ammusurnud inimestest ja ammumöödunud aegadest. Vahel ei tea ta, mis aastaaeg praegu on või kes mina olen. Kord kõnetas ta mind meie ema nimega.”
„Isa igatseb ikka veel tema järele,” vastas ser Brynden. „Sa oled tema nägu. Sul on samasugused põsesarnad ja lõug…”
„Sa mäletad teda rohkem kui mina. Sellest on nii palju aega möödas.” Catelyn istus voodile ja lükkas kõrvale hõreda valge juuksekihara, mis oli ta isa näole langenud.
„Iga kord, kui ma välja ratsutan, küsin ma endalt, kas ta elab veel või on juba surnud, kui ma tagasi jõuan.” Omavahelistele tülidele vaatamata olid Catelyni isa ja tema vend, kelle ta oli kord ära tõuganud, väga lähedased.
„Vähemalt leppisid sa nüüd temaga ära.”
Nad istusid veidi aega vaikides ja siis tõstis Catelyn pea. „Sa rääkisid uudistest, mida Robb kuulma peab?” Isand Hoster oigas ja pöördus külili, nagu oleks ta neid rääkimas kuulnud.
Brynden tõusis püsti. „Läheme välja. Ei maksa teda üles ajada.”
Catelyn järgnes talle kivist rõdule, mis eeskambrist kolmnurkselt esile küündis nagu laeva käil. Tema onu tõstis pilgu ja kortsutas kulmu. „See paistab nüüd ka päeva ajal. Minu mehed nimetavad seda Punaseks Sõnumitoojaks… aga millise sõnumi?”
Catelyn tõstis pilgu sinna, kus komeedi kahvatu punane triip jooksis üle sügavsinise taeva nagu pikk kriim üle jumala näo. „Suur-Jon ütles Robbile, et vanad jumalad on Nedi eest punase tasulipu taevasse laotanud. Edmure peab seda Vetevoo võidu endeks – ta näeb pika sabaga kala Tullyde värvides, punane sinisel taustal.” Ta ohkas. „Oleks ka minu usk sama kindel. Vaarikpunane on Lannisteride värv.”
„See ei ole vaarikpunane,” ütles ser Brynden. „Ega ka Tullyde punane, jõemuda punane värv. See on üle taeva määritud veri, laps.”
„Meie või nende veri?”
„Kas mõnes sõjas on kunagi valatud ainult ühe poole verd?” Catelyni onu vangutas pead. „Kogu Jõgedevahe Jumala Silma ümber on verre ja tulle mattunud. Sõda on lõunas kandunud Kärejõeni ja põhjas üle Kolmjõe, peaaegu Kaksikuteni välja. Marq Piper ja Karyl Vance on võitnud paar väikest lahingut ja see lõunast pärit väikeisand Beric Dondarrion on rüüstajaid rünnanud, isand Tywini röövsalkadele kallale tunginud ning uuesti metsa rüppe kadunud. Kuuldavasti olevat ser Burton Crakehall kiidelnud, et ta lõi Dondarrioni maha, aga sattus siis oma salgaga isand Berici varitsusse ja nad tapeti viimse meheni.”
„Selle isand Berici salgas on mõned Nedi sõdalased Kuningalinnast,” meenus Catelynile. „Kaitsku neid jumalad.”
„Dondarrion ja see punane preester, kes koos temaga ratsutab, oskavad ennast üpris hästi kaitsta, kui kuuldused tõele vastavad,” lausus tema onu, „aga sinu isa lääniisandatega on lugu kehvem. Robb ei oleks tohtinud neid minema lubada. Nad on laiali lennanud nagu vutid, igaüks püüab kaitsta oma valdusi, ja see on rumalus, Cat, rumalus. Jonos Bracken sai oma lossi varemeis võitluses haavata ja tema vennapoeg Hendry tapeti. Tytos Blackwood kihutas Lannisterid oma maadelt minema, kuid nad viisid kaasa viimse kui lehma ja sea ja viljatera, nii et talle jäid kaitsta ainult Kaarnapuu loss ja lagedaks põletatud maa. Darry sõdalased vallutasid oma isanda kantsi tagasi, aga see püsis nende käes vähem kui kaks nädalat, kuni Gregor Clegane neile kallale tungis ja kogu väesalga maha tappis ja nende isanda ka.”
Catelyni valdas õudus. „Darry oli ju alles laps.”
„Jah, ja ühtlasi viimane oma suguvõsast. Poisi eest oleks saanud kena lunaraha, aga kas siis selline marutõbine peni nagu Gregor Clegane kullast hoolib? Vannun, et selle tõpra pea oleks suurepärane kingitus kogu kuningriigi alamatele.”
Ser Gregori kuri maine oli Catelynile teada, kuid ikkagi… „Ära räägi mulle peadest, onu. Cersei on Nedi pea Punase Kantsi müürile orasse ajanud ja selle vareste ja kärbeste roaks jätnud.” Ta ei suutnud ikka veel õieti uskuda, et tema meest pole enam. Mõnel ööl pimeduses pooleldi virgudes tundus talle hetkeks, et Ned on seal, tema kõrval. „Clegane on vaid isand Tywini pime tööriist.” Sest tõelist hädaohtu kujutas Catelyni meelest Tywin Lannister – Casterly Kalju isand, Lääne Valdjas, kuninganna Cersei ja ser Jaime Kuningatapja ja Tyrion Pahareti isa ning äsjakroonitud poisskuninga Joffrey Baratheoni vanaisa.
