lastele vastu.
Missugune pettumus praegu!
Ulmaleni jõudes leidsin teise kirikherra eest. See on noor lätlane, kes oskab halvasti leedu keelt, linnast pärit; räägib üksi poliitikast, kirjandusest ning teisist sarnaseist igavaist asjust. Kuis tüütas mind ära oma jutuga sakslaste metsikustest ja vägivallast, nagu poleks ma seda ise näinud iga päev, iga päev. Ning ta maja oli täis mingisuguseid värvitud naisi, kellest rääkis ta, et nad olla kõik ta lähedased sugulased. Üht noort daami esitas mulle punastades koguni oma emana. Missugune stiilipuudus ja kõlvatus!
Aga Dominaikis on surnud. Mineva aasta sügisel tabanud teda jumalateenistuse ajal rabandus. Maara nutnud kaua, võtnud paar väikest asjakest kaasa ning sõitnud Varssavi. Hiljemalt trehvasin teda sääl, kuid see pole tema, see pole tema! Nüüd istub ta Praaga kafees leti taga ja naerab igale vastu, kes vaatab ta otsa. Ta silmad on vesised, põsed värvitud ning pikad sõrmed niisked ja külmad. Isegi ta hääl on muutunud kalgiks ja tooreks. Millest see muutus?
Maara on kõik Dominaikise varanduse kohale jätnud. Uus kirikherra on ta pööningulle lasknud viia ning ei tea, mis sellega teha. Sorisin üht ning teist ning leidsin rea kirju, mis ehk Maara muutust veidi aimata lasevad. Saadan nad Sulle, sest Sulle pole vist Valdese nimi võõras. Nii võiksid need kirjad Sind huvitada puhtkirjanduslikust seisukohast, kui Sa kirjandusega üleüldse veel tegemist teed.
Viibisin Ulmalenis kõigest mõned päevad.
Oli igav olla siin võõraste inimeste keskel, isegi meri paistis sel aastal tinahallina ning külmana. Õhtu hämaras kisasid lõukad ja tiirlesid üle mere kui sajatades. Vana kirikumõisa park oli puhastatud, teid risti ja rästi läbi aetud ning kesk seda linnalist puhtust rippus pargis nööril pestud naiste-aluspesu!
Istusin uue kirikherraga mõned tunnid palkonil ning tuletasin meele neid aegu, kui vana Dominaikis veel elas ning kui siin viibisid veel Maara ning Sina. Kuid noor preester segas unistusi oma vahetpidamata jutuga poliitikast ja kirjandusest ning köögist tuli praetava vasika kõrbenud lehk. Missugune pettumus?
Ei läinud korda selleaastane rännak Balti mere kallastel. Nüüd mõtlen minna Karpaatidesse, sest sügise tulekul õitsevad sääl mägede harjal lilled kui punane veri. Kui ruttu vastad, leiab Su kiri mind veel Vilnost, viivitad – jumal teab, kus uitan siis ringi.
Ehk sõidad ise siia? Ei ole midagi paremat, kui jätta selja taha linna tänavad ning rännata sihita ühest kohast teise, jättes jumalaga kirjanduse ja seltskonna. Nii sõita ikka edasi halapaju teid mööda, kuulates voorimehe kurba ümisemist mõnest Jusast. Ning rännates jätta siia ja sinna armastuse, kes leinab sind päev, leinab sind kaks päeva ning unustab siis igaveseks. Aga enese hing on pärast rännakuid kui ülevoolav õlle kruus, et vahu piisad lendavad igale poole laiali.
Sõidad?
Vilno, 21. juunil
„Viltis”
Maara sõitis Vilno.
Ütles: olla tarvis korraldada mõned asjad, olla tarvis rääkida sugulastega üht ning teist. Ma ei pärinud midagi, sest näen ta rahutust ja kurbust, mis kasvab iga päevaga. Näen, kuis viskleb kui kala, sattunud liivale. Ning nüüd on tühjus ja külmus mu majas, juba mitmendat päeva järgemööda. Mingisugune rahutus piinab ka mind, et kõnnin kui süüdlane Issanda palge ees. Kõnnin ja mõtlen, aga rahutus kasvab kui torm, ikka sirgudes, ikka kõrgemalle sirutades valged, vahulised pääd.
Isegi meri on juba mitmendat päeva vahus. Puhub külm põhjatuul. Kajakad lennanud merelt kokku ning tiirlevad suurtes salkades üle kalurite onnide. Terved päevad ja ööd kostab nende raugemata kisa tuule vinguvas hulumises. Pargis on murdunud mitmed puud ning tuul kannab lehti kui heitlevaid linde. Kalurid aga lärmitsevad kõrtsis ning ootavad tormi raugemist.
Kusagil, mitte kusagil ei saa enam rahu. Ei teadnud isegi, et see tütarlaps kasvanud nii sügavasti mu ellu. Tema nutab, aga pisarad veerevad minu silmist, temal kurbus, aga käsi ringutan mina. Mis saab temast ning minust ja kõigist teistest, kui Issanda arm ei paista enam meie pääle. Jooksevad pilved, mühavad männid, kisavad kajakad, aga inimene langeb murede koorma all kokku kui tuhk.
