harutada ega kaaluda. Atleet on kui paisunud vesi, kes ei küsi iluduse formelitest, vaid rajab sängi, kus juhtub ja kergem.
Ning kas mitte sellepärast ei armasta naised atleete rohkem, kui verevaeseid kunstnikke, kel pääle vaimu ja tühjaks imbunud kesta enam midagi pole. Mis teha aga vaimu ja kestaga, kui elu energia mässab igas verilibles! Isegi näitlejad on naistelt armastatud pääasjalikult sellepärast, et nad moduleerivad oma ihu kõigis variatsioonides, ilustades seda moduleerimist oma vaimuga. Ning sest seisukohast saan ka aru, miks Maara armastab seda talupoeglikku tüüpi.
Kuid Valdese romaanid polnud tingitud üksi isiku näljast, vaid ka poseerimisest ja näitlemisest. Ta tahtis end näidata elumehena, kuigi tal selleks hingelist tarvet polnud. Ta uhkustas oma võitudega, kuigi kohase publikumi puudusel seda kalurite ees pidi tegema. Ta oli harjumata, naiiv, lapsik, enesekriitikata ses suhtes. Ta rääkis mõlematele tütarlastele pulmadest, väljamaa sõitudest, kuigi see oli naiiv tolmu pildumine silmisse. Ta oli šarlataan oskamatusest. Ta oli Don Juan lihtsalt sellepärast, et nägi ses mingisugust voorust. Ta moduleeris oma keha ja vaimu, et seista kõrgemal kaluritest. Ta tundis isegi nendes omale vastaseid!
Ning tütarlapsed keerlesid ta ümber ja põletasid tiibu.
Mäletan üht ööd.
Oli torm, missugust enne vähe näinud. Murdusid puud ning lendlesid õhus kui pilpad. Meri oli valge lume väli, kus tuul kandis hangesid kohalt kohale. Kalurite onnid said purustatud, laastust katused lendlesid õhus kui linnud. Oli kirjeldamata tuulispask, midagi sarnast, nagu Valdes kirjeldas oma lahingute stseenes tormi ja heitlust.
Istusime põleva kamina ees kolmekesi: Maara, Naani ja mina. Valdes oli omas toas, kuulas tormi ja köhis närvlikult. Keegi ei rääkinud, keegi ei lõbutsenud, kõik istusid mingisuguses raskes pohmeluses. Ainult Naani kuulas tormi lõbuga ning siristas kui lind. Ta rääkis Valdesest ja enesest, enesest ja Valdesest.
„Varsti teeme pulmad ja sõidame minema. Valdes ise lubas seda. Ta ise rääkis, et minu koht polla nende näljaste kalurite keskel, kes osata ainult juua ja toorelt sõimata. Ta lubas mind viia Indiasse, panna elevandi selga ning viia läbi metsade ja kõrbede, ainult mind armastades. Ta lubas sõita varsti linna, osta kullast sõrmused ja kaelaehted, et ma oleksin kui kuninganna kesk seda äripäeva hallust. Ta viib mind Eestisse, kus kasvavad nii suured lilled kui tammed. Ning iga oksa juures on kuldkollane õis kui päikene. Ja iga lille all lamavad armastajad ja ei teagi muud kui armastada!”
Tütarlaps naeratas õnnelikult ja jätkas oma loba. Kahtlemata, see oli ta enese luule ehk Valdese kõne üksikud fragmendid, mis jäänud tal meele. Kahtlemata, ta unistas rohkem kui selleks põhjust oli, kuid temagi ei häbenenud ei mind ega Maarat. Tal polnud tähtis miski muu, miski muu pääle Valdese, ühe ning ainsa.
Maara kuulas ning näris huuli. Kuid ta ei rääkinud midagi. Isegi siis mitte, kui Naani jutustas intiimimaid silmapilke Valdesega, mis olid jälgid ja rumalad. Ta leidis ka selle olevat loomuliku, sest armastav naine annab kõik andeks. Ta armastab meest niisugusena nagu ta on, kõigi pahedega, kõigi toorustega, isegi kõigi liikmete vigastustega.
Torm suurenes. Mitmed aknad langesid klirinal kokku. Taoti hädakella, mis kestis tormi raugemata hulumises kui sääse pirin. Maja värises ja kõikus. Olime kui sattunud kesk ääretut möllu. Kuid Naani naeris ja siristas kui lind päikese paistel.
Mis on meie kalurid tema kõrval? rääkis ta idiootlikus palavikus. Mida teavad nad elust ja ta veetlusest? Valdes lubas osta sinise purje ning meie sõidame kaugele fjordidesse. Ning ta armastab ainult mind, ei kedagi teist. Tal olla küll olnud üks ja teine enne mind, kuid see olla nii kauges minevikus, see olla kui raske unenägu, millest jäänud järele ainult kurvad aimused. Ainult nüüd olla ta saanud tunda naise joobnustavat soojust, ainult nüüd olla ta intellekt jõudnud täiuselle.
Torm möllas, murdusid puud, hulus meri, kurisesid aknaruudud, taevas lõhkes tükkideks, aga Naani siristas. Naani siristas oma imelikku muinasjuttu sellest, kes viibis parajasti omas toas ning tundis mõnu, et tal korda on läinud võita selle võitmatu kindluse. Tundes mõnu oma jõust ja andest!
