õigupoolest tuldudki, hakatakse tegema alles siis, kui päike on juba puude taha kadunud ning ilm vaikselt hämarduma hakkab. Tuikudes ja valju kisa saatel lüüakse täis kummipaadid, niisamuti tiritakse vee äärde valmis ka võrgupuntrad, niinimetatud hiinakad, sest ega jokkarite taolised homo sapiensid siis ometi õngitsemise peale oma väärtuslikku aega raiskama ei hakka. See lõbu jäägu lumpeninärudele.
Varsti on terve paatide laevastik jõel. Mõned neist suunduvad alla-, teised ülesvoolu. Kõik loodusenautijad vee peale ei lähe. Osa jokkaritest peavad jääma ka kodu valvama. Ja õige kah, sest autodel ja pudeleil peab lõppude lõpuks ju silma peal hoidma. Võtavad veel kätte ja auravad ära.
Järgneva tunni-paari jooksul tõmmatakse jõgi paari kilomeetri ulatuses võrke täis. Neid lastakse vette nii ja neid lastakse vette naa… Küll kallastega rööbiti, küll põiki üle jõe. Varsti on kogu mõnekilomeetrine jõelõik hiinakaid risti-rästi nii täis, et seda on lausa võimatu kirjeldada. Võrkudest vette tekkinud labürint on sihuke, et seda nähes poleks hakanud ahastusest karjuma mitte ainult Ariadne, vaid ka tema lõngakera.
Kui see suur töö on tehtud ja vaev nähtud, tullakse kaldale tagasi. Ühinetakse lõkke ääres mõmisejatega ning jätkatakse loodusenautimist. Kõik seda siiski ei tee. Kuna loodusenautimine on nii füüsiliselt kui ka vaimselt ränkraske ja väsitav tegevus, siis on täiesti selge, et hommikuni peavad lõkke ääres vastu vaid vähesed. Kõige treenitumad ning karastatumad sellest jokkarite paljupäisest jõugust.
Võrke ei hakata veest välja võtma enne kui järgmise päeva pärastlõunal. Sellega tekib jokkareil aga alati üks suur probleem. Asi on nimelt selles, et kui õhtul võrke sisse pandi, oldi sedavõrd vägevas konditsioonis, et nüüd, kaksteist tundi hiljem, enam lihtsalt ei mäletata, kuhu pagana kohta need hiinakad sisse sai pandud.
„Kuhu kuradi kohta me nad panime? Kas sina mäletad? Ei mäleta… Aga sina… Või kas üldse panime… Panime vist ikka küll… Ahhaaa… siit ühe ots vist paistabki…”
Kõik edasine sõltub sellest, kuidas on lood kalasaagiga. Kui kala pole üldse või on teda vähe, otsitakse üles ka järgmised võrgud. Seda lootuses, et ehk on siis sinna mõni kudemiskohale rändlev koha- või latikaparv sisse ujunud. Muidugi toimub otsimine pahas tujus, tihtipeale üle paadiääre oksendades ja ilmtingimata vandudes:
„Kuhu kuradi persse me need võrgud panime? Vette… Nojah, aga see jobannõi vesi on siin ju igal pool…”
Mõnikord jumal annab ja kõik läheb õnneks, mis omakorda tähendab seda, et kõik võrgud, mis eelmisel õhtul sisse sai pandud, leitakse üles. Aga enamjaolt nii hästi siiski ei lähe, mis jällegi omakorda seda tähendab, et kadunud võrgud jäävadki vette. Aga sellest pole midagi, sest lõppude lõpuks ei maksa nad ju tuhkagi ja neid müüakse igal suvalisel turul. Küll me järgmiseks nädalalõpuks uued hangime. Hiinakad on ju usinad kilid, las aga koovad!
Mõnikord jääb osa võrke ka seepärast veekogust välja võtmata, et juba esimestest võrkudest saadav loomus on koguselt ja kaalult sedavõrd suur, et ülejäänud hiinakate väljavõtmisel pole terve mõistuse seisukohalt vähimatki mõtet. Panna seda kalahulka nagunii kuskile ei ole. Ei mahu autodesse lihtsalt ära.
„No näedsa! Umbes sada viiskümmend kilo ilusat, marjast pakatavat kohakala on ju niigi käes… Kuradile need ülejäänud! Las mädanevad… Tavai kaldale.”
