siis sõbrusta teiste tüdrukutega.”
5. LOENGU PIDAMINE, ÕPETAMINE, VASTUARGUMENTIDE ESITAMINE
Püüate mõjutada last faktide, loogilise mõtlemise või oma arvamuse abil:
“Kolledžis käimisest võib saada su elu parim kogemus.”
“Lapsed peavad õppima üksteisega läbi saama.”
“Vaadelgem mõningaid fakte kolledži lõpetanute kohta.”
“Kui lapsed õpivad vastutama majapidamise eest, saavad neist kohusetundlikud täiskasvanud.”
“Võta seda nii, et su emal on kodutöödes abi vaja.”
“Kui mina sinuvanune olin, pidin kaks korda rohkem tööd tegema.”
6. HINNANGU ANDMINE, SÜÜDISTAMINE, MITTENÕUSTUMINE
Annate lapsele negatiivse hinnangu:
“Sa ei mõtle eriti selgelt.”
“See on väga ebaküps (idee).”
“Selles sa küll eksid.”
“Ma ei ole sinuga nõus.”
7. KIITMINE, NÕUSTUMINE
Pakute positiivset hinnangut, nõustute:
“Noh, minu meelest oled sa ilus.”
“Sa saad sellega hakkama.”
“Ma arvan, et sul on õigus.”
“Olen sinuga nõus.”
8. SILDISTAMINE, NAERUVÄÄRISTAMINE, HÄBISTAMINE
Panete lapse end lollina tundma, häbistate teda:
“Sa oled üks ärahellitatud jõmpsikas.”
“Vaata siia, härra Kõiketeadja.”
“Sa käitud nagu metslane.”
“Okei, poja!” (“Kui vana sa õige oled?”)
9. TÕLGENDAMINE, ANALÜÜSIMINE, HINNANGU ANDMINE
Teatate lapsele, miks ta midagi teeb või ütleb, üritate lahti seletada tema motiive. Annate talle hinnangu:
“Sa oled lihtsalt Ginny peale armukade.”
“Sa ütled seda minu kiusamiseks.”
“Tegelikult sa ei usu seda üldse.”
“Sa tunned niimoodi, kuna sul läheb koolis praegu kehvasti.”
10. RAHUSTAMINE, LOHUTAMINE, TOETAMINE
Püüate lapse enesetunnet parandada, juhtides tema tähelepanu mujale. Püüate ta tundeid hajutada, eitate nende tugevust:
“Homme tunned sa end teisiti.”
“Seda juhtub kõikide lastega.”
“Ära muretse, kõik saab korda.”
“Oma võimete juures võiksid sa olla klassi parim õpilane.”
“Minagi mõtlesin kunagi niimoodi.”
“Ma tean küll, koolis võib vahel päris igav olla.”
“Tavaliselt saad sa teiste lastega ju hästi läbi.”
11. UURIMINE, KÜSITLEMINE, USUTLEMINE
Püüate leida põhjusi ja motiive. Soovite saada lisainformatsiooni, mis aitaks teil probleemi lahendada:
“Millal sa hakkasid ennast niimoodi tundma?”
“Miks sa arvad, et sa vihkad kooli?”
“Kas lapsed on kunagi öelnud, miks nad ei taha sinuga mängida?”
“Kui paljude lastega sa töö tegemisest rääkinud oled?”
“Kes sulle sellise mõtte pähe pani?”
“Mis sa siis tegema hakkad, kui sa kolledžisse ei lähe?”
12. EEMALETÕMBUMINE, TEEMA VAHETAMINE, NALJATAMINE
Püüate last probleemist kaugemale viia või tõmbute ise eemale.
Lõbustate last, viskate probleemi üle nalja või lükkate selle kõrvale:
“Ah, unusta ära.”
“Ärme sellest lauas räägi.”
“Jäta nüüd, räägime parem millestki meeldivamast.”
“Kuidas sul jalgpallis läheb?”
“Ma võin kihla vedada, et presidendil pole ka nii keerulisi probleeme kui sul.”
“Me oleme seda juba arutanud.”
Kui teie vastused sobisid ühte neist kategooriatest, olete tüüpiline lapsevanem. Kui mõni teie vastustest ei kõlvanud ühtegi rühma, hoidke oma paber alles, sest hiljem esitame veel vastuste liike. Võibolla sobivad teie vastused mõnda neist.
Kui vanemad meie koolitusel seda harjutust teevad, langeb nende vastustest üle 90 % siintoodud kahteteistkümnesse kategooriasse. Suurem osa emadest-isadest on kokkusattumist nähes üllatunud. Mitte keegi polnud juhtinud nende tähelepanu sellele, kuidas nad oma lastega räägivad – mis laadi suhtlemisviise nad kasutavad, kui vastavad lapse tunnetele ja probleemidele.
Ning kindlasti küsib üks lapsevanem seejärel: “Hea küll, nüüd me teame, kuidas me räägime, aga mis siis? Mida me sellest õppima peaksime?”
Kuidas toimivad 12 suhtlemistõket?
Et vanemad mõistaksid, milline on nende suhtlemist tõkestavate vastuste ehk suhtlemistõkete mõju lapsele ning vanema-lapse suhtele, tuleb kõigepealt selgeks teha, et vastustes peitub tavaliselt rohkem kui üks sõnum. Näiteks kui ütlete lapsele, kes hetk tagasi kurtis teile, et ta ei meeldi enam oma sõbrale: “Minu meelest peaksid sa Ginnyga lihtsalt paremini käituma, siis tahaks ta sinuga ka mängida,” edastate lapsele palju enam kui vaid soovituse oma käitumist muuta. Laps võib kuulda ka varjatud sõnumeid ning alateadlikult mõelda:
“Sa ei kiida mu tegelikke tundeid heaks, ja sellepärast tahad sa, et ma ennast muudaksin.”
“Sa ei usu, et ma saan selle probleemi lahendamisega ise hakkama.”
“Sa siis arvad, et see on minu süü.”
“Sa arvad, et ma ei ole nii tark kui sina.”
“Sa arvad, et ma teen midagi halvasti või valesti.”
Või kui laps ütleb, et ta ei talu kooli ning kooliga seotud asju, ja teie vastate: “Oh, me kõik oleme kunagi sedasama tundnud – see läheb üle,” võib laps sellest välja lugeda mitmeid lisasõnumeid:
“Sa siis arvad, et mu tunded pole kuigi tähtsad.”
“Sa ei hooli minust, kui ma niiviisi tunnen.”
“Sinu meelest pole asi koolis, vaid minus.”
“Sa vist ei võta mind eriti tõsiselt.”
“Sa leiad, et mu hinnang koolile on ebaadekvaatne.”
“Paistab, et sind ei huvita, mida ma tunnen.”
Kui vanemad lapsele vastavad, lausuvad nad sageli midagi ka lapse enda kohta. Seepärast avaldabki suhtlemine lapsele kui isiksusele ja kokkuvõttes ka teie suhtele nii suurt mõju. Iga kord, kui te lapsega räägite, lisate suhtesse veel ühe ehituskivi. Ning iga sõnum ütleb lapsele midagi selle kohta, mis te temast arvate. Järk-järgult paneb ta kokku pildi, kuidas te teda kui inimest tajute. Rääkimine võib lapse ja suhte jaoks olla nii konstruktiivne kui ka destruktiivne.
Üks võimalus aidata vanematel mõista kaheteistkümne suhtlemistõkke hävitavat