Ning mida pidin tegema mina, Issanda sulane, kel on kästud armastada vaenlast kui iseennast. Kes on pandud passiivseks päältvaatajaks kõigele sellele totrusele. Pidin vaikima ja kannatama? Pidin vaatama päält ning kiitma oma külalist? Pidin kuulama Naani siristamist ja vaatama Maara kollaseid põski.
Püha Maarja, anna andeks mu inimlik viha. Torm möllas ning mina ei suutnud enam. Ma tõusin üles ning läksin Valdese tuppa, et ometi kord lõpetada selle mängu.
Ta istus küürus laua juures, toetanud pää käte vahele, ja mõtles. Ning mind nähes hüppas äkki püsti; ta suu nurgis mängles kaks sentimentaalist joont, ta käed värisesid, ta silmad olid valged kui lumi; mind nähes punastas isegi ning lausus süüdlasena, abituna kui vallatu laps, kes tabatud süüteo päält:
„Hää küll, herra Dominaikis, ma lahkun. Niipea kui torm raugeb…”
Kust teadis see imelik inimene, et olen just sellest tulnud rääkima. Kust aimas tema, et ma ometi kord olen julguse saanud rääkida temaga kui inimene inimesega? Kes oli see tüüp, kelle instinkt aimas kõike, kõike? Ning ma jäin kohmetult seisma.
„Ma lahkun, ma lahkun…” kordas ta kui kaitstes end ning ta hääles oli palumine ja allaandmine.
„Ma pole seda nõudnud,” ütlesin kogeldes.
Kuid ta naeratas, tahtis midagi ütelda, aga ei lausunud midagi. Kui terve talupoeglik instinkt oli tal!
Kes oli see imelik mees, kelle nimi oli Arthur Valdes?
Oli udune päev. Vaikinud merelt tõusid valged lendlevad pilved kui auravast soost. Uduses videvikus kõndisid inimesed hallide küürus kogudena, nagu oleks külm niiskus tunginud nende üdisse. Oli hämar ja igav päev, melankoolne omas halluses.
Arthur Valdes askeldas terve hommikune pool rannas oma süsta juures. Ta toppis süsta praod paklaga kinni, tõukas ta vette ning proovis ta sõidukõlblikkust. Kutsus isegi mõned kalurid juure vaatama: kas on ta riist kõlblik pikemaks reisiks? Hallis udus märkasin ta tüsedat kogu siia ja sinna liikuvat. Maarale ehk Naanile ei rääkinud ta ärasõidust sõnagi. Ta oli vist lõpuks otsuselle jõudnud, et on loonud sõlme, mille lahtiharutamiseks tal igasugune oskus ja osavus puudus. Ta soovis ärasõiduga sõlme lihtsalt katki lõigata, arvates, et tema lahkudes kõik on korraldatud, kõik on hästi tehtud, küsimus lahendatud. Ta oli liig suur egoist ning ei harutanud põrmugi, mis sünnib tütarlastega pärast tema ärasõitu; tulgu või veeuputus siia, kui aga tema on auga pääsnud, kui aga temal pole tarvis kõigest sellest konfliktist osa võtta. Ta oli selleks liig kartlik, et tulla tütarlaste juure ja rääkida, et kõik ta kõnelemised on olnud unistused ning nüüd on tulnud kord aeg lõpetada mängu. Siingi ei astunud üles mehena, vaid otsis kõrvalteid, muutus äkki imeväikeseks, tähtsusetaks, et küüru selga tõmmata ja siilina tekkinud kitsusest välja pugeda. Ning siit kuidagi välja pugedes võis ta uuesti teha tähtsa näo ning jätkata elu kui eht gentleman, kui talendikas kirjanik.
Marie Under
Kuis vaatas minu pääle imelikult viltu, nagu kahtlustades, et mul võivad Eestis olla mõned tutvused ning ma võin paljastada ta Ulmaleni elu. Kuid nähtavasti rahunes varsti, sest mida võis ütelda tõenäolist üks kalurite ksjönds kusagilt Ulmalenist? Kes usuks teda, kui Valdes, geniaalne Valdes ajaks omad sõrad vastu? Aga Valdes oli selleks liig häbematu, et tunnistada omi patte ja minevikku. Ta võis kõige suurema südamerahuga kõik maha salata ning isegi tütarlapsed üle läve välja visata, niipea kui need katsuksid talle kuhugi järele sõita. Ta oleks nad lihtsalt talupoeglikult läbi materdanud ning karjunud vihaselt, et ta neid ei tunnegi.
Ta oli siiski läbi ja läbi naiiv inimene, kes elas isegi romaane kirjanduslikkude retseptide järele. Omas produktsioonis oli ta kujutanud intiime vahekordi, lasknud kirge möllata ja armastust lokata. Ning ise elust kõrval seistes, oli rahuldanud oma isiku kirge produktsiooni sündmustikust. Ta oli kujutanud naist sadades variatsioonides, kuid naise südame tukset ei iialgi tunnud omal rinnal. Ta oli laulnud