kombekohane hõige, mis andis varitsuspunkti dal’Sharum’eile märku alagai’de lähenemisest.
Järgnesid hüüded ja võlujõu sähvatused, kui peidus olnud sõdalased kargasid pahaaimamatuile deemoneile kallale. Alagai’de kriisked täitsid öö ning see heli tõi Jardirile judinad ihule. Temagi igatses panna deemoneid piinades kriiskama. Ühel päeval…
Kuni ta mõtteid mõlgutas, vupsas otse nende ees üle müüri vahimees Aday. Kaheteistkümne jala pikkustest redelitest piisas parasjagu, et mööda kaljut ühelt tasandilt teisele pääseda.
Aday sikutas randme külge kinnitatud jämedat nahkpiugu, tõmmates redeli enda järel üles. Ta asus seda paigale sättima, et turnida järgmisele tasandile, kuid tardus pea kohalt urinat kuuldes. Ta tõstis pilgu samal hetkel, kui üks savideemon talle peale kargas.
Jardir kohkus, aga muretsemiseks polnud põhjust. Vahimees, vilgas nagu madu, keeras oma redeli risti, peatades deemoni, enne kui see temani jõudis. Aday äigas redelipulkade vahelt ladusalt jalaga, virutades alagai astangupõrandale maha.
Ajaga, mis savideemonil kulus toibumiseks, taandus Aday mitme jala kaugusele, sirutades kaheteistkümnejalase redeli täies pikkuses enda ette välja. Deemon ründas uuesti, ent Aday püüdis ta peelte vahele kinni ja kergitas redelit jõnksuga, lennutades väikese deemoni vaevata üle müüri. Mõne hetke pärast sättis ta redeli jälle paika.
„Viige hoovi tõukajaile odasid juurde,” hüüdis ta neile, silgates üles järgmisele tasandile, kätega kordagi redelipulki puudutamata.
Jardir kahmas kaks oda ning Abban talitas samuti, kuid Jardir nägi tema pilgus hirmu. „Püsi minu lähedal ja tee nagu mina,” õpetas ta sõpra. „Me harjutasime seda ju päev otsa.”
„Ainult et praegu on öö,” lausus Abban. Ent ta järgnes siiski, kui Jardir piilus mõlemale poole ja sööstis Hasiki orva suunas, hoidudes müüri varju küürakile, et kõrgel küla kohal tiirutavad tuuledeemonid teda ei märkaks.
Poisid jõudsidki orva ning edasi trepist alla hoovi. Ülalt sadas savideemoneid nagu vihma, kui dal’Sharum’id neid rõdumüüridelt alla kupatasid. Varitsuspunktid olid täpselt paigutatud ning suurem jagu alagai’sid kukkus otse värskelt kaevatud deemoniaukudesse. Mis puutus ülejäänutesse ning hoovil kehastunud liivadeemoneisse, siis ajasid tõukajad neid auku kilpide ja odadega. Iga augusuu ja – põhja ümber olid laotud sellised loitsumärgid, mis lasksid alagai’sid sisse, aga mitte enam välja. Sõdalaste odad ei läbistanud küll alagai’de soomuseid, kuid nendega sai torkida ja tõugata ja trügida, kihutades deemoneid käkaskaela üle serva.
„Poiss! Oda!” hõikas Kaval ning Jardir nägi, et meistri enda oda on võitluses ühe liivadeemoniga pooleks murdunud. Laskmata end sellest pealtnäha kõigutada, keerutas Kaval poolikut vart nii kiiresti, et silm ei püüdnud liigutusi kinni, nüpeldades sellega deemoni õlgu ja puusi, laskmata elukal leida vähimatki tasakaalu või jalgealust, välja arvatud sealpool, kuhu meister teda juhtis. Kaval jätkas kogu aeg pealetungi, sooritades veatuid pöördsamme, et hoopidele hoogu anda, ja kasutades ka kilpi, et deemonit auguservale üha lähemale suruda.
Aga ehkki meistri ees seisev deemon ei paistnud teda ohustavat, sadas neid astangutelt iga hetk juurde ning poolik relv, mis ei võimaldanud deemonile kähku lõppu teha, oli takistuseks.
„Acha!” hüüdis Jardir, visates talle uue oda. Hüüde peale suskas Kaval murdunud varre deemonile kurku ja püüdis oda nobedalt kinni, pöörde pealt kohe uue relvaga rünnates. Mõne hetke pärast kukkus liivadeemon kiljudes auku.
„Ära seisa seal niisama!” käratas Kaval. „Kui valmis saad, mine tagasi postile!” Jardir noogutas ja sibas minema; koos Abbaniga toimetasid nad teistelegi sõdalastele odad kätte.
Kui need otsa lõppesid, pöördusid nad tagasi trepist üles. Nad polnud kaugele jõudnud, kui mütsatus selja taga sundis neid üle õla vaatama. Jardir märkas vihast savideemonit, kes veeretas end püsti ja raputas pead. Elukas oli tõukajatest kaugel ning Abbanis ja Jardiris kerge saagi leidnud.
