Kõik me tunneme. Andreas Weber

järelemõtlemise ja kaalutlemise teel. Ja selleks tuli mõista kosmose salajõude ning kasutada neid nii, nagu seisaksime me maailmast väljaspool justkui Jumalad.

      Mu pikal õhtusel jalutuskäigul piki Eestimaa õitsvat rannikut tundus kogu selline teadus mulle pika ja valulise kõrvalteena. Mulle sai selgeks, et oma suures ihas rajada uut maailma püüdsime me lahku lüüa sellest maailmast, millega oleme seotud nagu nabanööri kaudu. Me püüame minema hiilida selle juurest, millega „oleme ühendatud nagu siiami kaksikud”3, kui kasutada kirjanik Herman Melville’i sõnu. See on põgenemine iseenda eest.

      Taimehinge taassünd

      Loov ökoloogia pöörab senised asjaolud pea peale. Me ei tunne end subjektidena mitte sellepärast, et meile on antud hing, vaid meile on antud hing sellepärast, et kogu elu on subjektiivsus. See tuleneb igatsusest, ilma milleta jääb igasugune elu füüsika ebatäielikuks. Seepärast tuleb meil oma ettekujutust universaalsest tajumisest laiendada ka taimedele. Isegi kui taimed – nagu botaanikud kaua aega arvasid – suudavad ärritustele vastata ainult aeglaselt ja loiult, kuna neil ei ole närve, valitseb nende elu seesama püüdlemine täiuse ning terviklikkuse poole nagu meiegi oma. Bioloogid avastavad üha enam, kui ägedalt löövad välja roheliste taimede reaktsioonid. Need on olemas, ainult senini on nad meie eest varjatuks jäänud.

      Elektriliste närviimpulsside asemel suhtlevad taimekoe rakud virgatsainete4 abil. Need on molekulid, mis triivivad taimede peentes soontes kehamahlaga või hajuvad lehtedelt gaasina. Sel moel võib ka taimkate appi hüüda: juba paar sekundit pärast seda, kui taimevõsu on kõrgel maapinna kohal viga saanud, tulvab juureotstesse sügaval maa sees terve kaskaad selliseid alarmimolekule. Põhimõtteliselt ilmutavad taimed kõiki omadusi, mida senini peeti ainult animaalsete olendite pärusmaaks – ainult et lilled ja puud on ses osas aeglasemad, kaalukamad ja meie kõrvadele tummad. Tundub sedamoodi, nagu elaksid nad elu teistes dimensioonides.

      Taimed tunnevad isegi puudutusi: juba õrnast silitusest piisab, et nende kasvusuund muutuks. Ja loomulikult taimed näevad – küll mitte silmadega, vaid kogu oma kehaga. Nende roheline pealispind on üksainus võimas nägemisorgan. Kuna rakud suudavad identifitseerida valguse erinevate lainepikkuste osakesi, on nad võimelised kasvu suunama otse päikesevalgusesse. Kuid meeli, mis lasevad tundlikul vegetatsioonil endale teed kombata, on rohkemgi: võsud maitsevad juureotstega toitaineid, maisitaimed haistavad pealispinnaga hoiatavaid aineid, mida nende naabrid gaasina vallandavad, niipea kui neile tekivad parasiidid.

      Kõiki neid uudishimulike botaanikute avastusi (mis sageli on taasavastused ajast, mil elusolendites nähti üldiselt rohkem eeldusi) vaatlevad mõned teadlased umbusklikult, teised aga peavad taimede grandioosseteks saavutusteks. Siiski ei ole taimede imestamisväärsed võimed palju enamat kui need vajadused, mida toob endaga kaasa iga elusolendi füüsiline autonoomia. Taimede intelligentsus, mida botaanikud protokollivad, on paratamatult elu tarkus. See, mis meile nutika köögivilja juures silma torkab, on elu ise, mis igatseb edasi kesta ja oma kimbatuses seetõttu välismaailma suhtes kindlad piirid paika paneb. Ka taim, mis pöörab oma kasvusuuna valguse poole, ei orienteeru mitte lainepikkuste aritmeetika alusel, vaid selle järgi, mida ta tajub „hea” või „halvana” – nii nagu meiegi ei taha istuda liiga ereda päikese käes, kuid ka mitte päris varjus.

      Ei ole mingi ime, et botaanikud on taimede subjektiivsusele nüüdseks ka katsetega jälile saanud. Nii näiteks pani taimeneurobioloog Anthony Trewavas Edinburghi ülikoolist tähele, et identsed taimekloonid – seega taimed, kellel on üks-ühele kattuvad pärilikud alged – võivad ühel ja samal temperatuuril ning ühesuguse niiskustaseme juures käituda täiesti erinevalt. „Nad teevad valiku erinevate võimaluste hulgast,” arvab Trewavas. Igal taimel on oma eelistused. Ta on indiviid, mis on kohustatud edasi kestma oma kehas ja mitte üksnes anonüümses geneetilises skeemis. Trewavase meelest väljendab just nimelt see isepäisus intelligentsust. Intelligentsus tähendab vastavalt ladinakeelse sõna „intelligere” algsele tähendusele võimalust „valida”. See kujutab endast võimet teha otsuseid. Selles mõttes on intelligentsus ja elu üks ning seesama asi.

      Metamorfoosid

      Taimede kehades, kelle kohalolek mind tol õhtul Eestimaal nii võimsalt saatis, nägin ma niisiis toimimas jõude, mis mõjuvad ka minus. Need on elu jõud. Õies on uue alguse õnn nii tõeliselt, nii päriselt – ja samal ajal on see mulle objektiivselt mõistetav. Ma võin omaenda alustamist, omaenda lootust tunnetada üldiste eluseaduste ühe tahuna. Ma osalen kogu elu üldises relatiivsuses. Nimetagem seda „conditio vitae” – vastukaaluks mõistele „conditio humana”, mille eksistentsialismi filosoofid lõid inimeksistentsi sügavike tähistamiseks. Conditio humanas oleme kannatav inimkond. Conditio vitaes oleme aga vennalike sidemetega ühendatud kõigega, mis tunneb – ja seega tõstab igavene taaselustumine meid kõrgemale üksikindiviidi kannatustest.

      Mõnede tänapäeva kognitiivteadlaste arvates on see looduse kehaline kogemine kujundanud meie liigi ajaloos palju keelelisi pilte. Kogu biosfääri väljendusrikkus on saanud meie tajuruumiks. Emotsioone väljendame ikka veel elementaarsetes metafoorides: armastus on kuum, raev keeb, viha kärgib kui kõu, hing januneb. Samavõrra emotsionaalselt kogeme ka elemente: mahe kevadõhk, raevukas äike, lõhnav, torkav roos. Sümbolid on hinge keel. Teadvustamatus ilmutab end, näiteks unenägudes, muutunud kujul ja üsna tihti sümbolina taimeriigist. Ses mõttes ei ole vegetatiivne maailm meie ümber midagi muud kui meie hing. Selle näol hoiab loodus meie ees tumma peeglit, väljendades sellega seda, mis meis on. Puu elus kogeb inimene jõude, mis on talle tuttavad iseenda juurest. Pahklikus tammes, õõtsuvas kõrtemeres peitub niisama palju kogemise hajusaid kihte kui minus endas, kui tajun näiteks oma püsivust, oma nukrust.