teid kongist siia tuua selleks, et te viiksite mu sõnumi teie onutütrele Cersei Lannisterile Kuningalinnas. Te lähete teele rahulipu all ja teid saadavad kolmkümmend minu parimat meest.”
Ser Cleose kergendustunne oli silmanähtav. „Sellisel juhul toimetan ma suurima rõõmuga Teie Majesteedi sõnumi kuningannale.”
„Olgu teile selge,” sõnas Robb, „et ma ei kingi teile vabadust. Teie vanaisa, isand Walder, tõotas enda ja Freyde suguvõsa nimel mind toetada. Paljud teie nõod ja onud olid Sahisevas Metsas meie ridades, teie aga otsustasite võidelda lõvilipu all. Seega kuulute te Lannisteride, mitte Freyde hulka. Ma nõuan teilt rüütli ausõna, et kui te olete mu sõnumi pärale viinud, toote te mulle kuninganna vastuse ja jääte edasi vangistusse.”
Ser Cleos ei viivitanud vastusega. „Ma tõotan seda.”
„Kõik siin saalis kuulsid teid,” hoiatas Catelyni vend ser Edmure Tully, kes kõneles oma sureva isa eest Vetevoo ja Kolmjõe isandate nimel. „Kui te tagasi ei tule, saab terve kuningriik teada, et te olete valevanduja.”
„Ma pean oma tõotust,” vastas ser Cleos kindlalt. „Milline on see sõnum?”
„Rahupakkumine.” Robb tõusis püsti, mõõk käes. Hall Tuul astus tema kõrvale. Saal vakatas. „Öelge kuninganna-asevalitsejale, et kui ta mu tingimustega nõustub, panen ma selle mõõga tuppe ja teen lõpu sõjale meie vahel.”
Catelyn märkas, kuidas isand Rickard Karstarki pikk sihvakas kogu saali tagaotsas vahimeeste reast läbi trügis ja uksest välja läks. Kõik teised jäid paigale. Robb ei teinud sellest vahejuhtumist väljagi. „Anna mulle see paber, Olyvar,” käskis ta. Kilbikandja võttis tema käest mõõga ja ulatas talle pärgamendirulli.
Robb rullis selle lahti. „Esiteks peab kuninganna vabastama minu õed ja andma neile laeva sõiduks Kuningalinnast Valgesse Sadamasse. Endastmõistetavalt on Sansa kihlus Joffrey Baratheoniga tühistatud. Kui ma saan oma linnuseülemalt teate, et minu õed on tervelt tagasi Talitundrusse jõudnud, lasen ma vabaks kuninganna nõod, kilbikandja Willem Lannisteri ja teie venna Tion Frey ning lasen nad tervelt toimetada Casterly Kaljule või mujale, kuhu kuninganna soovib.”
Catelyn Stark oleks tahtnud lugeda mõtteid, mis varjusid iga näo, iga kortsus lauba ja pingul huultepaari taga.
„Teiseks antagu meile tagasi minu kõrgeaulise isa põrm, et ta saaks puhata oma venna ja õe kõrval hauakambris Talitundru all, nagu oleks olnud ta enda soov. Koju tuleb saata ka tema ihukaitsesalga meeste põrmud, kes Kuningalinnas tema teenistuses hukkusid.”
Lõunasse olid läinud elusad mehed ja tagasi tuuakse elutud põrmud. Nedil oli tookord õigus, mõtles Catelyn. Ta ju ütles, et minu koht on Talitundrus, aga kas mina teda kuulasin? Ei. Mine, ütlesin ma talle, sa pead hakkama Roberti Käeks meie suguvõsa hüvanguks, meie laste pärast… see oli minu süü, minu, mitte kellegi teise…
„Kolmandaks toodagu minu isa kahekäemõõk Jää siia Vetevoole minu kätte.”
Catelyni pilk peatus oma vennal ser Edmure Tullyl, kes seisis, pöidlad mõõgavöö vahele torgatud, nägu tardunud nagu kivi.
„Neljandaks käskigu kuninganna oma isal, isand Tywinil, vabaks lasta need rüütlid ja minu lääniisandad, kelle ta Kolmjõe Roheharu lahingus vangi võttis. Niipea kui ta on seda teinud, lasen mina vabaks need vangid, kes Sahisevas Metsas ja Leeridelahingus meie kätte langesid – kõik peale Jaime Lannisteri, kes jääb edasi minu pantvangiks, et tema isa ennast korralikult üleval peaks.”
Catelyn silmitses Theon Greyjoy kavalat naeratust ja mõistatas, mis selle taga peitub. Sellel noormehel oli alati ilme, nagu teaks ta mingit salajast nalja, millesse ainult tema oli pühendatud. Catelynile ei olnud see kunagi meeldinud.
„Ja lõpuks peavad kuningas Joffrey ja kuninganna-asevalitseja loobuma igasugusest omandiõigusest põhja üle. Nüüdsest peale ei kuulu me enam nende riiki, vaid oleme vaba ning sõltumatu kuningriik, nagu vanasti. Meie valdused hõlmavad kogu Starkide maa Kaelast põhja pool ja lisaks need maad, mida niisutavad Kolmjõgi ja selle harujõed ning mis ulatuvad läänes Kuldhambani ja idas Kuumägedeni.”
