selgesti üht suve, mil minuga just niimoodi juhtus. Maikuu lõpus viis jurakas linask minema mu ainsa õngevärgi, tõmbas tamiili puruks just õngepitsi juurest ja jättis mu käsi laiutama. Kust saada uut konksu? Kust uut tamiili?
Kodulinna kaupluses neid asju polnud, ka rajoonikeskuses ega lähimates linnades mitte ning vastuseks küsimusele, et millal tuleb, laiutasid müüjad ainult käsi.
„Kulla inimene! Kes meile seda ütlema hakkab?”
Hüva! Õngekorgiga on asi lihtne. Seda saab teha igast linnusulest. Kui muud ei jää üle, siis tuleb naabrinaise kalkunile pooliku telliskiviga väänata ja siis on terve õu sulgi täis. Korgi saab voolida ka kuivast männikoorest. Niisama lihtne on tinaga. See tuleb ainult mõnest vanast autoakust välja urgitseda. Aga kust saada tamiili või konksu? Neid asju juba põlve peal valmis ei trei. Ainuke variant: mine küsi ja kerja semude käest, aga ega noodki lollid ega kuu pealt kukkunud pole.
„Jah, mul on üks tagavarakonks olemas küll, aga mis siis, kui mõni kala ka mul õngevärgi minema viib või see lõmmulehtede taha kinni jääb? Siis olen ma ju ise kuival.”
Ei mäletagi, kuidas tol suvel kõik lõppes, kuid mäletan selgesti seda ahastust, lootusetusetunnet ning tõdemust, et mitte midagi pole teha. Riik, kus me elame, lihtsalt on niisugune, nagu ta on! Värdjalik, ja selle värdjalikkuse vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi.
Siiski sain ma tol suvel ka korraliku õppetunni, mida pole kunagi unustanud. Alates sealtmaalt ei jätnud ma enam midagi juhuse hooleks ega jäta seniajani. Kui talvistel aegadel kusagil mingit õngevärki nägin, näiteks konkse või tamiile, ostsin neid nii palju, kui raha oli. Igaks juhuks, sest teist võimalust lihtsalt polnud. Aeg oli selline, et sa lihtsalt pidid omale hamstrina kõikvõimalikke tagavarasid soetama. Reegel oli sihuke, et kui näed kuskil midagi, mida kunagi võib ehk vaja minna, raba ära. Raba kohe kinnisilmi ja hulgi. Võib-olla näed sa seda asja kaupluseletil viimast korda elus.
Nüüdseks on neist aegadest möödunud juba hulk aastaid, peaaegu terve inimpõlv, kuid tollal omandatud kogemusi ei unusta ma iial. Ei unusta meist keegi. Need on verre talletunud, muutunud alateadvuse lahutamatuks koostisosaks. Mõistusega saan aru, et asi on mõttetu, ent sattudes mõnesse kalastustarvete kauplusesse ei kuule ma enam mõistuse häält, vaid toimin just nii, nagu käsib süda, alateadvus ja möödunud aegade kogemus, mis röögatab kõrva: raba ära!
Ja rabangi, ning selle mõttetu, täiesti arutu raiskamise tulemusena on mul praegu kodus kümnete kilomeetrite viisi tamiili, sadade kaupa konkse, kilode kaupa tinahaavleid, rääkimata juba tervest virnast õngeritvadest ja spinningulattidest. Mulle jätkuks sellest varustusest kohe kindla peale surmani isegi niisugusel juhul, kui elaksin viiesaja-aastaseks, aga see kõik ei loe. Kui satun kalastustarvete kauplusse, sõidab katus järjekordselt pealt.
Ning see kõik pole ainuüksi minu probleem. Olen sel teemal kõnelnud paljude omavanuste ja ka endast vanemate kalameestega ning seesugune maniakaalsuseni küündiv kalastusträni kokkuajamistuhin vaevab kõiki meid, kes me tuleme „punasest paradiisist„.
MÖÖDA LASTUD VÕIMALUS
Inimene on tihtipeale oma mõtlemises kinni nagu kana takus. Võtab kusagilt tont teab mida endale pähe ja siis on teda pähevõetu ekslikkuses juba võimatu veenda. Ei loe ükski soovitus. Ta raiub sulle vastu, kas või nui neljaks. Tean seda omast käest, sest olen nii mõnegi asja juures täpselt samasugune – nagu kana takus. Aga mõistagi torkab säherdune asi esmajoones teiste juures silma. Ka kalameeste juures.
Mõni mu tuttavaist on raudselt veendunud, et korraliku kalasaagi esmaseks ja peaaegu ainsaks eelduseks on püügivahendi hind. Firmamärk olla ka kasulik asi, aga hind veelgi parem. Mida rohkem asi maksab, seda enam kala tulevat! Kui tahad kala saada, löö rahakott viluks. Näiteks tõeliste lantide hind, millega üleüldse kalale tasub minna, algavat nende arust umbes seitsmekümnest või kaheksakümnest kroonist. Mis aga puudutab odavaid Poola, Hiina, iseäranis aga Vene lante, siis nende poole ei vaevu säherdune hinnausklik vaatamagi. Olen viimastel aastatel lausa lugematuid kordi kuulnud umbes säherdust mõttekäiku, et kui kala millegipärast, ükskõik kas siis viletsa ilma tõttu või mingil muul põhjusel ei tule, on ainus põhjendus:
„Nii odavate lantidega, nagu mul kaasas, ei olegi võimalik kala saada…”
Just nagu sõltuks haugi isu rahasummast, mis ühe või teise peibutise peale magama on pandud. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub säherdune mõttekäik täiesti võhiklikuna. Muide, sõna „võhiklik” kasutan siinkohal ainult seepärast, et mitte mõnda oma head tuttavat solvata. Palju meelsamini kasutaksin mõnd psühhiaatria valdkonda kuuluvat terminit.