Kui mõne jokkariga nelja silma all viina võtta, siis kõnelevad nad igasugu põnevaid asju. Näiteks küsimusele, kui palju võrke niimoodi iga korraga jõgedesse-järvedesse jääb, vastatakse tavaliselt nii:
„Keskeltläbi kolmandik, aga vahel ka pool…”
Kui kaldale tagasi jõutakse, harutatakse kalad võrkudest välja ning sorteeritakse. Suuremad lähevad kottidesse, mis aga väiksematesse puutub, siis need visatakse kalda äärde hunnikusse. Küll nad seal vette rabelevad. Ja kui ka ei rabele, siis tühja sellest. Oma viga. Kavo jebjot mingi faking räim!
Võrgud jäetakse loomulikult maha. Visatakse sinnasamasse kaldaäärsesse heina, sest nad on märjad, ja mis peamine, veevool on neisse öö jooksul igasugu risu kandnud. Kes neid puhastama viitsib hakata? Kes viitsiks end hakata vaevama täiesti mõttetu asjaga? Ega looduse kuningas siis lollakas pole…
Pooltunnike hiljem valitseb jokkarite äsjasel kalapüügikohal vaikus. Maha jääb suitsev lõke, tühjaks joodud ja siia-sinna laiali pillutud pudelid, osa neist iseenesest mõista puruks pekstud, ning tohutu hulk kõikvõimalikku heaoluühiskonna sodi. Kilekotte, pakendeid, pabereid, tühje konservikarpe, suitsupakke, ja ennäe – keegi on siia orgikese otsa isegi oma püksid unustanud.
Kõik eelpool kirjeldatu võib lugejale nüüd karikatuursena tunduda. Mõni elevandiluust tornikeses istuja, kes käib looduses vaid teleri ja arvuti vahendusel, lööb ehk oma valged käekesed imestades valju laksuga kokku, et Issand Jumal, mida kõike üks hull välja ei mõtle!
Paraku pole tegu väljamõeldise ega autori fantaasiaga. Paraku on tegu reaalsuse, täiesti igapäevase nähtusega. Mina ja ühes minuga lausa lugematu hulk teisigi kalastajaid – me lendame igal suvel jõgede-järvede ääres kõndides vähemalt kolmel-neljal korral kõhuli, komistades ja takerdudes kõrges rohus märkamatuks jäävate hiinakate otsa. Niisamuti leiame igal suvel jõgede-järvede ääres käies mahajäetult suitsevaid lõkkeasemeid. Niisamuti komistavad meist paljud tihtipeale kalahunnikute otsa, mis mädanevad veepiirist paari-kolme meetri kaugusel. Niisamuti jäävad meist paljude landid igal suvel veekogudesse jäetud võrkude taha kinni. Niisuguste võrkude taha, millele paadiga liginedes selgub, et nad on seisnud siia unustatult või mahajäetult juba tont teab mis ajast. Tihtipeale on neis kümnete ja kümnete, vahel ka sadade kilode kaupa mädanevaid kalu. Suuri nelja-viiekiloseid haugisid, paarikolmekiloseid kohasid, paarikiloseid latikaid…
See pole tõepoolest väljamõeldis, vaid reaalsus. Meie jõgedesse-järvedesse sisse jäetud võrgud hävitavad igal aastal vähemalt kolm korda rohkem kalu, kui jõuavad seda teha kõik Eestimaa „elektrikud„ ja ahingumehed kokku. Kõige hullem on aga see, et juriidiliselt on niisuguste jokkarite tegevus enamasti õige ja seadustega kooskõlas, sest nende tegelaste taskud on tihtipeale täis keskkonnaministeeriumist pärit lubatähti, millel seisavad vägagi kõrgete ametnike allkirjad ning vastavad templid ja lubadel on ka selges riigikeeles kirjas, et selle paberi ettenäitajal on erandkorras täielik õigus keeluajal võrguga koha või latikat püüda, sest selle loa ettenäitaja teeb teadustööd.
Vaat seepärast ärge küsigegi minult iial, miks ma põlgan ja jälestan üle kõige siin ilmas müüdavaid ametnikunärusid, kelle hinnaks vaid pudel viskit või konjakit, mida on hiiglama vahva oma iga-aastast tulemuspalka lapates ja üle lugedes rüübata…
MÕISTUS POLE OMA TEHA
Paljud kalamehed on spetsialiseerunud kindlate kalaliikide püüdmisele. Mõned jahivad ainult latikaid, teised forelle ja kolmandad lõhesid. On ka selliseid, kelle huvialaks on havipüük. Nad on tegelenud sellega juba maast madalast peale, lapsepõlvest saati, ning nad tunnevad haugi hingeelu ja tema kinninabimise võimalusi läbinisti. Ega mingi muu kala püük neile suuremat huvi pakugi. Nemad on spetsialiseerunud luupeade küttimisele ja kogu moos. Neid virutavad nad undade, spinningute ja tonkadega, nad on haugide jahtimisel just nagu haiged.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС