sellal kui Jurimi nägu tõmbus punaseks. „Kui selle veel kord unustad, siis hoia oma nahk.”
Kui Jurim viimaks noogutas ja Jardir ta lahti lasi, oli ta juba näost lilla ning ahmis meeleheitlikult õhku. „Dama’ting andis käsu, et te kõnniksite iga päev natuke rohkem, kuni teie jõud täielikult taastub,” valetas Jardir. „Homme marsite tund aega kauem.” Ta vaatas Abbanile külmalt otsa. „Teie mõlemad.”
Abban noogutas innukalt ning kaks poissi suundusid vankrite juurde. Jardir jälgis nende minekut, palvetades, et Abban ruttu paraneks. Lõputult ei saa ta sõbrale katet teha.
Ta heitis pilgu ülejäänud nie’Sharum’eile, kes teda vahtisid, ning lõrises. „Kas ma lubasin peatuda?” nõudis ta ning poisid alustasid kähku uuesti marssi. Jardir hõikas topeltkiirusel sammu, kuni nad taas järele jõudsid.
Saabus õhtu ning Jardir laskis nie’Sharum’eil valmistada eine ja magamisasemed maha panna, sellal kui dama’d ja auguloitsijad sättisid üles loitsuringi. Kui ring oli valmis, seisid sõdalased selle servale, näoga väljapoole, kilbid koos ja odad käes, kuni päike loojus ja deemonid hakkasid kerkima.
Linnale sedavõrd lähedal ilmusid liivadeemonid hulkadena, sisistades dal’Sharum’ite peale ja viskudes sõdalaste poole. Jardir nägi neid esimest korda lähedalt ning vaatles alagai’sid külmaverelisel pilgul, jättes meelde nende liigutusi, sellal kui nad rünnakule tormasid.
Auguloitsijad olid teinud head tööd ning võlujõud loitis, hoides deemoneid eemal. Kui nad vastu loitsumärke hüppasid, tõid dal’Sharum’id kuuldavale hüüatusi ja suskasid odadega. Enamik hoope põrkas liivadeemonite soomuselt tagasi, aga mõni täpne torge silmadesse või ammuli kurku lõppes elukaile surmaga. Säärase üliosava torke sooritamine võlujõu põgusa sähvatuse valgel näis sõdalaste jaoks olevat mäng, kus naerdes õnnitleti neid käputäit, kel see õnnestus. Nood läksid sööma, sellal kui teised jätkasid üritamist ja deemonid kogunesid. Jardir pani tähele, et Hasik oli üks esimesi, kes toidukausi kätte sai.
Ta vaatas, kuidas ringist väljus meister Kaval, kes oli samuti ühe deemoni tapnud. Mehe punane ööloor oli näo ees, Jardir polnudki seda varem tõstetuna näinud. Ta püüdis kinni meistri pilgu, ning kui viimane noogutas, astus Jardir lähemale, kummardades sügavalt.
„Meister,” ütles ta, „see alagai’sharak pole selline, nagu meile õpetati.”
Kaval naeris. „See siin ei olegi alagai’sharak, poiss, lihtsalt mäng, et meie odad püsiksid teravana. Evejah’ järgi tohib alagai’sharak’i pidada üksnes ettevalmistatud pinnal. Siin pole deemoniauke, müüride labürinti ega varitsuspesasid. Me oleksime narrid, kui oma ringist lahkuksime, aga see ei tähenda veel, nagu ei võiks me mõnele alagai’le päikest näidata.”
Jardir kummardas uuesti. „Tänan teid, meister. Ma mõistan nüüd.”
Mäng jätkus veel mitu tundi, kuni järelejäänud deemonid otsustasid, et loitsuringis pole avaust, ja hakkasid ümber laagri tiirutama või istusid odade ulatusest kaugemal tagajalgadele, jälgides toimuvat. Seejärel asusid täis kõhuga sõdalased vahikorda, huilates pilkavalt nende poole, kel polnud õnnestunud ühtegi vastast tappa ja kes nüüd sööma läksid.
Kui kõik olid einestanud, heitsid pooled sõdalased magamisasemeile ning ülejäänud seisid sõõris ümber laagri nagu kujud. Paar tundi maganud, vahetasid sõdalased oma vennad välja.
Järgmisel päeval mindi läbi ühest khaffit’i külast. Jardir polnud varem seesuguseid näinud, ehkki kõrbes leidus küllaga väikesi oaase, peamiselt linnast lõuna ja ida pool, kus maapinnast tungis välja veeniresid, mis moodustasid pisikesi tiike. Linnast pagenud khaffit’id kogunesid sageli sinna, aga senikaua kui nad endile ise süüa muretsesid ja linnamüüri ääres ei kerjanud ega varitsenud mööduvaid kaupmehi, tegid dama’d näo, nagu poleks neid olemas.
