tütart. Teiseks – intensiivjälgimine. Tegelikult tuleb jälgimisest alustada nii või teisiti. Me ei tea, kui suur kala meil konksu otsas on.”
Hetkeks valitses vaikus. Carlos vaatas Elena pilti.
„Mis neid inimesi õieti sunnib?” küsis Carlos nõutult nagu inimene, kes on millestki ilma jäetud. „On see haigus või labane nõrkus? Kas Coca-Cola on magusam kui vabadus?”
Theresa heitis Carlosele terava pilgu.
„Sinu asi on tegutseda. Tegutseda, mitte…”
„Just nii,” katkestas Carlos teda kiirelt.
5. Tuleb, ei tule
Hommik oli udune ja tujutu. Tuul keerutas lennujaama ees konutavate taksode vahelt tolmu üles ja sakutas palme, nagu tahtnuks proovida nende tugevust. Orkaan oli lähedal, selles ei olnud enam võimalik kahelda.
Turiste saabus sellegipoolest, peamiselt selliseid, keda huvitavad eeskätt rõõmud, mida saab raha eest. Mida rohkem ja mida odavamalt, seda parem. Ilm eriti ei loe, aastaaeg üldse mitte, ja Fidel on naljakas sell.
Üldse on nad naljakad, need kuubalased. Armastavad näiteks vanu autosid ja täiskiilutud busse. Nad on nende järele lausa hullud. Nähtavasti.
Aga üldiselt, mis see valge mehe asi on. Kõige tavalisema turisti ilme ning olemisega Mark astus jaamahoonest välja ja tõmbas hinge. Lõpuks ometi Havanna, tema õnn ja õnnetus. Linn, mida ta viimase kui sopini tundis, kuid kus ta ise siiani käinud ei olnud. Raske oli säilitada töist meeleolu. Mark asetas oma reisikoti maha, et õhuke jakk selga tõmmata. Nagu maa alt kerkis tema ette mustavuntsiline taksojuht.
„Mina Fernando!” teatas ta Markile rõõmusõnumit. „Igale poole viin! Ilusad tüdrukud, tahad?”
Mark heitis Fernandole umbes poole sekundi pikkuse tähelepaneliku pilgu.
„Mitu tüdrukut sul on?” küsis ta siis mõttelageda turistinaeratusega, ent hispaania keeles. Ameeriklane võib hispaania keelt osata. Remembering Alamo, of course.
„Neli, härra, neli!” vastas Fernando suud kõrvuni vedades. „Üks on must, kaks on valged, kokku neli!”
„Kas kõik neli on noored ja ilusad?”
„Kõik! Ainult üks vana ja kole.”
„Lähme siis pealegi,” viipas Mark pärast lühikest arupidamist käega ja nad ronisid imeväärsesse autoloksu, mille eest Kennedy tapmise aastal oleks päris head hinda makstud.
„Kes kurat nii lolli parooli välja mõtles?” mühatas Mark, kui nad uksed koleda pauguga kinni olid tõmmanud.
„Ise mõtlesin, härra ülemus,” irvitas Fernando. „Minule nali meeldib.”
Fernando ei olnud Marki agentuurist, vaid allus otse HR-i büroole. Mark oli palunud võimalust siseneda olukorda n-ö laenatud kanalit pidi, et jääks võimalus oma agente ja kontaktisikuid esialgu kõrvalt jälgida.
Kuigi aega oli neetult vähe. Orkaan pidi pärale jõudma – ja just nimelt Havannasse, mitte kusagile mujale – hiljemalt kahe ööpäeva pärast, ülejärgmise päeva hommikuks. Varsti pidi see uudis teatavaks saama kogu maailmas.
Ainult mitte Kuubas, oli Mark kindel. Kõigepealt püüavad nad teda olematuks mõelda. See tähendab, mitte orkaani kui sellist, vaid tõsiasja, et ta tabab Kuubat täie jõuga ja et see jõud on röögatu.
Stsenaariumid, millest O’Brien oli kõnelnud, nägid ette erinevaid tegevusjooniseid. Kõik sõltus katastroofi suurusest. Kergemal juhul – see tähendab juhul, kui saar ikka enam-vähem alles jääb, ehkki kohutavalt laastatud kujul – pidi Mark tagama, et kõik tema kontaktisikud lööksid kaasa õnnetuse tagajärgede likvideerimisel, et nad tegutseksid, oleksid söakad ning sõnakad, et nad teeksid koostööd nii omavahel kui kõigiga, kes ilmutavad ettevõtlikust. Eesmärk: külvata kodanikuühiskonna seemneid, soodustada terve mõistuse levikut, stimuleerida inimesi ise mõtlema ja ise otsuseid langetama.