Ning tuletan meele kurbuse põhjust.
Neid oli kaks. Sõitsid süstadega Tammunast Vindavi, kuid tormi tõustes eksisid merel mitu päeva ning jõudsid lõpuks Ulmaleni. Üks neist oli noor üliõpilane, kes süsta siia jättis ning hobusega Liibavi sõitis, et säält rongiga Eestisse tagasi kihutada.Ta oli uhke herra, kes kauaaegse merelviibimise tõttu ära oli külmetanud, kärkis kalurite pääle pahaselt, et tal mingisugust lusti polla siia pikemaks peatama jääda. See olla närune kalurite pesa, kus pääle nälja ja roppuse midagi ei tuntavat. Laskis enda mässida vaibasse ning sõitis sajatades minema.
Teine vaatas toimetamist rahulikult päält ega lausunud midagi. Ta jalutas mõned tunnid rannas, kuivatas päikeses märga kuube ning ostis kaluritelt suitsetatud kala. Nii askeldas ta rannas terve päev. Õhtu jõudes astus minu poole sisse ja rääkis, et tahta minu juures veidi peatada, et tormi raugemist ära oodata. Olin rõõmus külalisele, sest sel suvel ei näidanud keegi võõras siia oma nägu. Kuid tähendasin ühtlasi, et torm võib veel nii mõnedki päevad kesta. „Hää küll,” vastas ta muheldes, „tahan siit süstaga Tammunasse tagasi sõita, aga kiiret mul pole.”
Ta oli imelikult vaikne, kohmetu ja närvlik, rääkis tasa ning imeliku muhelusega. Ta huuled olid võrdlemisi kitsad ning värisesid ühtsoodu, niipea kui avas suu. Ta näol mängles ikka mingisugune mesimagus naeratus, naislik abitus ja koketerii. Ta ei tõstnud iialgi häält, see oli alati ühesuguse pehme kõlaga, kus isegi üksikuid sõnu alla ei rõhutatud. Ei sattunud iialgi vaimustusse, ei žestikuleerinud, ei teinud kärsituid ega äkilisi liigutusi. Ning ta nimi oli Arthur Valdes. Olla kirjanik.
Nähtavasti oli ta mõne talupidaja poeg, kes end äärmuseni oli distsiplineerinud, et varjata omi talumehelikke instinkte. Nähtavasti oli ta õige palju lugenud ning reisinud, kuid ei midagi ise kaasa elanud. Ta oli äärmuseni kohmetu seltskonnas ning võõrad inimesed mõjusid ta pääle halvavalt. Kuid kõige selle juures oli ta iseteadlik ning kindel enesesse.
Tal olid käharad tõrvmustad juuksed, kõrge otsaesine, imelikud rohelised silmad, mis aga tihti muutsid värvi. Ta nägu oli tõmmu, huuled punased, huulte nurgis kaks sügavat sentimentaalist joont, mis närvlikult mänglesid. Õlad olid laiad, pää suur, käsi hoidis küünarnukkidest saadik ikka imelikult ette, käsi pikalt isegi teretamise juures mitte välja sirutades. Kandis lihtsat laia ülikonda, kuid habet ajas korralikult iga päev, ettevaatlikult seda puuderdades ja lõhnaõlitades.
Oli kui kaks inimest ses isikus: üks väliselt distsiplineeritud, viisakas, esteet, kes tundis kirjandust ja poliitikat, kes oli käinud võõrail mail ning oskas jutustada huvitavaid lugusid, teine aga talupoeglik tüüp, mingisuguse kultuurita, mingisuguse esteetikata. Sel teisel tüübil polnud vähematki maitset, ehk pigemini, tema talupoeglik instinkt dikteeris talle maitse. Ning mõlemad tüübid võitlesid ses isikus, kord üks, kord teine mõjule pääsedes.
Ta võis samasuguse ahnusega vaadata vargsi Maara kui mõne kaluri tütarlapse otsa, mõlemaile rääkides üht ning sama, mõlemaile üteldes lapselikke meeletusi. Ta püüdis naisi ühesuguse südidusega, vaatamata, missugune oli naine. Kalurite mustad naised, kes kandsid kaasas kalarasva vänget lehka, erutasid teda samuti kui jumalik Maara, see marmorvalge näoga tuulispask, see lõukas, kes lendas üle mere, uhkeid tiibu üle lainete välja sirutanud. Ehk mille muuga seletada ta sentimentaalist romaani inetu Naaniga, ta kirjasid talle, mis rääkisid lillede joobnustavast meest, naise ilust ja mere veetlusest. Ta tahtis olla Don-Juan, kuid oli tarvis võtta naisel terav toon, ütelda paar noomivat sõna, kui ta äkki ära kohmetas, punastas ning muutus äkki äärmiselt viisakaks, mesimagus naeratus näol, mesimagus kõla hääles. Ning pärast seda ei julgenud ta naisele enam läheneda, kuni naine ise talle selleks märku andis.
Ta oli lapselikult naiiv, kes tundis elu ning inimesi ainult raamatute järele. Ta oli end kasvatanud ning distsiplineerinud nende raamatute järele ning omandanud säält omale maski. Talupoeglik tüüp tungis tihti läbi selle