seda, mis ma olen” oli Paracelsuse ja teiste gastrosoofiliste mõtlejate veendumus, kes käsitlesid inimest „mikrokosmosena”. Nende jaoks ei olnud me lihtsalt „makrokosmose” ehk siis maa ja tähtede peegel, vaid samal ajal nende eneste aine elav kild, kogu suure tervikkanga indiviidi seisusesse tõusnud volt.
Väärtuse aatomid
Meie ainevahetuse avatuse tagajärjeks on see, et meie pidev saatja on surm: surnud looma mateeria on samasugune kui elaval, ainult et see on rahu leidnud ja sel puudub eesmärk. Kuid just seesinane pidevalt ähvardav surm on eksistentsi liikumapanev jõud. Et elul oleks võimalus võita, peab olemas olema ka nurjumise võimalus. Teisisõnu: eluprotsess ei ole midagi sarnast, mis töötaks sama lihtsalt kui kellavärk. Eluprotsess on pidev pingutus võitluses raskusjõuga, mis on omane mateeriale. Ilmselt ihkavad aatomid kõigest väest omandada madalaimat energiataset, nagu füüsikud ütlevad, see tähendab, laguneda väikesteks osakesteks ja liikumatult lebada. Raku pideval enesetootmisel, ehitusmaterjalide järeltootmisel, DNA parandamisel ei ole muud eesmärki peale väsinud mateeria liikvel hoidmise ja tema meisterliku korrastuse säilitamise. Iga organism on seega selge triumf surma üle. Ja ometi ei tule ilma surmata keegi toime – sest kui poleks nurjumise ohtu, siis ei oleks ühtlasi ainustki subjekti, kelle identiteet ei tekiks nimelt püsimajäämisest võitluses selle nurjumise vastu.
Vaid organismi haavatavus tagab selle, et kõik eluvormid on seotud sisemaailmaga. See sisemaailm on ennekõike lihtsalt „seisukoht”, mis seob ühte organismi kogemused, väldib kahjulikke ja püüab leida kasulikke. See tähendab: selleks, et aine saaks säilida vormina, on vajalik suunitlus, elava süsteemi huvi edasielamise vastu. Kellel aga too huvi on, see ei taju maailma sellisena, „nagu see objektiivselt on”, vaid vastavalt oma vajadustele. Sipelgas ei järgne suhkrujäljele mitte sellepärast, et tunneb selle koostisosades ära suhkru ja niisiis identifitseerib seda toiduna, vaid sellepärast, et suhkru lõhn tähendab tema jaoks positiivset väärtust: seda tohutut rahuldust, mis on seotud nälja kustutamisega ja mille võimsale lummale meiegi iga päev allume. Väljaspoole võib nii lihtsa olendi käitumine mõjuda automaadi omana. Kuid just asjaolu, et see lihtne olend on võimeline tegutsema sihipäraselt, tõestab, et tegemist ei ole automaadiga.
Niisiis, kui elusolendite struktuur on subjektiivsuse algne vorm, saab väärtustest füüsiline asi. Siis on väärtused identsed eluga, sest iga olend tekitab neid pidevalt. Ka kaamelkaelalised. Ka sinepiidu. Enamiku läinud sajandite bioloogide jaoks seevastu on teised elusolendid peale inimese tänini olnud „väärtusetud”. Väärtus on paljude teadlaste meelest inimliku moraali mõiste, millel pole bioloogias kohta – just nii, nagu teiste elusolendite omadused ei saa enamiku teadlaste silmis anda seletust väärtuste kohta, mida järgime meie.
Olendite isekus, hoolimatus, millega nad endale toitu hangivad, ei ole uue ettekujutuse kohaselt enam looduse julma pimeduse tagajärg, vaid pigem vastupidi – märk tema olendite autonoomsusest. Kes tegutseb isekalt, peab oma mina kaitsma. See ei ole küll ego teadvuspsühholoogia tähenduses, kuid siiski on see kese, mis korraldab enese ümber seda maailma, mille tarbeks ta üleüldse kuju võtab. Alles olendites sünnivad „hea” ja „paha”. Kuristikul on ükskõik, kas miljonite aastate vesi õõnestab teda sügavamaks või kas kõrbeliiv ta veetuks teeb. Ent kala, kelle jõgi kuivaks kõrbeb, võitleb vappudes ja rapsides oma elu eest.
Sellega aga omandab füüsikalise jõu ulatuse miski, mille olime seni reserveerinud ainult iseendale – tunded. Sest tunne on viis, kuidas kogetakse subjektiivset tähendust. Tunne on „seestpoolt”, organismi „esimeses isikus” seisukohast see, mida me vaatleme väljaspool, „kolmandas isikus” seisukohast see, et temaga mingi suunitlusena edasi elada. Tunded ei ole kunagi neutraalsed. Tunded on alati hea või halva mõõdupuuks. Tunded annavad olukorrale hinnangu – ja kui mõtleme oma sageli tähelepanuta jäetud „kõhutundele”, on nad enamasti ka õiged.