„Varitsuspesa!” karjus Jardir, osutades väikesele loitsumärkidega kaitstud orvale, kus tõukajad olid end peitnud, kuni deemonid ülalt kukkuma hakkasid. Savideemon kannul, panid kaks poissi sinnapoole jooksu. Hirmunud Abban litsus koguni ette.
Aga just enne orva varjule jõudmist karjatas Abban, sest jalg vedas teda alt. Ta prantsatas maha ning oli ilmne, et õigel ajal ta püsti ei saa.
Jardir lisas kiirust, viskudes tõusta üritavale Abbanile otsa. Kukkumise põhiraskuse võttis ta enda peale, veeretades neid mõlemat maas ja ammutades sellest hoogu laitmatuks sharusahk’i-heiteks, mis läkitas kereka Abbani ülepeakaela paari jala kaugusele ohutusse kohta.
Kui heide oli sooritatud, langes Jardir näoli maha ning jäi paigale. Ootuspärasel kombel järgnes deemon liikumisele ja hüppas Abbani poole, põrgates aga varitsuspesa loitsudele.
Jardir tõusis kärmelt, sellal kui savideemon end raputas, et vastu loitse põrkamisest toibuda, kuid deemon märkas teda kohe – ja mis veelgi hullem, seisis tema ja loitsude pakutud varjupaiga vahel.
Jardiril polnud relva ega võrku ning ta teadis, et deemon jookseb temast kiiremini. Korraks haaras teda kabuhirm, kuni talle meenusid meister Qerani sõnad.
Alagai’del pole mingit kavalust, oli õpetaja seletanud. Nad on teist ehk tugevamad ja väledamad, aga mõistust on neil sama vähe kui mõnel rumalamal koeral. Nad paljastavad käitumisega oma kavatsused ning lihtsaimgi petteliigutus viib nad segadusse. Olge nutikad, ja teil ei jää koidik nägemata.
Jardir teeskles, nagu jookseks ta lähima deemoniaugu poole, pöördus siis järsult ja lidus hoopis trepile. Mälu järgi põikles ta ümber prügi ja kindlustõkete, raiskamata aega, et silmadega järele vaadata, mida tema pea nagunii teadis. Deemon kriiskas ja asus taga ajama, kuid Jardir ei mõelnud talle enam, keskendudes üksnes rajale eespool.
„Oot!” hüüdis ta, andmaks märku deemonist oma selja taga, kui Hasiki orv nähtavale ilmus. Ta võis sinna varjule lipsata, kuni Hasik juhib deemoni varitsejate kätte.
Ent Hasiki orv oli tühi. Sõdalane oli nähtavasti äsja mõne teise eluka lõksu meelitanud ning võitles varitsuspunkti juures.
Jardir teadis, et leiab orvast varju, aga kuidas jääb deemoniga? Parimal juhul võib peletis tapaväljalt põgeneda ning halvimal juhul leida mõne pahaaimamatu sõdalase või nie’Sharum’i ja rünnata, enne kui too taipab, mis on juhtunud.
Pea kumaras, jooksis ta edasi.
Ajutises labürindis õnnestus tal enda ja savideemoni vahemaad kasvatada, ent kui varitsuspunkt paistma hakkas, oli koll ikkagi tihedalt kannul.
„Oot!” hõikas Jardir. „Oot! Oot!” Ta pani viimase jõuvaru mängu, lootes, et sõdalased pesas kuulsid tema hõiget ja on valmis.
Ta sööstis ümber viimase tõkke ning üks kätepaar krabas temast kähku kinni ja tiris ta kõrvale. „Kas see on sinu meelest mäng, rott?” nõudis Hasik.
Jardir ei teadnud, mida vastata, ning tänuväärsel kombel polnudki seda tarvis, kuna deemon tormas täie ajuga varitsuspunkti sisse. Üks dal’Sharum viskas elukale võrgu peale, tõmmates kolli pikali.
Deemon rapsis, punutud hobusejõhvidest võrgu jämedad keermed katkesid lõngana ja ta paistis end iga hetk vabastavat, kui mitu sõdalast talle kallale tormas ning ta maha surus. Ühe dal’Sharum’i nägu sai küünistada ja mees taganes kisendades, ent tema kohale asus teine, haaras kinni kahest deemoni osaliselt kattuvast rinnaplaadist ja kiskus need lahku, paljastades nende all haavatava ihu.
Hasik lükkas Jardiri kõrvale, jooksis ja lõi odaga sellesse avausse. Deemon kriiskas ja väänles piinades, kuid Hasik keeras relva metsikult. Deemon tõmbles veel viimast korda ja jäi vagusi. Jardir huilatas ja tõstis rusika kõrgele.
Siiski ei kestnud ta rõõm kaua, kuna Hasik laskis odast lahti, jättes selle surnud alagai kehasse turritama, ning sööstis tema juurde.
„Kas