hotell pidanud tegema? Kõik märgid näitasid, et kui see paik ka veel ei kuulunud talle, oli tema seal täielik peremees. Igatahes pidime me ka laste peale mõtlema: kas on õige tekitada suure rahva ees mingit segadust. Otsustasime, et ei ole.”
„Aga saare politseijõud? Te nende peale ei mõelnud?” – jälle Luke.
„Meil oli jäänud veel neli päeva. Me ei kavatsenud neid veeta dramaatiliste avalduste tegemise tähe all politseile, kes oli nendes asjades nagunii kaelani sees.”
„Ning see oli teie ühine otsus?”
„See oli esialgne otsus. Minu oma. Ma ei kavatsenud kõndida Gaili juurde sellise jutuga, et „näe, Vanjal on püstol vööl, mis sa arvad, kas räägime politseile?” – iseäranis mitte tüdrukute juuresolekul. Kui me lõpuks kahekesi jäime, siis ma rääkisin, mis ma nägin. Me arutasime selle asja mõistlikult läbi ja jõudsime otsusele, et me ei tee midagi.”
Gaili valdab tahtmatu tung Perryt toetada ja ta lisab tema jutule „nõukogu arvamuse”: „Vanjal võis olla täitsa korralik kohalik relvakandmisluba. Mida võis Perry sellest teada? Võib-olla polnud Vanjal luba vajagi. Võib-olla oligi üldse politsei talle selle relva andnud? Me polnud Antigua relvaseaduse koha pealt kumbki eriline spets, eks ole, Perry?”
Ta peaaegu loodab, et Yvonne esitab seaduse koha pealt vastuväite, kuid naine on liiga hõivatud ühe kollasesse ümbrikusse pandud dokumendi uurimisega.
„Tohin ma teilt paluda, et te seda onu Vanjat kirjeldaksite?” küsib ta üldsegi mitte pealetükkivalt.
„Rõugearmiline,” vastab Gail viivitamatult, taas rabatud, kui hästi tal kõik meeles on. Viiskümmend millegagi. Pimsskivipõsed. Joodiku kõht. Gailile tundus, et oli teda tennisematši ajal salamahti plaskut noolimas näinud, aga ta polnud kindel.
„Parema käe kõigis sõrmedes sõrmused,” ütleb Perry, kui tuleb tema kord. „Koos võttes kasteet. Tumedad hernehirmutise juuksed, mis ulatuvad mütsi tagaserva alt sorakatena välja, aga ma kahtlustan, et ta on kiilas ja kannab just seepärast kogu aeg oma Šoti mütsi. Paks rasvakiht.”
Jah, Yvonne, see on tema, nõustuvad nad ühisel pominal, pead koos ja elekter kahe vahel särtsumas, kui nad vaatavad suureformaadilist fotot, mille too on nende nina alla torganud. See on Vanja Permist – vasakult teine selles rõõmsas seltskonnas, mis koosneb neljast ülekaalulisest valgenahalisest mehest, kes istuvad 2008. aasta vana-aastaõhtul tont teab kus asuvas ööklubis, ümberringi libud ja serpentiinid ja šampanjapudelid.
Gailil on vaja tualetti minna. Yvonne juhatab ta kitsast keldritrepist üles salapäraselt luksuslikule esimesele korrusele. Sõbralik Ollie, seekord ilma baretita, on ennast tugitoolis välja sirutanud ja ajalehte kaevunud. See pole mingi tavaline ajaleht, vaid trükitud slaavi tähtedega. Gailile tundub, et ta loeb välja sõnad Novaja Gazeta, kuid kindel ei saa olla ja ta ei taha Ollile ka küsimisega rõõmu valmistada. Yvonne ootab, kuni Gail saab pissitud. Väljakäik on võluv, kaunite käterättide, lõhnastatud seepide ja kallihinnalisele tapeedile riputatud Jorrocksi jahistseenidega. Nad lähevad alla tagasi. Perry vahib endiselt oma käsi, kuid seekord on peopesad üleval, nii et näib, nagu loeks ta korraga kaht saatuseraamatut.
„Nii, Gail,” märgib väike Luke teraselt. „Jälle sinu kord pilli puhuda, tundub mulle.”
Mitte puhuda, Luke. Karjuda, täiest kõrist karjuda tahaks, sest seda ihkan ma juba mõnda aega, nagu sa ehk märganud oled, lastes oma silmil mu peal puhata sagedamini, kui spioonide sugudevahelise suhtlemise etiketi käsiraamat absoluutselt vältimatuks peab.
„Mul polnud õrna aimugi,” alustab Gail, kõneldes otse vastasistujaile, eelistades sealjuures Yvonne’i Luke’ile. „Ma lasin end alt vedada. Ma oleks pidanud taipama. Aga ei taibanud.”
„Sul ei ole vaja ennast milleski süüdistada,” teatab Perry tema kõrval kähku. „Keegi ei öelnud sulle midagi, keegi ei hoiatanud sind. Kui kedagi üldse süüdistada, siis Dima kampa.”
