koguni õnn temaga aasta otsa koos töötada. Veidi enne seda kui ma doktorikraadi kätte sain, ta suri. Ta ei elanud talle teise maksa siirdamist üle.
Francisco Varela on see mõtleja, kes täitis Karl Ernst von Baeri ja Jakob von Uexkülli idee loovast ökoloogiast mõistelise täpsusega – tõsi küll, ise nende töid tundmata. Varela põhjendas loodusteaduslikult ära, miks elusolendid on subjektid. Ta kirjeldas tagajärgi, mis sellest tulenevad meie ilmavaatele ja meie nägemusele meist endist. Tema üksi täitis sellega rohkem või vähem vaakumit, mille bioloogia, see ilma defineeritud objektita teadus, oli tema südames tekitanud. Ühes väikeses artiklis aastast 1997 nendib Varela: „Elu on pidev protsess identiteedi ülesehitamiseks.” Ehitis elab, kui see pikemat aega isepäi tervikuna säilib – välistest häirimistest hoolimata. Radikaalsemalt väljendudes: elu on mitte reaktsioonide kaskaad, vaid selle vastand – autonoomia.
Francisco Varela pärines Tšiilist, kus ta juba kahekümnendates eluaastates oli doktorikraadi omandanud. Siis läks ta Ameerika Ühendriikidesse, Harvardi. Kui Pinochet 1973 võimule tuli, oli noorel kognitiivteadlasel tagasitee kodumaale suletud. Tema rada viis teda mõningate eksirännakute järel (muuhulgas Bremeni kaudu, mis tema meelest oli kohutav) Pariisi. Seal juhatas Varela kuni oma surmani 2001. aastal auväärse ja süngevõitu La Pitié-Salpêtrière’i kliiniku neurofüsioloogia osakonda botaanikaaia (Jardin des Plantes) lähedal. Teadusdirektor töötas väikeses laboris ühe kuuekümnendate aastate paneelmaja poolkeldrikorrusel. Oma kirjutuslaua tagant nägi Varela betoonist tugimüüri ja paari kuivetunud põõsast, mille keegi sekretär oli kunagi potti pistnud ning seejärel unustanud. Naabruses, mustunud kõrgete korstendega kitsukestes telliskivihoonetes oli tubli sada aastat enne seda närviarst Jean-Martin Charcot hüsteeriliste naiste ravimisel hilisemat psühhoanalüüsi rajajat Sigmund Freudi juhendanud.
Varela uurimisrühm, kõik ülimalt intelligentsed noormehed, kellega ma võisin ülikooli sööklas lõunatades steak haché frites’i taga niisama lõõpida ja järgmisel hetkel juba metafüüsiliste küsimuste üle arutleda, püüdis leida seost aju aktiivsuse ja meie teadvustatud elamuste vahel. Keldris asus labor katseisikute tarvis. Minugi järjekord jõudis reeglipäraselt kätte ja mul tuli pimedas ruumis, kümned elektroodid pea külge kinnitatud, jälgida väikesi valguspunkte. Varela lähtus kindlast seisukohast, et meie keha ja meie hing ei ole kaks teineteisest eraldatud asja, vaid ühe ja sama reaalsuse kaks poolt. Tunded ja mõtted ei ole Varela vaatepunktist taandatavad kehale, nad ei ole „tegelikkuses” neuraalsed impulsid. Nad kujutavad endast pigem meie keha teist külge – seda külge, mida me näeme otsekui „seestpoolt”. Selle kõikumised ja muutumised kujutavad endast meie identiteeti, mis pidevalt muutub – jäädes siiski ühemõtteliselt identiteediks.
Varela jaoks seisnes saladus selles, et elusolendid on just niisugused moodustised, kes on esmajoones ametis iseendaga. Igasugustes muudes kirjeldamiskatsetes, mis jätavad selle enesele keskendatuse tähelepanuta, läks asja iva tema meelest kaduma. Kõik võrdlused kunstliku masinaga on eksitavad, kuna tolle püüdluseks ei ole edasi kesta. Masinad, nii nagu inimene need konstrueeris, töötlevad materjali ja toodavad asju – ent mitte iseennast. Elu seevastu on meeletu iha, millega ainetombuke püüab säilitada teatud vormi ja teatud tegutsemisvabadust. Tšiili mõtleja jaoks seisneb kõige orgaanilise olemus selles, et elav rakk toodab ise pidevalt omaenda koostisosi. Rakk tegeleb eneseloomisega. Ta on subjektiivsuse printsiibi realiseerumine mateerias.
See tegevus on kriteerium, mida rakud ei jaga millegagi, mis samuti elus ei ole. Suurema osa oma biokeemilisest aktiivsusest investeerivad nad sellesse, et säilitada korda oma sisemuses, seda stabiliseerida, uuesti üles ehitada. Tundub peaaegu, nagu saaks Münchhauseni unistus siin tõeks. Organism on miski, mis kisub end pidevalt ise patsipidi soost välja. Ta jääb püsima võitluses korratuse jõududega, mis teda räsivad, kvantfluktuatsioonidega, mis korrastatud molekule halastamatult pommitades neist juhuslikke tükke välja löövad. Üksainus keharakk parandab igas sekundis kümmekond purustatud DNA-ühendust. Vastasel juhul oleks tema elul peagi lõpp. Ilma selle aktiivse tegevuseta laguneks rakk sekundite jooksul molekulide hunnikuks. Ja täpselt see juhtubki kui saabub surm: suremine tähendab, et ei olda enam võimeline aktiivseks eneseloomiseks. Olend, kes ei suuda enam olla aktiivsuse keskmeks, peab jälle sulama hunnikuks aatomiteks.
