Jardiri raev, mida ei tahtnud kogeda ükski mees.
Lonkur khaffit lähenes raskelt kepile toetudes Jardiri troonile, külmast hoolimata pärlendas tema punaseks tõmbunud rasvas näol higi. Jardir vaatas teda põlastusega. Ilmselgelt tõi ta tähtsaid uudiseid, kuid selle asemel et rääkima hakata, seisatas Abban lõõtsutades, katsudes hinge tõmmata.
„Mis lahti?” nähvas Jardir, kelle kannatus katkes.
„Te peate midagi ette võtma!” ähkis Abban. „Viljaladusid põletatakse!”
„Mis asja?!” nõudis Jardir, hüppas püsti ja kahmas Abbani käsivarrest, pigistades nii kõvasti, et khaffit karjatas valust. „Kus?”
„Põhjapoolses linnajaos,” ütles Abban. „Suitsu on teie ukselt näha.”
Jardir tormas välja eestrepile, kus märkas silmapilk tõusvat suitsusammast. Ta pöördus Jayani poole. „Mine,” käskis ta. „Ma tahan, et tuli kustutataks ning süüdlased minu ette toodaks.”
Jayan noogutas ja kadus piki tänavat, treenitud sõdalased järele valgumas nagu linnuparv. Jardir pöördus uuesti Abbani poole.
„Teil läheb seda vilja tarvis, kui tahate, et inimestel kevadeni süüa oleks,” sõnas Abban. „Iga tera. Iga raasukest. Ma hoiatasin teid.”
Asome sööstis ligi, kahmates Abbani randmest ja väänates ta käe ägedalt seljale. Abban kisendas. „Sina ei kõnele Shar’Dama Ka’ga niisugusel toonil!” urises Asome.
„Aitab küll,” ütles Jardir.
Niipea kui Asome Abbani lahti laskis, vajus too põlvili, asetades mõlemad käed trepile ja langetades lauba nende vahele. „Kümme tuhat vabandust, Päästja,” halas ta.
„Ma ju kuulsin sinu argpükslikku nõu põhjamaise külma kätte mitte tungida,” lausus Jardir, kui Abban maas niuksus. „Aga ma ei kavatse lükata Everami tööd edasi selle…” ta lõi jalaga lund trepiastmetel, „jääliivatormi pärast. Kui me vajame toitu, siis võtame seda ümberkaudsetelt chin’idelt, kes elavad külluses.”
„Muidugi, Shar’Dama Ka,” ütles Abban põrandalt.
„Sinu saabumine võttis liiga kaua aega, khaffit,” jätkas Jardir. „Mul on tarvis, et sa otsiksid vangide hulgast üles oma tuttavad kaupmehed.”
„Kui nad veel elus on,” lausus Abban. „Tänavatel lebab sadu surnuid.”
Jardir kehitas õlgu. „Oma viga, et sa kiiremini ei teinud. Mine küsitle kaaskauplejaid ja otsi mulle välja nende inimeste juhid.”
„Dama’d lasevad mu tappa otsekohe, kui ma mõne käsu annan, isegi kui see toimub sinu nimel, suur Shar’Dama Ka,” kurtis Abban.
See oli tõsi. Evejah’ seaduse järgi surmati jalamaid iga khaffit, kes söandas käsutada endast paremaid, ning paljud, kes kadestasid Abbanit Jardiri nõustamise pärast, oleksid rõõmuga näinud, kuidas talle lõpp tehakse.
„Saadan Asome’i sinuga kaasa,” lubas Jardir. „Sel juhul ei ründa sind ka kõige sõgedamad vaimulikud.”
Abban kahvatas, kui Asome lähemale astus, ent noogutas siiski. „Nagu Shar’Dama Ka käsib.”
2. ABBAN
Jardir oli üheksa-aastane, kui dal’Sharum’id ta ema juurest ära viisid. See sündis noorelt isegi Krasia kohta, ent Kaji hõim oli tol aastal palju sõdalasi kaotanud ja pidi oma ridu tihendama, et mõni teine hõim ei üritaks nende valdusalasse tungida.
Jardir, tema kolm nooremat õde ning ema Kajivah elasid kõik koos ühesainsas toas Kaji plonnagulis kuivanud kaevu kõrval. Poisi isa Hoshkamin oli kahe aasta eest lahingus langenud, tapetud, kui Majah’ hõim korraldas kaevule rüüsteretke. Komme nägi ette, et mõni langenud sõdalase kaaslane võttis tema lesed endale naiseks ja kandis hoolt ta laste eest, aga Kajivah oli järjest ilmale toonud kolm tütart – halb enne, mida ükski mees ei tahtnud oma majapidamisse tuua. Nad elasid kohaliku dama väikestest toiduannetustest ning võisid loota vaid üksteisele.
„Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji,” lausus meister Qeran, „sa tuled koos meiega Kaji’sharaj’sse, et leida oma Hannu Pash, tee, mille Everam on sulle määranud.” Ta seisis ukseavas koos meister Kavaliga – kaks pikka kasvu, punase meistrilooriga heidutavat sõdalast. Nad vaatasid külma näoga pealt, kuidas Jardiri ema nuttis ja poega embas.
„Sa pead nüüd meie pere eest meheks olema, Ahmann,” rääkis Kajivah talle, „minu ja oma õdede eest. Kedagi teist meil pole.”
„Ma olen meheks, ema,” tõotas Jardir. „Minust saab suur sõdalane ja ma ehitan sulle palee.”
„Selles ma ei kahtlegi,” ütles Kajivah. „Kõneldakse, et ma olen äraneetud, kuna sünnitasin pärast sind kolm tüdrukut, aga mina arvan, et Everam õnnistas meie peret nii tubli pojaga, kel polegi vendi tarvis.” Ema kallistas poega kõvasti, niisutades tema põske pisaratega.
„Aitab nutust,” sõnas meister Kaval, võttis Jardiri käsivarrest ja tõmbas poisi eemale. Jardiri nooremad õed vahtisid ainiti, kui ta meeste saatel toapugerikust lahkus.
„See on alati nõnda,” porises Qeran. „Emad ei suuda teil minna lasta.”
„Tal pole meest, kes tema eest hoolitseks,” vastas Jardir.
„Sulle ei antud luba rääkida, poiss,” käratas Kaval, äiates talle võmmu kuklasse. Jardir neelas alla valukarjatuse, kui lõi põlve vastu tänava liivakivisillutist. Süda käskis tal vastu virutada, kuid ta valitses ennast. Kui väga Kaji hõim ka sõdalasi ei vajaks, säärase jultumuse pärast tapaksid dal’Sharum’id ta silmapilk, nagu sandaaliga lömastatakse skorpion.
„Tema eest hoolitsevad kõik Krasia mehed,” lausus Qeran ja noogutas üle õla ukse poole, „valades öösiti verd, et tal ohutu oleks, sellal kui tema nutab oma viletsa pojahakatise pärast.”
Nad pöörasid ümber tänavanurga, võttes kursi Suurele basaarile. Jardir teadis hästi teed, kuna käis basaaril sageli, ehkki raha tal polnud. Vürtside ja lõhnavee aroom joovastas ning talle meeldis relvameistrite putkades odasid ja vägevaid kõveraid mõõku imetleda. Vahetevahel kakles ta teiste poistega, valmistudes päevaks, mil temast saab sõdalane.
Dal’Sharum’id tulid basaarile harva; säherdused paigad polnud nende väärilised. Naised, lapsed ja khaffit’id sibasid meistrite teelt eest. Jardir vaatles sõdalasi tähelepanelikult, püüdes hoolega jäljendada nende rühti.
Ühel päeval, mõtles ta, olen mina see, kellele kõigest väest püütakse teed vabastada.
Kaval uuris kriidimärkidega tahvlikest ja heitis pilgu avarale telgile, mis oli ehitud värviliste vimplitega. „Seesama ongi,” ütles ta ning Qeran uratas. Jardir järgnes neile, kui nad telgisiilu kergitasid ja hoiatamata sisse astusid.
Telgis lõhnas viirukisuitsu järele ning põrandat katsid uhked vaibad, ruum oli täis siidpadjakuhjasid, rippuvate vaipadega varnu, maalingutega savinõusid ja muid aardeid. Jardir libistas sõrmega üle ühe siidriidepaani, mille siledus pani judisema.
Minu ema ja õed peaksid kandma sellist riiet, mõtles ta. Ta silmitses omaenda pruune pantaloone ja vesti, mis olid määrdunud ja lõhkised, ning unistas päevast, mil ta võib selga tõmmata musta sõdalaserüü.
Naisterahvas leti taga karjatas meistreid märgates ning Jardir tõstis tema poole pilgu samal hetkel, kui naine loori näo ette tõmbas.
„Omara vah’Haman vah’Kaji?” küsis Qeran. Naine noogutas, silmad hirmust pärani.
„Me tulime sinu poja Abbani järele,” kuulutas Qeran.
„Teda pole siin,” ütles Omara, aga tema silmad ja käed, ainsad kehaosad, mida paks must riie ei katnud, olid ebakindlad. „Saatsin ta täna hommikul välja, kaupu kohale viima.”
„Otsi