline.”
“Ma ei saa oma vanemaid kunagi usaldada, sest kuigi nad seda ei ütle, tean ma kindlalt, et nad ei kiida heaks paljusid asju, mida ma teen.”
“Ma käin ringi teadmisega, et mu isal on ükskõik, mis kell ma koju jõuan. Ja kui ma siis liiga hilja tulen, on ta järgmisel päeval hästi vaikne ega räägi minuga.”
“Mu vanemad pole sugugi