õpid,” lausus Jardir. „Kui ma kellegi pikali löön, visku talle kogu raskusega peale.”
„Seda võib,” nõustus Abban. Jardiri juhtimisel läksid nad ühe poisi juurde, kes lõrises väljakutsuvalt. Ta ajas rinna kummi ja astus Abbanile, kahest poisist suuremale vastu.
„Järjekorra lõppu, noored rotid!” urises ta.
Jardir vaikis, lüües poisile rusikaga kõhtu ja jalaga põlvedesse. Kui too kukkus, räntsatas Abban kokkulepitult poisile otsa nagu liivakivisammas. Kui Abban tõusis, oli Jardir juba poisi koha järjekorras endale võtnud. Ta jõllitas tagapool seisjaid, kes tegid ka Abbanile ruumi.
Nende autasuks oli üksainuke kulbitäis körti, mis kaussidesse lartsatas. „Kas see on kõik?” küsis Abban jahmunult. Toidu ettetõstja põrnitses teda ning Jardir toimetas ta kähku eemale. Vanemad poisid olid toanurgad juba hõivanud, niisiis võtsid nad platsi ühe seina ääres.
„Ma suren siin nälga,” kurtis Abban ja loksutas vesist körti kausis.
„Siiski läks meil paremini kui mõnedel,” ütles Jardir, osutades kahele sinikaid täis poisile, kes jäid üldse söögita. „Ma annan sulle enda portsust,” lisas ta, kui Abbani tuju ei paranenud. „Ega ma koduski rohkem ei saanud.”
Nad magasid kasarmu liivakivist põrandal, õhukesed tekid ainsaks kaitseks külma vastu. Harjunud ema ja õdedega kehasoojust jagama, puges Jardir Abbani sooja külje alla. Kauguses kuulis ta Sharaki sarve ning teadis, et algamas on lahing. Ta uinus pikkamööda, unistades aupaistest.
Kui veel üks õhuke tekk üle ta näo visati, ärkas ta võpatusega. Ta rabeles ägedalt, ent riie mässiti ümber ta pea ja tõmmati pingule. Enda kõrvalt kuulis ta Abbani summutatud karjatust.
Tema pihta hakkasid igast küljest sadama jala- ja rusikahoobid, mis panid hinge kinni ja pea kumisema. Jardir vehkis käte-jalgadega nagu pöörane, aga kuigi ta tundis, et mitu tema hoopi tabasid kedagi, ei vähendanud see mingilgi määral rünnaku ägedust. Peagi tema keha lõtvus, üksnes lämmatav tekk hoidis teda veel püsti.
Parajasti kui ta arvas, et ei kannata seda rohkem välja ja heidab iga hetk hinge, saavutamata aupaistet ega pääsu paradiisi, lausus tuttav hääl: „Tere tulemast Kaji’sharaj’sse, rotid.” Puuduv hammas muutis Hasiki häälduse vilisevaks. Tekid lasti lahti ja nad potsatasid põrandale.
Ülejäänud poisid naersid ja heitsid tagasi teki alla, sellal kui Jardir ja Abban tõmbusid pimeduses nuuksudes kerra.
„Seisa sirgelt,” sisistas Jardir, kui nad hommikust ülevaatust ootasid.
„Ma ei suuda,” vingus Abban. „Ma pole silmatäitki maganud ja kere valutab üleni.”
„Ära näita seda välja,” õpetas Jardir. „Minu isa ütles, et kõige nõrgem kaamel tõmbab hunte ligi.”
„Minu oma käskis peitu pugeda, kuni hundid ära lähevad,” lausus Abban.
„Jutt jätta!” käratas Kaval. „Dama tuleb, et teid armetuid närusid üle vaadata.”
Tema ja Qeran ei teinud möödudes nende haavu ja sinikaid märkamagi. Jardiri vasak silm oli peaaegu kinni paistetanud, aga meistrid panid tähele üksnes Abbani küürus turja. „Selg sirgu!” kamandas Qeran ning Kaval rõhutas käsku, laksates Abbanile nahkrihmaga vastu sääri. Abban kisendas valust ja oleks äärepealt kukkunud, kuid Jardir jõudis seda viimasel hetkel takistada.
Kõlas itsitus ning Jardir lõrises Hasiki poole, kes ainult irvitas vastuseks.
Tõtt-öelda oli Jardir niisama halvas seisus nagu Abban, ent ta polnud nõus seda välja näitama. Ehkki ta pea käis ringi ning käed-jalad valutasid, ajas Jardir rinna ette ja jälgis oma terve silmaga teraselt, kuidas dama Khevat lähenes. Meistrid astusid vaimuliku eest kõrvale, kummardades alandlikult.
„Kurb päev, mil Kaji sõdalased – Shar’Dama Ka, Päästja enda vereliin – on muutunud sääraseks haletsusväärseks kambaks,” põlastas dama ja sülitas tolmu sisse. „Teie emad segasid vist küll meeste seemnele kaamelikust hulka.”