„Seda küll,” möönas ser Brynden. „Ja Tywin Lannister pole kaugeltki rumal. Ta püsib Harrenhali kindlate müüride taga, toidab oma väge meie saagist ja põletab maha kõik, mida ta kaasa ei vii. Gregor pole ainuke peni, kelle ta on lõast lahti lasknud. Liikvel on ka ser Amory Lorch ja keegi Qohorist pärit rändsõdalane, kes armastab rohkem inimesi sandistada kui tappa. Ma olen näinud, mis neist maha jääb. Terved külad maha põletatud, naised vägistatud ja sandiks tehtud, surnuks raiutud lapsed matmata jäetud, et hunte ja metsikuid koeri ligi meelitada… see ajaks surnudki iiveldama.”
„Kui Edmure sellest kuuleb, läheb ta marru.”
„Ja just seda isand Tywin soovibki. Ka hirmutegudel on oma eesmärk, Cat. Lannister tahab meid lahingusse meelitada.”
„Robb tuleks tema soovile kindlasti vastu,” sõnas Catelyn tusaselt. „Ta passib siin ja on kärsitu nagu kass ja Edmure ja Suur-Jon ja teised õhutavad teda kindlasti takka.” Tema poeg oli saavutanud kaks suurt võitu – purustanud Sahisevas Metsas Jaime Lannisteri ja löönud tema juhita jäänud väge Vetevoo müüride all Leeridelahingus, kuid mõned tema lääniisandatest kõnelesid temast nii, nagu oleks tegu uuestisündinud Aegon Vallutajaga.
Brynden Mustkala kergitas üht lopsakat halli kulmu. „Siis on nad lollid. Minu esimene sõjareegel, Cat – ära tule kunagi vaenlase soovile vastu. Isand Tywinile meeldiks võidelda tema poolt valitud lahinguväljal. Ta tahab, et me Harrenhali peale läheksime.”
„Harrenhal.” Kõik Kolmjõe lapsed teadsid lugusid, mida pajatati Harrenhalist, hiigelsuurest kindlusest, mille kuningas Harren Must püstitas Jumala Silma rannale kolmsada aastat tagasi, kui Seitse Kuningriiki olid seitse kuningriiki ja Jõgedevahet valitses saartelt tulnud raudrahvas. Oma kõrkuses oli Harren soovinud endale kõige kõrgemat kantsi ja kõrgeimaid torne kogu Westeroses. Seda ehitati nelikümmend aastat ja see kerkis järve kaldale nagu suur vari, sellal kui Harreni malevad riisusid tema naabritelt kive, palke, kulda ja töömehi. Tuhanded vangid surid tema kivimurdudes, tema regede ette rakendatuina või tema viit hiigelsuurt torni püstitades. Mehed külmusid talvel surnuks ja lämbusid suvel kuumuse kätte. Kolme tuhande aastased paispuud raiuti sarikateks ja taladeks. Harren oli nii Jõgedevahe kui Raudsaared välja kurnanud, et oma unelmat teoks teha. Ja kui Harrenhal lõpuks valmis sai, selsamal päeval, kui kuningas Harren alaliseks sinna asus, maabus tulevase Kuningalinna asupaigas Aegon Vallutaja.
Catelynile meenus, kuidas ta oli kodus Talitundrus kuulnud, kui Vanamemm seda lugu tema lastele rääkis. „Ja kuningas Harrenile sai selgeks, et paksudest müüridest ja kõrgetest tornidest on lohede vastu vähe abi,” lõppes see lugu alati. „Sest lohed lendavad.” Harren ja kogu tema suguvõsa oli hukkunud tulekahjus, mis selle röögatu kindluse neelas, ja kõiki ülikukodasid, kellele Harrenhal hiljem kuulus, oli tabanud õnnetus. See võis küll olla tugev, kuid see oli sünge ja äraneetud paik.
„Ma ei tahaks sugugi, et Robb selle kantsi varjus lahingusse astuks,” tunnistas Catelyn. „Aga midagi tuleb meil ette võtta, onu.”
„Ja peatselt,” nõustus Mustkala. „Ma ei ole sulle kõige halvemast uudisest veel rääkinud, laps. Mehed, kelle ma läände saatsin, tulid tagasi teatega, et Casterly Kaljul kogutakse uut väge.”
Veel üks Lannisteride malev. Sellele mõeldes hakkas Catelynil halb. „Robb peab sellest kohe kuulda saama. Kes seda väge juhib?”
„Kuuldavasti ser Stafford Lannister.” Ser Brynden pööras pilgu jõgede taha kaugusse, puna-sinine mantel tuules lehvimas.
„Veel üks vennapoeg?” Casterly Kalju Lannisterid olid üks neetult suur ja sigiv suguselts.
„Nõbu,” parandas ser Brynden. „Isand Tywini kadunud naise vend, seega kahtpidi