kuival tuterdada, et siis jada üle kontrollida, sest tuul, kuigi kirdest, oli ahvena jaoks ikkagi soodus ja mõnikord juulis-augustis oli päevapüük head saaki andnud. Muidugi hakkas Jüri teise ballooni asjus peale käima ja kuigi mehel oli paras samm juba sees, pidi Eerik sellegi lahti keerama. Nad kusid, istusid ja tegid suitsu.
Jüri elas sealt neemenukast mitu kilomeetrit lääne suunas, Jõesuu talus koos õega. Mõlemad olid pensionil ega saanud omavahel kuigi hästi läbi. Sest üks tahtis veel müümata maad rahaks teha, teine aga oma lastele hoida. Omand oli ühine, aga õel polnud rahapuudusel võimalust oma eelisostuõigust kasutada ja Jüri käis talle oma müügijutuga pidevalt närvidele. Sest mine sa tea, mis paberid talle nina alla lükatakse ja kohale mingi võhivõõras, saama peal väljas kaasomanik tekib. Seetõttu tuli õel pidevalt Jüri müügiähvardusi tasandada ja käraka väljapressimisele järele anda. Jüri õelapsed olid linnas nagu Eerikulgi, aga hoopis teises Eesti otsas, kust heal juhul aastas korra mereäärseid vaatamas käidi. Jüril endal lapsi polnud, ta oli Vene ajal kergemate jamade ja lolli pea eest paar korda lühemat aega vangis istunud ning sealt oli talle sisse jäänud eriliselt üleolev ja ülbe hoiak. Aga muidu oli ta vintske vend, kaubajaamas paar aastakümmet vaguneid laadinud, oma sõnul paremail päevil pudeli peale kihla vedanud, kolm tsemendikotti korraga selga võtnud ja vagunist välja kandnud. Nüüd olid mehel igasugused otsad käsil, aga pikemalt ta mingit tööd enam kinni ei pidanud. Niitis suvitajasakstel muru, kohendas kiviaedu, lõhkus puid, sest suurem osa pensionist läks kõrist alla. Ja kui ta mingi otsaga valmis ja raha pihku sai, väntas kohe poodi. Sugugi harvad polnud need juhud, kui jalgratas oli kraavis ja Jüri keset tanumat sirakil või vastupidi. Aga tervist tal veel jätkus, kuigi mees tiksus juba seitsmekümne ligi.
Tunnikese pärast uuesti merel lappas Eerik püünised läbi ja noppis üksteise järel neli korralikku ahvenat pardale. Ta oli tavalisest sutsu suurema, kolmekümne kaheksa millimeetrise silmaga võrgud pannud ning nüüd lebasid kenad vöödilised ja küürakad „ahvenased”, nagu Jüri ütles, kasti põhjas sugulaste ootel.
Üleval otsas panid nad paadi ankrusse, libistasid õlut, tegid suitsu ja veeretasid aega. Eerik võttis hauskari ja kühveldas paati pritsinud vett üle parda tagasi.
„Kirre virdab.”
„Alles eile oli kagus.”
„Pirni Kalev oli nädala sees panga alt paar siiga saanud.”
„Jah, seda ta rääkis.”
„Varsti peaks lõhe ja forell jälle liikuma hakkama.”
„Kus nad pääsevad.”
Meri oli hall ja meeste jutt lihtsamast lihtsam. Laine laksus vastu plastikust paadikülge, avamerel libises suur valge laev lääne suunas, pangapealsel jahvatasid kõrged elektriveskid. Nelja-viiekümne aastaga oli rannalagedale korralik männik kasvanud, ainult pank, rahnud ja meri ise oma rohekashallis kobrutuses oli endine. Ja samal ajal alati uus.Teist korda võrkusid üle nõudes ja siis alla tulles oli Eerikul selge, et Jürist sel päeval enam aerude peal asja ei ole. Nad istusid autosse ja tungiva lunimise peale ostis ta abilisele veel ühe õlle, viis jommis Jüri koju ja andis ta õele neli prisket pannikala.
5
Hommikul oli Jüri kadunud kui tina tuhka ja selle üle ei imestanud mitte keegi. Eerik oli üksi mereleminekuks juba endamisi valmistunud. Kirre küll virdas, aga mitte nii tugevasti, et poleks saanud üksi liini lapata. Ta rebis paadi järskude ja kiirete, tulle naksavate tõmmetega üle liivikule rulluvate laineharjade ja sõudis jõudsalt kohale. Oranži päästevesti kõrge krae laperdas vastu Eeriku põski. Sinistes tunkedes mehed liigutavad saeveskis palke ja laudu, mina väntan aerudega, mõtles Eerik ja nuuskas üle parda, küsides endamisi merelt selleks luba. Nüüd on aega küll ning teen, mida õigeks pean ja tahan.
Rannale lähemal ahvenavõrgud ei petnud ta lootust, aga linas oli kinni ka muda ja adru, pealegi oli osa kalu juba hinge heitnud, polnud mõtet püüniste kohendamisega punnitada. Selis ja põhjanöör korraga peos, sikutas Eerik liini pardale, silma järgi võis kastis hinnata poole pange jagu. Töö vääris tegemist.
