kord, kui nad raskustega kokku puutuvad, tulevad nad taas vanema juurde.
4. Kui vanemad võtavad enda kanda laste probleemid ja ühes sellega vastutuse leida häid lahendusi, pole see mitte ainult ränk koorem, vaid ka võimatu ülesanne. Keegi pole nii tark, et teiste inimeste probleemidele alati häid lahendusi välja mõelda.
5. Kui vanem suudab nõustuda sellega, et probleem on lapse ja mitte tema oma, võib ta olla palju parem abimees, kui laps parasjagu probleemi lahendamisega tegeleb.
6. Teatud probleemide puhul vajavad lapsed loomulikult abi, ent paradoksaalsel kombel on pikemas plaanis kõige rohkem kasu sellest, kui hoiduda otseselt sekkumast. Täpsemalt öeldes on tegu aitamisega, mis jätab vastutuse lahenduste otsimise ja leidmise eest lapsele. PETis väljendub see kuulamisoskustes.
Kui lapse käitumine tekitab probleemi vanemale (käitumine, mille paigutasime varem käitumisakna alumisse kolmandikku), tuleb kasutada teistsuguseid oskusi. Need on oskused, millest on kasu siis, kui tahetakse muuta lapse vastuvõetamatut käitumist. Kui laps läheb vastuollu vanema õigustega või teeb midagi sellist, mis ei lase vanemal oma vajadusi rahuldada, on probleem vanemal ja seepärast soovib ta kasutada oskusi, mis aitaksid teda ennast. PETis kutsume neid sekkumise (konfronteerumise) oskusteks.
Kui vanemal on probleem, on tal tarvis võtta hoiak, mis edastaks lapsele sõnumi: “Hei, mul on probleem ja ma vajan su abi.” See on üsna erinev hoiakust, mis on vajalik siis, kui probleem on lapsel ja vanem tahab edastada sõnumit: “Paistab, et sul on probleem, vajad sa minu abi?”
Seda, millest Vanemate Efektiivsuse Treening koosneb, saame ka graafiliselt kujutada:
1. See õpetab vanematele oskusi, millest on abi lapse probleemide vähendamisel (pisendades kastikese ülemist kolmandikku).
2. See õpetab vanematele hoopis teist laadi oskusi, millest on abi probleemide puhul, mille on vanematele tekitanud laps (pisendades kastikese alumist kolmandikku).
On väga oluline, et vanemad iga konkreetset olukorda analüüsiks, et kasutada seejärel kas aktiivset kuulamist või sekkumist. Soovitan vanematel alati endalt küsida: “Kellel on probleem?”, nii et lõpuks muutub see harjumuseks.
Nende kahe oskuste kompleksi – aktiivse kuulamise ja sekkumise – edukas kasutamine suurendab probleemideta ala. Nii tekib vanemal ja lapsel palju rohkem sellist aega, mil kummalgi pole muresid, mõlema vajadused on rahuldatud ja nad võivad koos elu nautida.
Järgmises kolmes peatükis keskendun ainult kuulamisoskustele – oskustele, mida vanemad vajavad siis, kui probleem on lapsel. Seejärel keskendun aga sekkumise oskustele, mida vanemad saavad kasutada siis, kui probleem on neil endil.
3.
Kuidas kuulata lapsi nii, et nad teiega räägiks: heakskiitev keel
Üks viieteistaastane tüdruk, kes käis iga nädal minu juures nõustamisel, tõusis pärast järjekordset seanssi püsti ja ütles:
“Nii hea on rääkida, mida ma tegelikult tunnen. Ma pole kunagi varem sellistest asjadest kõnelnud. Ma ei saaks oma vanematega iialgi niimoodi rääkida.”
Ühel kuueteistaastasel poisil läks koolis halvasti. Tema ema ja isa küsisid minult:
“Kuidas saavutada seda, et Justin meid usaldaks? Meil pole aimugi, millest ta mõtleb. Me saame aru, et ta on õnnetu, aga meil pole vähimatki ettekujutust, mis selle lapse sees toimub.”
Üks taibukas ja kena kolmeteistaastane tütarlaps, kes toodi minu juurde pärast seda, kui ta oli kahe sõbrannaga kodust ära jooksnud, kommenteeris ilmekalt oma suhet emaga.
“Asi läks nii kaugele, et me ei saanud enam pisematestki asjadest rääkida… näiteks koolitööst. Kui ma kartsin, et kukkusin kontrolltöös läbi, ja ütlesin emale, et mul ei läinud hästi, küsis ta: “Kuidas see võib nii olla?” ning sai mu peale vihaseks. Nii hakkasingi valetama. Mulle ei meeldinud valetada, aga ma siiski tegin seda, ja mõne aja pärast see mind enam ei häirinud. Lõpuks olime nagu kaks võõrast inimest, kes teineteisega vestlevad – kumbki ei näidanud välja oma tundeid… seda, mida me tegelikult tundsime.”
