nad mu näpud sahtli vahele löövad? Või jõuab orkaan enne kohale?
Kohutav, taipas Adam samal hetkel, ma juba ootan teda. Ma ootan hävingut ja katastroofi, et vaid pääseda sellest õudusest siin ja praegu.
„Ma pole kuuba rahvale ealeski halba soovinud ega halba teinud,” kuulis ta ennast Carlosele vastamas.
„Ja ainult suurest poolehoiust tulite siia vaenulikku propagandat tegema?” päris Carlos põlastavalt.
Theresa köhatas.
„Meil on täielik ülevaade kõigi teie kohtumiste kohta – kus, kellega ja mis teemal,” jätkas Carlos asjalikumalt. „Nende kohtumiste iseloomus pole võimalik kahelda, tegemist on tüüpilise õõnestustegevusega. Loomulikult ei ole teid siia saatnud teie pisike kodumaa, millega Kuubal pole ei häid ega halbu suhteid, vaid teid on saatnud Ameerika Ühendriikide luureteenistus. Meil on täielik õigus teiesugune inimene pikaks ajaks ühiskonnast isoleerida. Näiteks kümneks aastaks. Kuidas selline väljavaade teile meeldib?”
Adam vaatas Carlosele otsa. See poiss ei olnud ju maniakk. Mis nad temaga teinud on? Kas ta tõesti usub seda, mida ta räägib? Või näitleb, nii nagu meie omal ajal, keset punalippude lehvimist?
„On mul mingit valikut?” kehitas Adam õlgu. Ta ei mõelnud seda mingi omapoolse ettepanekuna, kuid just nõnda Carlos seda võttis.
„Oo, muidugi on teil valikuid,” vastas ta kärmelt. „Kuuba valitsus on humaanne ning pakub teile seetõttu võimalust saarelt lahkuda, kui…”
„Kui…?”
„Kui te kirjeldate meile täpselt, kuidas see juhtus, et teid, nii kaugelt maalt pärit inimest, siia lähetati. Kuidas, kelle kaudu ja mis asjaoludel teile selline ettepanek tehti, mida lubati, milliseid kontakte soovitati ja nõnda edasi. Meid huvitab kõik, alates algusest.”
Algusest? Alguses oli tilkuv veetoru ja kraanikausi servalt pähe kukkunud hambaharjad. Kas ma sellest peangi alustama?
Adam suutis haiglase naerupahvaku vaevu maha suruda.Või veelgi kaugemalt, näiteks feng shuist? Või koguni sellest, kuidas nad Katiga kohtusid? Praegu, kui Havannale iga minutiga läheneb surm ja häving?
Absurdide absurd. See tuba siin, see võim ja kogu see riik. Nagu muuseas juba mitme päeva eest täheldatud. Nagu taskuvarga vahistamine uppuva „Titanicu” pardal.
Adam ei pidanud vastu ja hakkas naerma.
Theresa vaatas naerjat üksisilmi ja veri ta näost kadus. Ta astus Adami juurde ja lõi talle kõigest jõust rusikaga näkku. Adami ninaluu ragises, pea nõksatas järsult kuklasse ja ta kaotas hetkeks teadvuse. Paraku vaid hetkeks. Mõistus tuli koos tegelikkusega tagasi ja Adami ekslev pilk märkas põrandal lebavat patsipaela. Läks hetk aega, enne kui ta taipas, et see on talle tuttav. See oli Manuela patsipael. Ta oli autos tüdrukuga tutvust sobitanud ja teda tema enda patsiotsaga kõditanud. Vastutasuks ribidesse torkimise eest. Ta teadis seda paela hästi.
Adam tundis, nagu oleks mingi külm ja ligane käsi ta kõri kinni pigistanud. Kurat, kui need hullud on tüdrukule midagi teinud…
Pea kinni, ütles mõistus. Siin ei ole miski see, mis ta näib. Need inimesed ise ei usu midagi, mida nad näevad, sest nad elavad näilikkuses. Nad valetavad päevad läbi iseendale ja nad ei usu kedagi, kes tõtt kõneleb. Adam, kas kuuled: siin ei ole miski see, mis ta näib. Seepärast ära usu sinagi. See patsipael seal maas on meelega poetatud. Just sulle nägemiseks.
Samas… Manuela patsipaela sobiks näidata Elenale, mitte mulle, mõtles Adam. Mind vapustaksid märksa rohkem Elena puruksrebitud aluspüksid, kas pole? Või oleks see liiga lihtne ja jäeti seepärast kõrvale? Siinkohal kippus kõik segi minema, ja mitte ainult Adamil.Kuineidpärastkinnivõtmistpuldankattegaautokastidesse toppima hakati, selgus, et ühte pannakse sinjoora Cariba ja tema vanamees ning Elena ja Manuela, teise aga Fernando, Adam, Pekka ja Mark. Selline lahterdamine tekitas mõtte, et Kuuba salateenistus teab juba peensusteni igaühe tausta. Sest kui oleks jagatud kuubalasteks ning välismaalasteks, oleks Fernando pidanud esimesse autosse minema. Kuid ei, ja tuli arvata, et seltskond jagati palgalisteks Ameerika agentideks ja kohalikeks õõnestajateks. Ehk siis luurajateks ja mässajateks.