Lestavõrgud seisid kaugemal, kuhu kirre rohkem peale käis, märgilipp laperdas nagu eputis. Eerik sikutas ankrukivi pardale, tuul lükkas paati tagasi, aga mees hoidis liini ja tõmbas end koos paadiga vastu tuult. Liin oli paraja pinge all, nii et andis rebida. See töö oli talle tuttav, aga tugevama tuulega mitte kuigi meeldiv. Vaiksema ilma ja soodsa briisiga oli ta alla lainet üksi võrke ka sisse lasknud, uuemal ajal oli selline isepäi kangutamine laiemaltki levinud, eriti just kummipaadimehed olid usinad omaette tegutsema. Sest alati polnud aerude peale abilist võtta, aga tahtmine oli tugev ja see tuli teoks teha.
Kuid lesta tuli hõredalt, polnud enam kuigi magus aeg ja muidugi oli kõiges süüdi kirre. Enne liini lõppu oli kinni jäänud ka üks kilone tursk ja selle vuntsi üle tundis Lautri Eerik erilist heameelt. Tasus jännata küll, iga vähegi võimalik võrgupäev, mida ilm nüüd lubas, tuli varmalt püügiga täita. Jutumehed rääkisid, et millalgi aastate eest olla mitu-setu kuupkilomeetrit Atlandi soolast ookeanivett läbi Taani väinade Läänemerre sisse hoovanud ja tursk pidavat selle massi sabas liikudes nüüd ajapikku jälle ka meie merre tagasi triivima. Sest koos soolase veega liiguvad ka plankton ja kilud, terve uus toiteahel. Keegi katsetaja olla juba suvel päris laevatee lähedale, kolme-neljakümne meetri sügavusse kahe neljakümne kõrgused võrgud lasknud ja sealt kenasti turska välja tõmmanud. Andis püstloodis kangutada küll, aga püük vääris küünlaid. Eerik oli kord Rimi toidukaubamaja külmletis märganud, et tursafileed müüdi seal ligi kakssada krooni kilo, mine või hulluks! Veerand sajandit tagasi – aga justkui alles eile see olnukski –, tõmmati siin avamerel turska nagu muda. Mehed käisid jää pealt sikutamas ja üles vinnamas, nii et lust vaadata. Ei hoolitud siis külmavõetud näppudest ega ninadest, kelgul lohistati kala ja ka vintijäänud kaaslast. Jah, olid ajad, olid kalad ning Eerik tundis nukrusega, et need ei tule enam kunagi tagasi.
Mõõdukalt jõudsate tõmmetega allalainet paati kalda suunas libistades tundis ta heameelt kordaläinud hommikust. Kirre küll virdab, aga laseb vanal randlasel end inimesena tunda. Jah, südamele on sellised käigud suuremaks kasuks, kui vehklemine keset undamist ja saepuru. Prille ja näomaski ma seal kanda ei tahtnud, õlut rüübati harva ja vargsi nurga taga, isegi erikambris suitsetamisele vaadati viltu, nüüd haukan kirde virret. Ahoi!
Paadi lautrikuivale venitanud ja tabaluku vööri riputanud, tõstis Eerik võrgukastid kivi äärde, istus igipõlisele Lamba Lainele – nii oli seda lamedat rahnukest kui laudjat istepinki nimetatud juba iidamast ja aadamast, ja hakkas kastist kasti võrke ümber lappama. Muljus, sikutas, libistas ja noppis kalad pangedesse, mis said lõpuks kumbki korralikult täis. Siis toppis ta märgmudased püünised seljakotti, kühveldas paadi sogast tühjaks, paigutas kastid tagasi, vinnas kuhjaga kummis koti turjale, haaras panged ja hakkas astuma. Džiip oli ju eide perse all varahommikul konservivabrikusse vuranud. Kalastuskaarti võis täita ka kodus laua taga istudes, aga mitte paadipingil, nagu uued eeskirjad nõudsid.
Rannast Soontevahele sammuda oli tubli verst. Kandami raskus ajas hingeldama ja ta peatus käsi puhkama. Kaks asja, mida Eerik sel hommikul natuke kahetses, olid need asjaolud, et ta eelmisel õhtul omale õlut ei taibanud osta ja veel see, et ta jupi oma maad oli müünud. Paar aastat tagasi, kui palavikuline ehitustuhin Eestit haaras, oli ta Taimi pealekäimisel vana küüni ümbruse huugama pannud. Ühel hakkajal suvilaomanikul oli vallavalitsuses tutvus sees ja ümber mädanenud küüni mõõdeti välja ligi kolm tuhat ruutu eraldi elamumaad, sest küüni sai tõlgendada vana majana, mille eest maksti üle miljoni krooni. Tehti võimas jaanituli, Eerik lõikas jändrikud männid maha ja vedas nad oma mittetulundusmaale hunnikusse kokku. Nüüd aga haigutas küüni asemel paljas vundamendiauk, mille põhjavesi peegeldas taevas libisevaid pilvi. Suvilamees oli oma äridega kõrbenud, majaehituse sinnapaika jätnud ja maa omakorda müüki pannud, aga mitte keegi ei tahtnud enam sellise hinnaga isegi mere lähedale osta, sest hinnad olid vahepeal neli-viis korda kukkunud ja ehituspalavik üle läinud.
Eerik pani panged käest, istus mättale, tegi suitsu ja mõtles, et kes kurat küll siia lõpuks elama võiks tulla. Ühest küljest oli tal ka hea meel, et oli oma klibulise tüki soodsal ajal müünud, aga teisest