Kuid Gail ei lase ennast lohutada. Ta on advokaat, ta istub südaöösel telliskiviseintega veinikeldris ja püüab kokku panna kohtuasja ühe süüaluse vastu, kes on ta ise. Ta lebab keskpäeval Antigua supelrannas kõhuli päikesevarju all, topp seljast võetud, ühel pool kükitavad kaks tüdrukut, teisel pool on ennast välja sirutanud Perry, jalas koolipoisišortsid ja ees kadunud isa haigekassa rahadega ostetud prillid, millele ta on lasknud panna omaenda silmadele vastavad tumedad klaasid.
Tüdrukud on söönud ära oma tasuta jäätise ja joonud ära oma tasuta mahla. Onu Vanja Permist istub endiselt vetelpäästja vaatluspunktis, pirakas püstol vöö vahel, ja Nataša – kelle nime väljaütlemine on Gailile iga kord katsumus, ta peab ennast alati kokku võtma ja tegema puhta hüppe nagu ratsutamisvõistlusel –, Nataša lamab hiilgavas üksinduses plaaži teises otsas. Elspeth on vahepeal ohutusse kaugusse taandunud. Võib-olla ta teab, mis kohe juhtuma hakkab. Tagantjärele tarkust mul vist ilmutada ei lubata, oletab Gail.
Ta märkab, et tüdrukute näole on taas ilmunud tumedad varjud. Professionaal temas pelgab, et nad jagavad mingit rasket saladust. Mõeldes asjadele, mida ta peab peaaegu iga päev kohtus kuulma, teeb just see teda murelikuks ja kütab ühtlasi uudishimu: lapsed, kes ei lobise ega tee üleannetusi. Lapsed, kes ei saa aru, et nad on ohvrid. Lapsed, kes ei suuda sulle silma vaadata. Lapsed, kes süüdistavad iseennast asjades, mida suured inimesed nendega teevad.
„Ma esitan küsimusi, sest see on mu töö,” protesteerib Gail. Ta räägib Yvonne’ile nüüd kõik. Luke on udukogu ja Perry on pildilt väljas, ise ära kolinud. „Mul on olnud perekonnaprotsesse, mul on olnud lapsi tunnistajapingis. Millega me tegeleme tööl, sellega me tegeleme ka väljaspool tööd. Me ei ole kaks erinevat inimest. Me oleme ühed ja samad.”
Perry teeb žesti, mis on mõeldud rohkem Gaili kui tema enda pinget maandama – ta sirutab ennast ja ajab oma pikad käed laiali nagu ujuja, kuid Gaili pinget ei maanda see põrmugi.
„Niisiis ütlesin ma neile kõigepealt, et rääkige mulle veel onu Vanjast. Nad olid olnud temast rääkides nii kidakeelsed, et ma arvasin, et ta võib olla paha onu. „Onu Vanja mängib meiega balalaikat, me armastame teda väga ja ta on nii naljakas, kui purju jääb.” Seda räägib Irina. Ta on otsustanud olla veidi vastutulelikum kui õde. Aga mina mõtlen: purjus onu, kes teile pilli mängib – mida ta veel mängib?”
„Ja nagu me aru saame, käis vestlus kogu aeg inglise keeles,” küsib Yvonne, jälgides pedantselt iga detaili. Kuid nüüd juba õrnalt, nagu naine naisega. „Mitte mingis algtaseme prantsuse keeles ega muus?”
„Inglise keel oli sama hästi kui nende emakeel. Rahvusvaheline ameerika-inglise, kerge itaalia aktsendiga. Siis ma küsisin, kas Vanja on päriselt nende onu või nii muidu onuke? Vastus: Vanja on meie ema vend, ta oli abielus tädi Raissaga, kes elab Sotšis ühe teise mehega, kes kellelegi ei meeldi. Hakkame niisiis sugupuud koostama, mis mulle väga meeldib. Tamara on Dima naine ja ta on väga range ja ta palvetab palju, sest ta on püha ja ta on hea, et ta meid enda juurde võttis. Hea? Mismoodi enda juurde võttis? Ja siis ma küsin – nüüd olen ma tõesti kaval advokaat ja küsin ümber nurga, mitte otse –, kas Dima on Tamara vastu hea. Kas Dima on poiste vastu hea? Tagamõttega: ega Dima teie vastu natuke liiga hea ei ole? Mispeale Katja ütleb, jah, Dima on Tamara vastu hea, sest ta on Tamara mees ja Tamara õde on surnud, ja Dima on Nataša vastu hea, sest ta on Nataša isa ja Nataša ema on surnud, ja ta on hea oma poegade vastu, sest ta on nende isa. Mis võimaldab esitada küsimuse, mida ma tegelikult tahan küsida, esitades selle Katjale, sest tema on vanem: aga kes on sinu isa, Katja? Katja ütleb, et tema isa on surnud. Irina omalt poolt lisab, et ema on ka surnud. Nad mõlemad on surnud. Ma ütlen midagi nagu „issand, kas tõesti?”, ja kui nad mulle siis otsa vaatavad, ütlen, et mul on neist väga kahju. Kuna nad surid? Ma polnud isegi päris kindel, kas ma neid usun. Üks osake minust lootis alles, et see on mingi jube laste nali. Kuid nüüd hakkab kõnelema Irina ja Katja jääb justnagu transsi. Mina ka, aga see ei puutu asjasse. Nad surid kolmapäeval, ütleb Irina. Rõhutab just päeva. Nagu oleks