Nii näis see asi Adamile. Proua Cariba luges siit välja hoopis midagi muud. Ta põrnitses nende nelikut suuril silmil ja pahvatas siis:
„Provokaatorid! Te olite ainsad – ainsad – inimesed, keda me kahekümne aasta jooksul usaldada julgesime, aga… aga te olite ainult tavalised, närused provokaatorid.”
Ta ei öelnud seda raevu, vaid jahmatusega.
Läks paar sekundit, enne kui öeldu mõte Adamile kohale jõudis. Neid peeti Castro agentideks! See oli nii uskumatu, et võttis tummaks.
Tummalt vaatas Adamit ka Elena ja temagi silmist ei paistnud mitte viha, vaid masendus ja etteheide.
Adam ei suutnud seda etteheidet taluda.
„Ei, ära usu seda!” kisendas ta mõtlematult, kuid Mark virutas talle vopsu ribidesse.
„Ära korralda stseene,” sisistas ameeriklane, „muidu nad murravad su kondid. Hiljemalt homme lõunaks teab ta nagunii, et sa ei olnud reetur ega provokaator. Ja et jutt orkaanist vastas tõele. Kui ta siis veel elus on.”
„Ja kui ei ole,” pomises Adam, „siis pole sellel enam tähtsust.”
„Jääd ehk vait?” Patsipael lebas endisel kohal.
Adam tundis kuklas vastikut tuiget, kõige jõledama migreeni ettekuulutajat. Otsekohe oli vaja midagi tegelikku, midagi tervemõistuslikku, midagi normaalset. „Havanna suunas tormab praegu kohutav, viienda kategooria orkaan,” alustas ta uuesti kord juba räägitud juttu. „Te ju teate seda! Kuidas te võite praegu raisata aega mingile luuremängule? Kas me ei võiks mõelda sellele, kuidas inimesi päästa? Uskuge mind, Havanna tuleks evakueerida – kasvõi lapsed tuleb kiiremas korras linnast välja viia. Kas te taipate, mida ma räägin?”
Carlos ja Theresa vahetasid pilgu.
„Te olete oma legendi korralikult pähe õppinud,” nentis Theresa kuivalt. „Liigagi korralikult. Täpselt sama juttu kuulsime me ka teie kaasosaliste suust. Alguses. Nüüdseks on nad juba üles tunnistanud, nii et soovitame teil revolutsioonilise õigusemõistmise solvamine ja aja raiskamine lõpetada. Olge mõistlik, see kergendab teie karistust.”
„Mida nad siis üles tunnistasid?” küsis Adam kähiseva häälega, milles Carlos, kui ta oleks olnud parem inimestetundja, võinuks aimata irooniat.
Kuid ta oli see, kes ta oli – kenasti üle lakitud Havanna agulipoiss.
„Küsimusi esitame siin meie,” sähvas ta oma parimas tšekististiilis.
Et te ka muud välja mõelda ei oska, mõtles Adam. Valjult väljendas ta ennast tagasihoidlikumalt:
„Muidugi, härra ohvitser. Ma ei tea, mida teile on rääkinud teised, kuid…”
Tegelikult ei olnud üldsegi kerge otsustada, kuidas jätkata. Ta ju oli Kuubasse saadetud. Kellegi teise raha eest. Talle oli ülesandeid antud. Tal oli soovitatud kohtuda teatavate inimestega. Kõik see vastas tõele. Ainuke asi – mingit erilist tasu talle küll ei pakutud. Peale võimaluse pageda novembrikuise Eesti jäisest uduvihmast, aga eks räägi sellest Havanna agulipoisile. Ja räägi talle vabadusest, räägi talle…
Adam taipas, et ta murrab jälle pead millegi väga ebapraktilise kallal. Praegu on vaja kõnelda hoopis muust, sest iga raisatud sekund maksab mõne tunni pärast sadu elusid.
„Härra ohvitser. Ma olen teile valmis rääkima kõik, absoluutselt kõik, mida ma tean, kuid palun andke mulle selleks aega homse õhtuni. Seniks aga uskuge mind: torm läheneb ja see ei ole Ameerika luureteenistuse väljamõeldis.”
„Te olete hea näitleja,” märkis Carlos.
„Kuid ma ju ei näitle!”
„Olgu,” kehitas Carlos õlgu. „Ütleme, et ma usun teid – mitte muidugi seda muinasjuttu Kuubat