Kui haugil on neelud, näiteks suvisel ajal enne tugevat äikesevihma või vahetult pärast kudemist, siis on ta valmis hea meelega rabama isegi konksuga varustatud supilusikat. Tugeva võtu ajal ründab haug ka inimese sõrmes olevat abielusõrmust, kui too madalas kaldavees käsi peseb. Niisugust asja on päris mitmel korral juhtunud.
Püügivahendite hinnast ega neil uhkeldavaist firmamärkidest ei sõltu miski. Need väärtused on väärtusteks vaid meie, see tähendab inimharakate, aga mitte kalade jaoks. Kaladel on ses suhtes palju rohkem aru peas. Kui püügivahend on superkallis ja valmistatud mõnes maailmanimega firmas, siis seisneb tema ainukene väärtus selles, et meil on temaga mugavam, mõnusam ja eelkõige kergem püüda. Aga kala näkkamine ei sõltu sellest absoluutselt.
Ainus, mis kala võtule ja seega ka saakidele reaalset mõju avaldavad, on püügikogemused, kusjuures need kogemused ei pea olema mitte teoreetilised, vaid praktilised. Immanuel Kant on juba üpriski ammu öelnud, et tõe ainsaks kriteeriumiks olevat praktika ja ses suhtes olen ma tolle Königsbergi iseärakuga sajaprotsendiliselt nõus. Mõni veeuputuseelne ätike, kel aktiivset kalastajastaaži kuuskümmend, seitsekümmend või veel enamgi aastat, saab omatehtud paju- või kadakaridvaga – kõnelemata juba nõukaaegsest puitliimspinningust – palju suuremaid saake kui tema kõrval püüdev algaja, kelle püügiriistad võivad maksta kas või kümme tuhat, ja seda mitte kroonides, vaid eurodes.
Ning ei aita seda algajat ka kõiksugu jumal teab mis päritolu peibutussöödad ja söödasegud. Ta võib neid järve või jõkke loopida kas või tonnide viisi, aga tulemus on null. Ent vanamehenuustik sealsamas läheduses, vaid kümmekonna meetri kaugusel, muudkui kisub. Katkub kalu kaldale, nii et nahk märg. Kusjuures ilma igasuguste imesöötadeta. Ainult vahel harva viskab sisse mõne peotäie nätskeks näsitud leiba.
Kordan taas, et võin küll eksida, kuid minu arvamus on igatahes selline, et parim ja ainuvõimalik viis ilusaid kalu saada on pidevalt jälgida vanade kalameeste toimimist. Nende igat liigutust, näiliselt ka üldsegi mitte asjassepuutuvaid. Istumine mõne vana kalamehe lähedal ja tema jälgimine kas või paari tunnikese jooksul annab algajale kolm korda rohkem kui terve virna tarkade kalastusalaste raamatute läbilugemine või lihtsalt tühipalja sõnamulina kuulamine, et et kuidas kala püüda, millega või kus.
Kõrvade kaudu ei lisandu – vähemalt kalapüügiga seonduvate nüansside kohta – mitte mingisugust tarkust. Ainuke võimalus selles valdkonnas pisut targemaks saada on vaatlus, vaatlus ja veel kord vaatlus.
Paraku tahavad aga paljud, iseäranis noores eas – kaasa arvatud nende ridade autor omal ajal – olla sündinud tarkpead. Praegu, kui ma tublisti vanemaks olen saanud ja pea juba tasapisi eeslikarvaliseks hakkab tõmbuma, on mul lausa põrgulikult kahju, et ma poisikesena vanu, Eesti ajal ja koguni tsaariajal sündinud kalamehi nii vähe kõrvalt jälgisin. Võinuksin palju tähelepanelikum olla. Nüüd on hilja seda viga parandada, sest need vanad mehed on juba ammugi hauas ühes oma rikkalike kogemuste ja teadmistepagasiga selle kohta, kuidas kala tuleb püüda või kuidas kalal olles käituda.
Oleksin pidanud kõik, mida tähele panin, hoolikalt üles kirjutama. Praegu oleks see lausa hindamatuks õppematerjaliks nii iseendale kui ka teistele. Paraku ei tulnud ma millegi sellise pealegi, sest nagu iga teinegi põlvkond oma tee alguses, tahtsime ka meie ise enestele jalgratast leiutada. Ning selles tuhinas läks kaotsi tohutu informatsioon. Pöördumatult ja jäägitult. Ma ei tea näiteks, miks üks ülemöödunud sajandil sündinud kalamees õngevetel olles alati enne ussi konksu otsa panekut