„See on vale!” hüüdis Jardir, enne kui sõnasabast kinni sai. Abban vahtis teda küll rabatult, kuid solvang oli ületanud poisi taluvuse piiri. Kui Qeran talle hirmuäratava kiirusega kallale kargas, teadis Jardir, et oli teinud ränga vea. Meistri rihm jättis paljale nahale tulised jutid, paisates ta pikali.
Aga sellega dal’Sharum ei lõpetanud. „Kui dama leiab, et sa oled kusesigitis, siis nii ongi!” karjus mees, jätkates Jardiri piitsutamist. Bido väel Jardir ei saanud hoope kuidagi tõrjuda. Iga kord, kui ta väänles või end keeras, et mõnd vigastatud kohta kaitsta, avastas Qeran tema ihult veel nahka, mida maha koorida. Ta kriiskas, aga see üksnes õhutas peksu tagant.
„Aitab küll,” ütles Khevat. Hoobid lakkasid silmapilk.
„Oled sa kusesigitis?” küsis Qeran.
Jardiri käed-jalad olid nagu vettinud leib, kui ta end püsti sundis. Tema pilk püsis rihmal, mis oli tõstetud ja endiselt löögivalmis. Ta teadis, et kui ta jääb häbematuks, siis meister tapab ta. Ta sureb igasuguse aupaisteta ning tema hing peab veetma tuhandeid aastaid paradiisi värava taga khaffit’ite seltsis, piiludes sissepääsenuid, keda Everam on omaks võtnud, ja oodates ümbersündi. Kohutav mõte, ent peale isa nime ei kuulunud talle maailmas midagi ning sellest ta ei loobu.
„Olen Ahmann, Hoshkamini poeg, Jardiri soost,” ütles ta nii rahulikult, kui suutis. Ta kuulis, kuidas teised poisid õhku ahmisid, ning valmistus uueks rünnakuks.
Qerani nägu moondus vihast ning ta tõstis rihma, kuid dama peatas kerge viipega meistri käe.
„Ma tundsin su isa, poiss,” lausus Khevat. „Ta kuulus meeste hulka, aga suurt aupaistet oma lühikeses elus ei saavutanud.”
„Siis saavutan mina seda meie mõlema eest,” tõotas Jardir.
Dama uratas. „Võib-olla tõesti. Aga mitte täna. Täna pole sa isegi khaf-fit.” Ta pöördus Qerani poole. „Viska ta roojaaukudesse, et tõelised mehed võiksid tema peale sittuda ja kusta.”
Meister naeratas ja virutas Jardirile rusikaga kõhtu. Kui poiss kõverasse tõmbus, krabas Qeran ta juustest kinni ja hakkas teda aukude poole tirima. Minnes heitis Jardir pilgu Hasikile, oodates järjekordset irvet, kuid vanema poisi näolt paistis – nagu kõikidel kogunenud nie’Sharum’itel – uskmatuse ja kaame hirmu segu.
„Everam nägi Nie külma mustavat pimedust, ja see ei rahuldanud teda. Ta lõi päikese, et see annaks valgust ja sooja ning peletaks tühjust. Ta lõi Ala, maailma, ja pani selle ümber päikese tiirlema. Ta lõi inimese, ja loomad inimest teenima, ja vaatas, kuidas Tema päike andis neile elu, ja armastas neid.
Kuid pool aega oli Ala näoga Nie pimeduse poole, ja Everami loodud olendid kartsid. Niisiis tegi Ta kuu ja tähed, et need peegeldaksid päikese valgust, meeldetuletuseks öös, et kedagi pole unustatud.
Everam tegi seda, ja Tal oli hea meel.
Aga ka Nie’l, kes oli naissoost, oli olemas tahe. Ta vaatas kõige loodu peale, mis rikkus Tema täiuslikku pimedust, ja vihastas. Ta sirutas käe välja, et Ala hävitada, kuid Everam ei taganenud ja peatas Ta käe.
Aga Everam polnud küllalt kärme, et Nie puudutust täiesti tõrjuda. Tumedate sõrmede kõige põgusam riive jäi Everami täiuslikus maailmas idanema nagu nuhtlus. Nie tintjasmust kurjus levis üle kaljude ja liiva, lõõtsus laiali tuules ning jättis õlise laigu Ala puhastele vetele. See imbus metsadesse ja sulatulle, mis mullitab maailma all.
Ja neis paigus tekkisid alagai’d, keda sai palju. Pimeduse sigitised, ainsaks sihiks kõige loodu põrmustamine; ainsaks rõõmuks Everami olendite tapmine.
Aga ennäe, maailm pöörles, ja päike kiirgas valgust ja sooja Nie külmade pimeduseolendite peale, ja nende kavatsused luhtusid. Eluandja põletas ära nende libaelu, ja alagai’d kisendasid.
Põgenedes