Puhastus. Sofi Oksanen

marli, imetles seene külge kasvanud väiksemat seent ja lisas värskele teele suhkrut, et seda siis purki kallata.

      „Vererõhk püsib selle abil hästi kontrolli all,” tegi ta selgitustööd.

      „Tibla,” poetas tüdruk.

      „Mida?”

      „Tibla.”

      „Nüüd ei saa ma sust küll aru.”

      Tüdruk väitis, et Aliide uksele on kirjutatud „tibla” ja „venku”. Ning „Magadan”.

      See oli Aliide jaoks midagi uut.

      „Poiste mängud,” tegi Aliide kiiresti proovi, kuid tundis, et põhjendus ei avaldanud mõju. Aliide püüdis uuesti, rääkides, et kui ta noorena rannas pesu pesi ja pesukurikaga tagus, hakkasid poisid kohe selle järel kive taguma. Poisid olid kutsunud seda kummitusmänguks ja see oli nende meelest väga naljakas.

      Tüdruk ei kuulanud teda, vaid küsis, kas Aliide on pärit Venemaalt.

      „Mis asja? Ei ole!”

      Tüdruku arvates on kerge sellist järeldust teha, kuna Aliide uksel oli kirjas „venku” ja „Magadan”. Või on Aliide siis Siberis olnud?

      „Ei ole!”

      „Miks siis kirjutatakse maja uksele „Magadan”?”

      „Kust mina seda tean! Millal on poiste mängudes mingi mõte olnud?”

      „Teil polegi siin koera? Kõigil teistel on.”

      Tegelikult oli Aliidel olnud koer, Hiisu, kuid too suri ära. Ning õigupoolest oli Aliide kindel, et Hiisu mürgitati, nagu kanadki, kõik viis, ja siis põles maha saun, kuid sellest ta tüdrukule ei räägi, ega sellest, kuidas ta mõnikord ikka veel kuulis Hiisu samme ja kanade kaagutamist, kuidas ta ei suutnud meeles pidada, et majapidamises polnud enam rohkem suid toita kui ta ise ja kärbsed. Aliide polnud kunagi varem elanud tühja laudaga majas. Sellega oli lihtsalt võimatu harjuda. Aliide püüdis vestlust Paša juurde tagasi juhtida, kuid see ei tahtnud õnnestuda, kuna tüdrukul oli nii palju küsimusi ja nendele järgnes imestus, et kas Aliide tütar ei tundnud oma maal elava, üksiku ja ilma koerata ema pärast muret.

      „Ei mina hakka teda tühja asja pärast tülitama.”

      „Aga –”

      Aliide haaras veeämbri ning läks emaili kolina ja sanga hääleka nagina saatel vett tooma. Ta heitis pea trotslikult kuklasse, ta tahtis veetoomisega näidata, et väljas ei oota teda midagi ohtlikku ning öö mustast seinast ei piilu ükski üleliigne silmapaar. Ning pimedas hoovis ei jookse tal külmavärinad üle selja.

      Pärast kive tulevad laulud

       1991, Lääne-Eesti

      Esimene kivisadu langes vastu Aliide akent maikuu kirkalt hingaval ööl. Ta oli juba jõudnud Hiisu haukumise peale ärgata ning visanud väsinult hirmu nagu vigase kärbse nurka. Ta keeras külge ja ühtlasi keeras hirmule selja, õled padjas kahisesid, paari kivikese pärast ei hakka ta küll voodist välja tulema. Teise kivirahe robina ajal tundis ta juba üleolekut. Kas nad arvasid, et suudavad teda paari kiviga hirmutada? Teda. Kõikide inimeste hulgast just teda. Selline lapsikus ajas naerma. Neil tuleks mängida võimsamate relvadega. Ainult siis, kui tankid läbi aia õue sõidaksid, tõuseks ta öösel voodist üles. Ega seda tea, see võib isegi juhtuda, mitte nende väikeste huligaanide tõttu, aga kui algaks sõda. Seda ta ei tahaks, enam mitte, praegu mitte, ta tahtis enne ära surra. Ta teadis, et mitmed olid selleks valmis ja varunud koju kõikvõimalikku: tuletikke, soola, küünlaid, patareisid. Ja iga teise maja köögid olid kuivikuid täis. Aliidegi arvates oli vaja kuivikuid juurde teha ja hankida ka patareisid, mida oli varuks vaid paar tükki. Juhul kui algaks kas või sõda ja venelased võidaksid, kindlasti võidaksid. Sel juhul ei oleks tal, vanal ja punasel baabuškal, küll mingit häda. Kuid ikkagi, mitte sõda, oleks et mitte enam sõda.