Kogu subjektiivsuse prototüübiks on seega keha, mitte vaimu subjektiivsus. Selle igiomane loomus seisneb vormi sõltumatuses mateeriast. Elav rakk valitseb aatomeid, millest ta on üles ehitatud. Identiteet, mille ta säilitab, seob aine ühte. Seepärast lisandub elusolendis loova ökoloogia seisukohast niigi ebatavalistele tunnustele nagu subjektiivsus ja sõltumatus veel üks – vabadus. Bakteril on võrreldes liivateraga lõpmata palju rohkem valikuvõimalusi. Ta ei suuda küll juurelda seeüle, millega täita mõttekalt homne päev, kuid ta ei vedele ka lihtsalt niisama nagu mõni elutu mineraal. Ta otsustab ja valib vastavalt vajadustele, mis tulenevad tema püüdlusest jääda iseendaks. Ta on vaba, sest tahab edasi kesta – või teisisõnu: ta on vaba vajadusest tingituna.
Seda enesekehtestamist pidas Varela elufüüsika ühiseks nimetajaks. Bioloogid kohtlevad elusolendeid üldiselt nii, justkui need oleksid masinad. Nad peavad seda kasulikuks mudeliks. Varela meelest aga ei taba just nimelt see mudel üldse asja olemust. Elusolendite puhul on tema arvates määrava tähtsusega nimelt see, mis ei ole masin. Koos oma samuti Tšiili päritolu õpetaja Humberto Maturanaga nimetas Varela juba 1980-ndate aastate algul elusolendeid autopoeetilisteks, „iseennast taastootvateks”. Bioloogid vallandasid sellega suure furoori eeskätt loodusteadustest väljaspool. Bioloogias eneses hakkavad Varela paljude aastate jooksul edasiarendatud mõtted levima aga alles tänapäeval.
Aine vahetub – olemus jääb
On hämmastav, et kaasaegsel eluteadusel on organismide see iseärasus pikka aega kahe silma vahele jäänud. Määrasid ju biokeemia suured pioneerid üksteise järel kindlaks kõikide ainevahetusradade täpsed keemilised valemid. Selle töö käigus oleksid nad võinud taibata, et olend on reaktsiooniaparaat, mis kulutab iseennast – ja vastukäiguna end pidevalt oma keskkonna mateeria varal täiendab. Paljude biokeemiainstituutide laborite ustel ripuvad värvilised postrid – sageli reklaamkingitused keemiafirmadelt –, mis kujutavad ainevahetusradade džunglit ja jätavad oma virvarriga mulje ülikeerukatest elektroonilistest vooluringidest. Keskel on alati mitu suurt tsüklit. Need ringikujulised reaktsioonid paljastavad elu olemuse. See on igavene ringtõestus, mitte lineaarne ahel. Sest ehituskivid, mida rakk moodustab – raku sisemuse valgud, rakumembraani rasvad ja fosfaadid, pealispinna suhkruahelad – on just need vahendid, mis on vajalikud selleks, et rohkem iseennast toota. Seepärast ei ole meie ainevahetus nagu õlivahetus. See ei toimi nii, et lisatakse kütust ja kasutatud materjal lastakse välja. Ainevahetus tähendab oma aine vahetamist maailmaga. Kui ma midagi söön, siis voolab see „kütus” minust läbi hoopis teistmoodi kui bensiin mootorist. Too süttib kolbides, põleb ära ja väljub siis väljalasketorust CO2-na. Toit aga, mille ma manustan, saab ainena osakeseks minust. Rakud peavad selleks mingi muu osa oma ainest ära andma. Me kõik väljutame iga väljahingamisega osakese endast ümbritsevasse õhku. Samal määral tekime me üha uuesti Maa saadustest. See, mis veel äsja oli mina, on nüüd juba CO2-molekul vastasistuja kopsus ja seejärel osake rohukõrrest aasal. See, mis äsja oli vili põllul, „see” on nüüd juba „mina”. Kuid see mina on alati teine, kuna ei koosne „minu” oma spetsiifilistest aineosakestest, sest aine, mis mind moodustab, vaheldub pidevalt.
Aastasadu on bioloogide auahnus kihutanud neid tagant saama oma meetodites niisama täpseks, arvestatavaks ja seega „teaduslikuks” nagu füüsikud. Nüüd on nad selle saavutanud. Iroonia seisneb selles, et küllap oskasid sellise tulemusega vaid vähesed arvestada. Sest bioloogia põrkub süvitsi üsna samasugusele paradoksile kui see, millega füüsika maadleb juba sada aastat. Kvantmehaanikas pole mateeria ei laine ega osake – ja on ehk siiski mõlemat ühekorraga. Loovas ökoloogias ei ole olend ei aine ega vorm ja on siiski subjekt, kes saab otsustada nende mõlema vahekorra üle. Meie elu on protsess, mille käigus leib muutub tõepoolest lihaks, keemiliselt ja täiesti müstikavabalt. Mateeria liigub läbi kehade ja omandab aja murdosadeks nende kindla identiteedi. Mateeria transformeerub ja on kord sina, siis jälle mina, siis jälle maa. Sellest vaatekohast nähtuna on