ajakirjad, kus räägiti ainult tätoveerimisest ja sellised, kus olid ainult pildid, värvilisi tätoveeringuid jalaga segada, ka tema hakkab tegema samasuguseid.
Kõik irvitasid Paša jutu peale. Leidis ka, mida unistada, tätoveerimisstuudio ajal, mil võis endale hankida hotelle, restorane, naftakompaniisid, raudteid, terveid riike, miljoneid, miljardeid. Absoluutselt kõik oli tegelikult võimalik, kõik, mida ei osanud ettegi kujutada. Kuid Pašal oli eesli tiitlist ükskõik, ta patsutas vaid oma tätoveeritud paguneid, samasuguseid nagu ta isal, kes oli olnud Perm-36-s, isagi omadel oli kirjas NKVD. Nitšto Kreptše Vorovskoi Družbõ. Seda NKVD tähendaski, miski pole varaste sõprusest tugevam. Lavrenti irvitas samuti Paša unistuste peale, pidades Pašat pisut nupust nikastanuks. Ennast luges Lavrenti juba vanade meeste hulka. Selja taga oli 25 aastat KGB-s, ja ta oleks tahtnud, et elu oleks läinud edasi sellisena nagu enne Jeltsini ja Gorba tolatsemist. Ta ei tahtnud muud, kui et lastel oleks olemas kõik vajalik, sellest piisas. Võib-olla sellepärast sooviski Lavrenti teha tööd koos Pašaga – nad olid ainsad, kes nõustusid rahulduma vähemaga kui teised. Tõsi, ka Paša oleks tahtnud kasiinot, maad ja miljardeid, kuid need ei ajanud teda tätoveerimisstuudio kombel kihevile.
Stuudio nimel praktiseeris ta kasutusest mahavõetud tüdrukute peal. Näiteks Katjaga. Paša oli karjunud, et temast saab veel parim ja imetlenud Katja rinnale täkitud suure büstiga naist, kellele kurat suhu andis. Paša oli öelnud, et tahab palju harjutada ja nõel sobib ta kätte sama hästi kui relv ja nii sai Katja käevarrele toksitud veel üks saatana pilt. Sellel oli suur ja karvane riist.
„Sama suur kui minul!” oli Paša naernud.
Pärast seda Katja kadus.
Zara avas poppersi ja nuusutas. Kui temast saab Paša harjutusvahend, siis on teada, et tema aeg on ümber.
„See tätoveerimisstuudio oleks nagu kõige sümbol, Jumala, emakese Venemaa, pühakute, kõige sümbol!”
Lavrenti plahvatas naerma. „Sümbol… Kust sa sellise asja peale tulid?”
„Suu kinni,” haavus Paša. „Sa ei taipa mõhkugi.”
Paša ja Lavrenti häältele lisandus kolmas, kliendi hääl. Kliendi hääle tundis ta alati ära.
Allkorruselt kostis purjus sakslaste laul. Nende seas oli keegi ameeriklane. Zara oli palunud ühel ameeriklasel viia posti kiri vanaemale, aga mees oli andnud kirja Pašale ja siis oli Paša tulnud ja –
Zara võttis kapist punase nahkseeliku ja punased tikk-kontsaga kingad. Särk oli laste oma. Punane. Paša arvates olid ainult lastesärgid piisavalt liibuvad, et meestes iha tekitada. Zara tõmbas ühe Prince’i. Ta käed värisesid ainult pisut. Ta tilgutas klaasi palderjani. Juuksed olid eilsest lakist ja spermast jäigad.
Varsti avaneb ja sulgub uks, see keeratakse lukku, jätkub Paša ja Lavrenti jutuajamine, tätoveerimisstuudiod ja lääne tibid ja värvilised tätokad. Varsti tehakse lahti pannal, tõmblukk kribiseb, neoonvalgus, ukse taga lärmab Paša, Lavrenti naerab tema rumaluste peale, Paša solvub ja Zara toas ähib klient ja Zara kannikad tõmmatakse laiali ja tal kästakse need veel rohkem ja rohkem ja rohkem laiali ajada ning tal kästakse lükata sõrm endale sisse. Kaks sõrme, kolm sõrme, mõlema käe kolm sõrme, rohkem lahti! Suuremaks! Tal kästakse öelda, et Nataša peab kohe saama! Ütle, et Nataša peab vitu laiali tõmbama, sest see tahab saada! Mida see tahab saada? Ütle, mida! Ütle! Ja Zara ütleb, et Nataša will es.
Keegi ei küsinud, kust ta tuli ja mida ta teeks, kui teda siin poleks.
Mõnikord küsis keegi, et mis Natašale meeldib, mille peale Nataša märjaks läheb, kuidas Nataša tahab, et teda pandaks.
Mõnikord küsis keegi, et mis talle mõnu teeb.
Ning see oli halvem, sest tal polnud sellele vastust.
Kui küsiti Nataša kohta, olid tal valmis kiired vastused.
Kui küsiti tema enda kohta, siis möödus üürike hetk, enne kui ta jõudis mõelda, mida ta oleks vastanud, kui oleks küsitud Nataša kohta.
Ja see üürike hetk ütles kliendile, et ta valetab.