Oli ka avaramaid oaase, kus suur veekogu pakkus äraelamist sajale või rohkemalegi khaffit’ile, kel tihti olid kaasas naised ja lapsed. Nendele pöörasid dama’d tähelepanu, sõdalaste hõimud vallutasid üksikuid oaase nagu linnas kaevusid, pannes khaffit’itele seal elamise õiguse eest töö- ja andamikohustuse. Vahetevahel reisisid dama’d linnale kõige lähematesse küladesse, et võtta noored poisid Hannu Pash’i jaoks ja kaunimad tüdrukud suurtesse haaremitesse jiwah’Sharum’eiks.
Külal, millest nad läbi läksid, puudus müür, seda ümbritses vaid rida liivakivilahmakaid, kuhu olid sügavale uuristatud iidsed loitsumärgid. „Mis paik see on?” imestas Jardir valjusti, kui nad marssisid.
„Küla kutsutakse Liivakiviks,” kostis Abban. „Siin elab üle kolmesaja khaffit’i. Neid hüütakse augukoerteks.”
„Augukoerteks?” küsis Jardir.
Abban osutas hiiglaslikule augule maapinnas – selliseid oli külas mitu –, kus mehed ja naised üheskoos rügasid, raiudes liivakivi lahti labidate, kirkade ja saagidega. Inimesed olid laiaõlgsed ja lihastes ega sarnanenud põrmugi khaffit’itega, nagu Jardir neid linnast teadis. Sealsamas töötasid ka lapsed, ladudes vankritele koormaid ja juhtides kaameleid, kes vedasid kivimurdu aukudest üles. Kõik kandsid pruune rõivaid – mehed ja poisid ühesuguseid veste ja mütse ning naised ja tüdrukud pruune kleite, mis jätsid väga vähe kujutlusvõime hooleks, kuna nende näod, käsivarred ja koguni sääred olid suuresti paljad.
„See on tugev rahvas,” ütles Jardir. „Mis ettekirjutus tegi neist meestest khaffit’id? On nad siis viimseni argpüksid? Aga tüdrukud ja poisid? Miks neid abielu või Hannu Pash’i tarvis ära ei viida?”
„Võimalik, et nende esivanemad olid khaffit’id omal süül, mu sõber,” lausus Abban, „kuid need inimesed on seda sünni poolest.”
„Ei saa aru,” ütles Jardir. „Mitte keegi ei ole sünni poolest khaffit.”
Abban ohkas. „Sa kurdad, et ma ei mõtle millelegi peale kaubitsemise, aga võib-olla ei mõtle sina sellele piisavalt. Damaji liikmed tahavad kivi, mida siin raiutakse, ja et jaksukaid töölisi jätkuks. Vastutasuks ei luba nad dama’del khaffit’ite laste järele tulla.”
„Mõistes nõnda ka lapsed elu lõpuni khaffit’iteks,” taipas Jardir. „Miks peaksid nende isad-emad seda tahtma?”
„Isad-emad kipuvad kummaliselt käituma, kui mehed nende laste järele tulevad,” lausus Abban.
Jardirile meenusid tema enda ema pisarad ja Abbani ema karjed ning ta oli sunnitud nõustuma. „Siiski saaksid neist meestest tublid sõdalased ning nende naistest, kes toovad ilmale tugevaid poegi, saaksid toredad abikaasad. Masendav on näha, et neid niiviisi raisatakse.”
Abban kehitas õlgu. „Kui mõni neist viga saab, siis vähemalt ei karga tema vennad talle kallale nagu hundikari.”
Nad rändasid veel kuus päeva, enne kui jõudsid kaljuseinani, mille tipust avanes vaade Baha kad’Everami küla toitvale jõele. Khaffit’ite külasid teel rohkem ette ei tulnud. Abban, kelle pere kaubitses paljude sääraste küladega, väitis põhjuseks selle, et maa-alune jõgi toidab küll paljusid linnalähedasi oaase, aga ei ulatu nii kaugele itta. Enamik külasid jäi linnast lõunasse selle jõe äärde, Kõrbeoda ja kaugete lõunapoolsete mägede vahele. Jardir polnud kunagi kuulnud ühestki maa-alusest jõest, ent ta usaldas oma sõpra.
Nende ees ei voolanud jõgi päriselt maa all, kuid oli endale aja jooksul uhtunud sügava oru, uuristanud läbi lõpututest liivakivi- ja savikihtidest. Jõesäng paistis kaugel allpool, ehkki sellisest kõrgusest tundus vesi tühipalja nirekesena.
Nad marssisid piki kaljuserva lõunasse, kuni leidsid alla külasse viiva jalgraja, nii raskesti märgatava, et nad nägid seda alles, kui otsa komistasid. Dal’Sharum’id puhusid tervituseks sarvi, aga kui mööda järsku kitsast teed külatanumale laskuti, ei kõlanud mingit vastust. Isegi asula keskel ei hakanud silma ühtegi elanikku.
Baha