Torm. Lauri Vahtre

pahvatas naerma.

      „Kuuba ei ole Nif-Nifi majake. Revolutsioone ei purustata tuulega.”

      Kuid siis kostis väga ebameeldiv ragin, nagu oleks mõni kraanakõrgune hiiglane aeglaselt lehtterast tükkideks rebinud. Heliga kaasnes värin nüüd juba kogu toas. Laest hakkas pudenema krohvi ja raske rauduks hüppas järsu kääksatuse saatel lahti, nii et kõik võpatasid.

      „Nii et tuul?” küsis Adam vihaselt. Kõik haiged ja segased mõtted olid kadunud ning ta pea oli taas selge. Polnud mingit desinformatsiooni ega konspiratsiooni, kõik oli täpselt nii, nagu Mark ütles. Välja arvatud see, et orkaan näis jõudvat kohale mõnevõrra varem, kui oodatud. Küllap oli ta mingil põhjusel lisakiirust kogunud. Võib-olla oli tal lihtsalt kiire kommunistliku Havanna minemapühkimisega. Kes ta oligi? Ernie?

      „Palun väga, nabige kinni – Ameerika luure superagent Ernie! Saadetud siia revolutsiooni hävitama.”

      Carlos vaatas teda segasel pilgul.

      „Lööge tal näpud sahtli vahele, seltsimehed tšekistid, mida te ootate!” ei suutnud Adam jätta. „Ähvardage ja piinake teda! Ajage talle oma kuradi möla rahva võimust ja Kuuba vabadusest!”

      Ta oli vihane, pööraselt vihane. Esiteks selle pärast, et teda ei usutud. Võib-olla ei usutud isegi veel praegu. Teiseks selle pärast, ja see oli tähtsamgi, et nad olid suutnud ta peaaegu hulluks ajada, panna teda kõiki kahtlustama ja oma sõpru umbusaldama, nad olid temast minutiks teinud endasuguse hullu. Ja lõpuks nende tuhandete pärast, kes nüüd surma pidid saama. Kaasa arvatud nad ise, kes nad selles toas viibisid.

      Siinkohal tegi Adami mõte väikese haagi. Kus on Elena ja Manuela? Kui nad hukkuvad, siis on see sinu süü – saad aru, sinu, sa vankumatu tinasõdur – sinu süü! Nad olid juba kaugel, kui sa neile oma lasso kaela heitsid, nad ei teinud kellelegi kurja, üks magas ja teine armastas – aga siis sa tulid koos oma vihaga kõige inimliku vastu!