Algas pinnimine.
Aga seda juhtus harva, peaaegu mitte kunagi.
Tavaliselt pidi ta vaid ütlema, et teda pole kunagi nii hästi pandud. See oli kliendi jaoks tähtis. Ja suurem osa neist uskus seda.
Kõik see sperma, kõik need karvad, kõik need karvad kurgus ja siiski oli tomatil ikkagi tomati maitse, juustul juustu maitse, tomatil ja juustul koos tomati ja juustu maitse, kuigi karvad olid endiselt kurgus. Vahest tähendas see seda, et ta on elus.
Esimestel nädalatel oli ta vaadanud videoid. Näidati Madonnat ja Eroticat ning Eroticat ja Madonnat.
Ta oli olnud üksi.
Uks oli olnud lukus.
Toas oli olnud peegel.
Ta oli proovinud peegli ees tantsida, jäljendada Madonna liigutusi ja häält, püüdnud kõvasti. See oli raske, kuigi ta juuksed blondeeriti ja keerati lokki nagu Madonnal. Liikumine oli valmistanud raskusi, sest lihased olid teinud valu, kuid ta oli püüdnud. Ja ta oli püüdnud tõmmata laugudele samasugused jooned nagu Madonnal. Ta käed värisesid. Ta oli püüdnud uuesti. Talle oli antud nädal, et hakkama saada. Saksa meik oli hea. Kui tal õnnestuks ennast meikida sama hästi kui Madonna, polekski hullu, kui ta ei oskaks sama hästi tantsida.
Kui aeg oli Paša meelest küps, võeti Zara joomingutele kaasa. Seal oli olnud palju tüdrukuid ja mitu Paša meest, samuti kliente ja üht neist oli vaja lepitada, põhjust ei öeldud, kõikidele tüdrukutule anti käsk asi heaks teha. Sellel kliendil oli olnud suur kõht, käes oli kõikunud klaas Jim Beamiga, jää kõlises, muusika mängis, ruumis hõljus saksa puhastusvahendite ja viina külm lõhn. Kõigepealt paisusid hääled ja Zara pidi klienti rahustama, aga siis oli Paša hakanud juba tuttaval moel sõrmedega vastu nahkdiivanit trummeldama. Olles mõnda aega trummeldanud, kargas Paša püsti ja karjus, et mida vanamees õige endast arvab, ja siis karjuti veel. Tüdrukud olid hakanud otsima peidupaiku. Zara oli märganud, et üks Paša meestest oli libistanud käe sinna, kus ta hoidis oma relva ja paar tükki olid justkui muuseas läinud ukse juurde seisma ja Zara oli mõistnud, et mehed siirdusid sinna selleks, et keegi välja ei pääseks. Zara oli püüdnud nihkuda võimalikult märkamatult kliendist kaugemale, kõigepealt diivani nurka, siis diivani kõrvale ja seejärel seljatoe taha. Klient polnud enam pööranud mingit tähelepanu ta rindadele, vaid väljendas kõvahäälselt oma erimeelsusi Pašaga ja Paša polnud kliendiga nõus ja Zara selja taga oli Lavrenti vaikides aknast välja vaadanud, kuigi aknast polnudki midagi vaadata, oli olnud pime, ja Lavrenti oli loksutanud käes klaasi, milles kõlisesid jäätükid. Siis oli Lavrenti ümber pööranud, läinud kliendi juurde, vajutanud käe tolle õlale ja küsinud, et kas see jääb tema viimaseks sõnaks. Klient oli karjunud, et jah ning löönud klaasi pauguga lauale. Lavrenti oli raputanud pead ning korraga oli kliendi kõri lõhki tõmmatud. Ühe liigutusega. Vaikus oli püsinud vaid hetke, siis oli Paša naerma pahvatanud ja teisedki lagistasid naerda.
Hirm jõuab õhtuks koju tagasi
1992, Lääne-Eesti
Aliide kuulis tuttavat mütsu vastu akent, kuid teeskles, et polnud midagi märganud, jätkas kohvi joomist, loksutas tassi sisu nagu tal kombeks oli, uuris koore tiirlemist joogi pinnal, küünitus raadio poole, nagu oleks sealt kostnud midagi olulist. Tüdruk muidugi ehmus hääle peale. Ta keha võpatas ja pilk sööstis hääle suunas, ripsmed laienesid tiibadena, silmanurgas hakkas tõmblema lihas ja ta kui ta küsis, mis see oli, polnud ta häält peaaegu kuuldagi. Aliide puhus tassi, liigutas uudiste rütmis huuli, vältides tüdruku pilku, kui too otsis ta näost märki tümpsu tähendusest. Aliide nägu oli liikumatu. Loodetavasti piirduvad poisid täna õhtul selle ühe kiviga.
Tüdruku tähelepanu ei saa muidugi mujale juhtida, mitte olukorras, kus tüdruk kujutab seismas hoovis tema järel luuravat meest. Miks peab ta ometi nii valvas olema, kogu aeg kõrv kikkis ja silmad pärani. Aliide pani tassi lauale ja pani peod tassi ümber. Ta hakkas uurima mullast tumedaid kortse