„PÕHJA KUNINGAS!” kõmistas Suur-Jon Umber, singisuuruse rusikaga õhku tagudes ja hõisates: „Stark! Stark! Põhja Kuningas!”
Robb keris pärgamendirulli uuesti kokku. „Meister Wyman joonistas kaardi, millel on näidatud piirid, mida me endale nõuame. Te saate sellest kuninganna jaoks ärakirja kaasa. Isand Tywin peab tõmbuma nende piiride taha ja lõpetama oma rünnakud, põletamised ning rüüstamised. Kuninganna-asevalitseja ja tema poeg ei hakka minu alamatelt nõudma mingeid makse, tulukoormiseid ega teeneid ning vabastavad kõik mu lääniisandad ja rüütlid kõigist truudusevannetest, tõotustest, lubadustest, võlgadest ja kohustustest Raudtrooni ja Baratheonide ning Lannisteride koja ees. Lisaks peavad Lannisterid andma rahu pandiks kümme kõrgest soost pantvangi, kelle isikutes eraldi kokku lepitakse. Ma kohtlen neid kui aukülalisi, nagu nende seisusele kohane. Kui selle kokkuleppe tingimusi kõrvalekaldumatult järgitakse, lasen ma igal aastal vabaks kaks pantvangi ja saadan nad tervelt nende perede juurde tagasi.” Robb viskas pärgamendirulli rüütli jalgade ette. „Sellised on minu tingimused. Kui kuninganna nendega nõustub, kingin ma talle rahu. Kui ei” – ta vilistas ja Hall Tuul astus lõrisedes ettepoole – „kingin ma talle teise Sahiseva Metsa.”
„Stark!” möiratas Suur-Jon uuesti ja nüüd ühinesid sellega ka teised hääled. „Stark, Stark, Põhja Kuningas!” Ürghunt ajas koonu püsti ja ulgus.
Ser Cleose jume oli tõmbunud hapupiima värvi. „Ma annan teie sõnumi kuningannale edasi, mu… Teie Majesteet.”
„Hüva,” lausus Robb. „Ser Robin, kandke hoolt, et ta saaks korraliku eine ja puhtad riided. Las ta asub varavalgel teele.”
„Kuulen teie käsku, Teie Majesteet,” vastas ser Robin Ryger.
„See on kõik.” Kokkukogunenud rüütlid ja lääniisandad nõtkutasid põlvi, kui Robb minekule pöördus, Hall Tuul tema kannul. Olyvar Frey kiirustas ette ust avama. Catelyn järgnes neile oma venna saatel.
„Sa olid tubli,” ütles ta oma pojale koridoris, kuhu nad saali tagaotsast väljusid, „kuigi see hundiga tembutamine oli kohane poisile, mitte kuningale.”
Robb sügas Halli Tuult kõrva tagant. „Kas nägid, milline nägu tal peas oli?” küsis ta naeratades.
„Mina nägin seda, kuidas isand Karstark välja marssis.”
„Mina ka.” Robb tõstis kahe käega krooni peast ja andis selle Olyvarile. „Vii see minu magamiskambrisse.”
„Otsekohe, Teie Majesteet.” Kannupoiss tõttas minema.
„Vean kihla, et mitmed teisedki tundsid samamoodi nagu isand Karstark,” nentis Catelyni vend Edmure. „Kuidas me saame rahust rääkida, kui Lannisterid levivad mu isa valdustes nagu katk, röövivad tema vilja ja tapavad tema alamaid? Ma ütlen veel kord, et me peaksime Harrenhali peale minema.”
„Meil pole selleks piisavalt jõudu,” sõnas Robb, hääles rahulolematus.
Edmure ei andnud järele. „Kas me muutume siin passides tugevamaks? Meie vägi kahaneb iga päevaga.”
„Ja kelle süü see on?” nähvas Catelyn vennale. Just Edmure’i pealekäimisel oli Robb lubanud jõeisandatel pärast tema kroonimist lahkuda, et igaüks oma maid kaitseks. Ser Marq Piper ja isand Karyl Vance olid lahkunud esimestena. Nende järel lahkus isand Jonos Bracken, kes vandus, et vallutab tagasi oma mahapõletatud linnuse ja matab oma surnud, ja nüüd oli ka isand Jason Mallister teatanud, et kavatseb naasta oma aujärjele Seagardis, mis oli sõjast õnnekombel veel puutumata jäänud.
„Sa ei või tahta, et minu jõeisandad istuksid, käed rüpes, sellal kui nende põlde rüüstatakse ja nende alamaid maha notitakse,” kostis ser Edmure, „isand Karstark aga on põhjalane. Kui ta meie juurest lahkuks, oleks see väga halb.”
„Ma räägin temaga,” ütles Robb. „Ta kaotas Sahisevas Metsas kaks poega. Talle ei