Raskemal juhul, kui võis eeldada inimeste massilist hukkumist ja igasuguse korra ning institutsioonide põrmuvarisemist, kaasa arvatud Kuuba sõjavägi, tuli maksimaalne hulk kontaktisikuid ja muid olulisi figuure toimetada juba eelnevalt kindlaisse kohtadesse (need olid olemas), et nad pärast hävingut helikopteritega evakueerida. Tuli levitada üleskutset põgeneda linnadest ja küladest, ühesõnaga mistahes hoonetest. Selle stsenaariumi põhinõrkuseks oli Kuubas valitsev infosulg. Kuidas teatada kuubalastele, et tulemas ei ole mitte torm, vaid peaaegu et maailmalõpp, kui selle saabumiseni on jäänud vaid mõni tund ja ükski infokanal ei tööta? Turistide mobiiltelefonid vajuvad nagu hauda, internetti ei ole, televiisor näitab dokumentaalfilmi Moncada kasarmute ründamisest…
Jah, olid mõned raadiod. Neile tuligi loota. Pagulasraadiojaamade tavapärase Castro-vastase kihutustöö sisse oli mõnikord peidetud kodeeritud sõnumeid, mida vaid vähesed oskasid dekodeerida. Üks neist oli Fernando.
„Ega täna hommikul prognoosi muudetud ei ole? Mitmes kategooria tulemas on?”
„Sama, mis eile,” vastas Fernando.
See tähendas stsenaariumi nr. 1. Teisisõnu, valmisolekut rängaks hädaolukorraks, kuid mitte totaalseks kaoseks. Mark pidi olema valmis olukorrale vaatamata pidevalt ringi liikuma, kohtuma, kõnelema, innustama – ja seda kõike konspiratsioonireegleid järgides! Totalitaarrežiimi salateenistus on visa hingega nagu paeluss, ta sureb viimasena.
Aga miski ei olnud kindel. Prognoosi võidi veel muuta. Kaks ööd-päeva oli aega.
„Vii mind hakatuseks hotelli, seltsimees sutenöör,” ütles Mark Fernandole. „Käin duši all. Kui seal ikka sooja vett on. Senikaua lepid mulle linnas kokku mõned kohtumised, kuhu ma lähen jala.” Mõni tund hiljem istus Mark ühes vanalinna kohvikus ja luges ajalehte. Polnud mingit lootust esineda kuubalasena, sest kõike muud võis varjata, kuid mitte ameeriklase pilku ega kehahoiakut. Niisiis oli Mark välismaalane, kes istus Havanna vanalinna kohvikus.
Ka ei olnud lootust siin ühegi kuubalasega elu üle mõtteid vahetada, ilma et see saanuks poole tunniga teatavaks seltsimeestele julgeolekust. Miks peaks üks aus kuubalane pikalt-laialt suhtlema mõne kapitalistliku turistiga ja vastupidi? Täpsemalt öeldes ei tohtinudki. Ei, Marki-sugune suhtles vaid omasugustega, pluss need vähesed kuubalased, kes talt raha vastu võtsid.
Nii ka nüüd.
„Mida teile?”
„Tooge mulle pudel mineraalvett, palun,” vastas Mark. „Kui teil Coca-Colat ei ole.”
„Ei, Coca-Colat meil ei ole ega peagi olema,” vastas kelner turtsakalt. „Meil on väga hea Kuuba mineraalvesi „Aqua Che”. Kas gaseeritud või ilma?”
„Teate, ma paluks mõlemat,” ütles Mark mõtlikult. „Mind huvitab. Ma tahan teada, kuidas teie vesi maitseb. Ja üks sigar, palun.”
„Bolívar või Martí?”
„Kas on mõlemat?”
„Jah, muidugi mõlemat,” teatas kelner uhkusevarjundiga.
„Hea küll, tooge siis ka sigareid kummastki sordist üks,” vastas Mark.
Pole paha, mõtles ta lõuga sügades, sellal kui kelner suundus tellimust täitma. Ta oli äsja teada saanud nii mõndagi. Võrk töötas ja keegi ei olnud isegi vahele kukkunud. Kõige tähtsam, et nii sinjoora Cariba (ehk Bolívar) kui tema vanatoi (ehk Martí) olid elu ja tervise juures. Elupõlised Castro vaenlased, vangistatud, vabastatud, jälle vangistatud ja jälle vabastatud – ning seda kõike saatis sinjoora Cariba lahutamatu õlgkübar. Imeline vanapaar. Ning gaseerimata mineraalvesi ehk Marki „pehme projekt” – idaeuroopa impeeriumilagundajad – edenes omasoodu. Ühega neist lagundajatest kavatses ta õhtul hotellis kokku saada. Huvitav oleks mõnd ka oma silmaga näha.
Kui jäädakse stsenaariumi nr. 1 juurde, muutub nende roll vägagi oluliseks. Kui rakendub nr. 2, siis lendab kõik nagunii vastu taevast. Hingetõmbehetk kohvikulaua taga andis Markile aega mõni mõte lõpuni mõelda. Näiteks enam-vähem uskuma