Need on üsna tavalised näited selle kohta, kuidas lapsed ehitavad enda ja vanemate vahele müüri, keeldudes jagamast seda, mis peitub nende sees. Lapsed õpivad ära, et vanematega rääkida on mõttetu ja sageli pole see ka ohutu. Nii jäävad paljud vanemad ilma võimalusest oma lapsi eluprobleemide lahendamisel aidata.
Miks kaotavad nii paljud vanemad laste usalduse? Miks ei räägi lapsed ühest hetkest alates enam vanematele asju, mis on neile tõesti olulised? Miks õnnestub vaid vähestel vanematel säilitada oma lapsega abistav suhe?
Ja miks on paljudel lastel tunduvalt kergem rääkida elukutselise nõustaja kui oma vanemaga? Mida teeb nõustaja teisiti? Mis on see, mis võimaldab tal lapsega abistav suhe luua?
Viimastel aastatel on psühholoogid neile küsimustele osaliselt vastanud. Uurimuste ja kliinilise praktika najal hakkame mõistma, millised on hea ja abistava suhte vältimatud koostisosad. Neist olulisim on ehk heakskiitev keel.
HEAKSKIITVA KEELE JÕUD
Kui inimene tunnustab kedagi ja seda ka mõista annab, võib ta teist inimest väga palju aidata. Kui inimene võtab teist inimest sellisena nagu ta on, edendab see olulisel määral suhet, mille najal võib teine inimene kasvada, areneda, õppida probleeme lahendama, tegutseda tulemuslikumalt ja loomingulisemalt ning kasutada ära kõik oma võimed. See on üks elu paradoksidest: kui inimene tunneb, et teine teda hindab, annab see vabaduse edasi liikuda – mõelda, kuidas ennast arendada, mis aitaks muutuda ning mida teha, et olla just niisugune inimene, nagu võimed lubavad.
Heakskiit on kui viljakas pinnas, tänu millele saab tillukesest seemnest imekaunis lill. Pinnas kõigest võimaldab seemnel lilleks sirguda. Ta vabastab kasvamise potentsiaali, mis on seemnes endas juba olemas. Nii nagu seemnes, nii peitub ka lapses võime areneda. Seejuures on heakskiit alus, mis võimaldab tal oma võimeid kasutada.
Miks on vanemapoolne heakskiit lapsele nii tähtis? Seda vanemad tavaliselt ei mõista. Enamikku inimestest on kasvatatud uskuma, et kui nad hindavad last niisugusena nagu ta on, jääbki ta selliseks; et parim võimalus aidata lapsel tulevikus kellekski saada on öelda talle, millega tema juures rahul ei olda.
Enamik vanemaid kasutab laste kasvatamisel mitteheakskiitvat keelt, uskudes, et nii aitavad nad last kõige enam. Suurem osa vanemaid loob laste kasvamiseks pinnase, mis on läbi imbunud hinnangutest, hukkamõistmisest, kritiseerimisest, õpetussõnadest, moraali lugemisest, manitsemisest ja käsutamisest – sõnumitest, mis näitavad lapsele, et teda ei hinnata sellisena, nagu ta on.
Mulle meenub üks kolmeteistaastane tüdruk, kes hakkas hiljuti oma vanemate hoiakute ja normide vastu mässama. Ta lausus vanemate kohta nii:
“Nad teatavad mulle tihti, kui paha ma olen, et mu ideed on mõttetud ja ma ise ebausaldusväärne, seepärast teen ma meelega veelgi rohkem asju, mis neile ei meeldi. Kui nad nagunii arvavad, et ma olen loll ja paha, võin ma vabalt samas vaimus jätkata.”
See tütarlaps oli piisavalt tark, et mõista vana tõde: “Ütle lapsele tihti, kui paha ta on, ja tõenäoliselt hakkabki ta halvasti käituma.” Pole harvad juhud, kus lapsed muutuvad selliseks, nagu vanemate hinnang ette dikteerib.
Lisaks sellele tekitavad negatiivsed sõnumid lastes tõrksust. Nad lõpetavad vanematega rääkimise. Nad mõistavad, et on tunduvalt mugavam hoida oma tunded ja probleemid endale.
Heakskiitev keel seevastu muudab lapsed avatuks, annab neile vabaduse oma tundeid ja probleeme jagada. Professionaalsed nõustajad ja terapeudid on näidanud, kui mõjukas võib niisugune suhtumine olla. Kõige tulemuslikumad on nõustajad ja terapeudid, kes suudavad inimestele mõista anda, et võtavad neid sellistena,