Ehk on asi tegelikkuses veelgi lihtsam – subjektiivne tähendus on tunne. Elu on tunne. Rakk on kuju võtnud tundmus. Tajumine on vahetu mulje, mis saadakse elusolemisest. See on maagiline muutus, mis katalüüsib mateeriast identiteedi. Niisiis, selmet näha nagu barokkfilosoof René Descartes oma kuulsa lausega „Cogito ergo sum” ratsionaalses mõtlemises lõplikku selgust, tõmbab tajumine pigemini ületamatu piiri kõige elava ning asjade vahele.
Loova ökoloogia maailm on algusest peale hingestatud – isegi oma põhjakihis, mille moodustavad ainuraksed ja vetikad. Hingestatud tähendab vallatud tundest kui ühtekuuluvuse bioloogilisest jõust – mitte küll millestki sellisest nagu meie tundev ja iseteadev teadvus. Sellest seisukohast oli Aristotelese mõte õige, kui ta pidas hinge selleks, mis annab olendile tema elava kuju. Hing on tunnetava, sureliku keha printsiip. Hinge evimine ei ole seega inimese vanamoodne privileeg. Hing algab üheaegselt eluga. See on tema sisim reaalsus.
Pilgutasin silmi, kui valgusvihk mu nägu riivas. Esialgu oli valgus veel osa hägusevõitu unenäost, mille külge ma klammerdusin, et see ei lõpeks. Ent lamp puuris edasi mu teadvusse ja ma tulin aeglaselt ning vastutahtsi olevikku tagasi. See oli Kull. Ta ütles midagi, millest ma kohe aru ei saanud.
Puud eristusid ootamatus heledas valguses ja hakkasid jälle oma elu elama. Reaalsus anti meile pisikeste kildudena tagasi ja me hakkasime kobamisi tema poole astuma. Kull ei paistnud üldse mureliku moega. Ta itsitas. Siiski. Maantee oli päris lähedal, juba kolmanda puuderivi taga, just nagu ei oleks tsivilisatsioon meid kunagi silmist kaotanud. Professori auto ootas, mootor töötamas. Sisselülitatud kütte düüsidest tuli pahvakutena sooja õhku. Kull oli meile vastu sõitnud, kui me kohale ei jõudnud. Ta oli leidnud meie auto.
Meil kulus kõigest viis minutit, et jõuda tallu, millele õhtuvalgus kahvatut kuma heitis. Hallist puidust madalate viilkatustega majad kükitasid üksteise kõrval nagu muiste. Kull oli selle tahumata palkidest arhailise ruudukujulise põhiplaaniga hoone oma valdusse saanud siis kui kommunistid Eestist lahkusid. Tema perekond on talu pidanud juba sajandeid. Hooned on ilmastiku mõjul porsunud palkidest, mille halli pealispinda katab kerge ude, justkui oleks tegemist elusolendi nahaga. Kui olime Ristega kumbki terve hunniku rõskete tekkide alla pugenud ja Kull oli ahju lõõmava tule teinud, muutus enesetunne vähehaaval paremaks. Ühest mõlkis metallpurgist võlus ta meile koguni kohvi välja.
Mäletan, et hommikul kallas põgus päikesekuma üle mind katvad kahvatud villased tekid ja laskis nende voltidest kerkida üllatavatel mäestikkudel. Pärastlõunal hakkas Kull suitsusauna kütma. Ta püstitas toekasse hütti tohutu tuleriida. Peagi limpsisid tulekeeled nõest musti planke, suits hoovas palkide vahel olevatest kitsastest õhuavadest välja. Kui tuli põlema sai, läksin järve äärde. Järv asus kõigest paari sammu kaugusel. See oli veel jääs, udune hele laik raagus puude vahel. Järvele viis logisev purre. Jää oli siin vorminud kompaktseid vertikaalseid nõelu, mis seisid üksteise kõrval mustas vees nagu pliiatsid. Pistsin käe vette. Külm mass ümbritses praksudes mu rannet. Jäänõelad nihkusid mu käe ümber jälle oma kohale, nii nagu kuuluksid mu sõrmed nende hulka. Tõmbasin käe kähku välja tagasi. Sellest mulle esiotsa aitas.
Heitsin pilgu üle järve. Seal kõrgus jäiga ja elutuna suur kobraste tehtud kuhil nagu sünk loss. Järve läheduses, kus loomad rajasid tammi üle ühe väikese juurdevoolunire, oli näha langetatud kaski. Peened tüved püsisid veel püsti, kuigi usinad hambad olid need altpoolt juba liivakellataolisteks „taljedeks” kujundanud. Võisin järvejää värvuse järgi kaugemal aru saada, et oli hakanud hämarduma. Mind ümbritses valgus nagu vaarika-piimakokteil, mis üha süveneva pimedusega aina läbipaistvamaks muutus. Jää salvestas selle valguse ja peegeldas tagasi. Külmunud jääpeegel moodustas pinna, millel polnud värvi, puhtast, omadusteta ainest pind oli selles valguses nagu teokarbi sisemus.
Puudutasin veel korra purde serva külge kinnitunud kristalseid nõelu. Tundus, nagu sirutaksin käe otse taevasse, napp liigutus kallasteta maailmaruumis.
4. Loomise füüsika
Kui koguda kokku palju algelisi lihtsate omadustega toimijaid, isegi täiesti juhuslikul moel, siis tekib ka ilma keskse kontrolliva instantsita midagi, mis vaatleja silmis näeb välja otstarbeka ja harmoonilise terviku moodi.
Mäletan,