veel ja Luke võttis veidi tõsisema tooni:
„Ja see oli siis, kui mõlemad pooled võitsid – üsna matši lõpus –, kui sa nägid mikrobussi sisse? Olen ma õigesti aru saanud?”
„Mõtlesime just mängu lõpetada,” oli Perry nõus, „kui järsku mikrobussi külguks lahti lükati, ja seal nad olidki. Võib-olla tahtsid sõõmu värsket õhku. Või paremini näha. Jumal teab. Nagu kuninglik visiit. Inkognito.”
„Kui kaua külguks lahti oli?”
Perry, kes valitseb oma kuulsat mälu. Perry, täiuslik tunnistaja, kes ennast kunagi ei usalda ja kunagi liiga kiiresti ei vasta, vaid mõtleb alati enne järele. Veel üks Perry, keda Gail armastab.
„Ausalt öeldes ei tea, Luke. Ma ei oska täpselt öelda. Me ei oska” – pilk Gailile, kes annab pearaputusega märku, et see vastab tõele. „Ma vaatasin, Gail nägi, et ma vaatan, eks. Mispeale vaatas ka tema. Me mõlemad nägime neid. Dima ja Tamara, teineteise kõrval, pimedus ja valgus, paks ja peenike, meid pingsalt auto tagaotsast jälgimas. Siis müraki, ja uks lendab kinni.”
„Nii et terav pilk, mitte naeratav,” kordab Luke, tehes märkme.
„Neis oli midagi – nagu ma juba ütlesin – kuninglikku. Jah. Mõlemas. Kuninglikud Dimad. Ma poleks üldsegi imestanud, kui üks neist oleks sirutanud käe ja tõmmanud siidist tutti, et kutsar sõitma hakkaks.” Ta kaalus seda mõtet ja kiitis selle siis peanoogutusega heaks. „Saarel paistavad suured inimesed veelgi suuremad. Ja Dimad olid … olid kahtlemata suured inimesed. On praegugi.”
Yvonne’il on veel üks foto, seekord mustvalge näopilt politseiarhiivist: eest ja küljelt, kaks musta silma, üks must silm. Ning puruks pekstud ja paistes suu, mis kuulub kellelegi, kes on äsja andnud vabatahtlikud ütlused. Seda nähes kirtsutab Gail mittenõustumise märgiks nina. Ta vaatab Perry poole ja nad on ühel meelel, et seda isikut nad ei tunne.
Kuid šoti Yvonne ei lase ennast heidutada:
„Aga kujutage korraks ette, et kui ma paneksin talle pähe lokkis paruka ja puhastaksin veidi tema nägu, siis kas teile ei tundu, et see võiks olla teie jõusaalifänn, kes sai läinud detsembris välja Itaalia türmist?”
Neile tundub, et see võib nõnda olla. Tõmbudes teineteisele lähemale, on nad selles kindlad.
Samal õhtul, kui auväärt Ambrose Kapteniteki restoranis Perryle mekkimiseks veini valas, said nad eelhoiatuse peagi saabuvast kutsest. Puritaanlik poeg Perry ei esine. Näitlejate tütar Gail esineb alatihti. Nüüd kannab ta ette Ambrose’i osa:
„Ja homme õhtul on mul rõõm teid teenindada, noored inimesed. Teate, miks? Sest teie olete härra Dima ja tema abikaasa kõrgeaulised üllatuskülalised peol, mis on pühendatud nende kaksikute neljateistkümnendale sünnipäevale, kellele te, nagu ma kuulnud olen, isiklikult tutvustasite kriketimängu õilsat kunsti. Minu naine Elspeth valmistas selleks puhuks suurima ja parima pähklikoogi, mida te iial näinud olete. Mis … veel suuremagi, preili Gail, sest kõigi eelduste kohaselt hüppate teie sealt koogist välja laste ette, sest nad armastavad teid nii väga.”
Selle jutu krooniks andis Ambrose neile üle ümbriku, millel oli kiri „Härra Perry ja preili Gail”. Selle sees oli kaks Dima nimekaarti – lõikamata servaga nagu pulmakutsed –, peal tema täielik nimi: Dmitri Vladimirovich Krasnov, European Director, The Arena Multi Global Trading Conglomerate of Nicosia, Cyprus. Ja selle all tema kompanii kodulehe aadress, samuti aadress Bernis, nimetatud kui Residence and Company Offices.
4
Kui neil ka torkas pähe Dima kutse tagasi lükata, siis teineteisele nad sellist mõtet ei tunnistanud, ütles Gail.
„Laste pärast lõime ikka kaasa. Kahel suurt kasvu teismelisel poisil on sünnipäev – tore. Nii see kutse meile maha müüdi ja nii me sinna sattusime. Kuid mulle olid tüdrukud tegelikult tähtsamad” – taas õnnitlused iseendale Nataša vältimise puhul – „sellal kui Perry …” – Gail heitis talle kõhkleva pilgu.
„Kui Perry …?” küsis Luke, kui Perry häält ei teinud.
Gail tõmbus juba tagasi, et meest kaitsta. „Ta oli kõigest sellest nii vaimustuses. Olid ju, Perry? Dima, oli kes ta oli, oli ikkagi elujõuline, valmis mees. See lindpriide kamp Venemaalt. Hädaoht. Kui erinevad meist. Sa, noh, haakusid sellega. Kas võib nii öelda?”
„Kõlab veidi psühhiaatri loba moodi,” ütles Perry mornilt, endasse tõmbudes.
Lepitaja Luke tõttas vahele segama. „Nii et üldiselt erinevate motiivide põimumine mõlemalt poolt,” pakkus ta välja toonil, nagu oleks ta mingi erinevate motiivide põimumise spets. „Valesti pole midagi. See oligi väga mitmemõtteline olukord. Vanja püstol. Jutt Vene raha hunnikutest pesukorvides. Kaks orvuks jäänud tüdrukut, kes teid nii väga vajasid – ja võib-olla ka mõned täiskasvanud, võis oletada. Ja lõpuks kaksikute sünnipäev. Ma mõtlen, kuidas teie kui kaks korralikku inimest võinukski ära öelda?”
„Viibides saarel,” meenutas talle Gail.
„Täpselt. Ning kõige selle krooniks, julgeks öelda, olite te üksjagu uudishimulikud. Ja miks te ei oleks pidanud olema? Ma tahan öelda, see oli üks väga segane olukord. Olen kindel, et ma ise oleks samuti ennast sisse mässinud.”
Ka Gail arvas, et Luke oleks ennast sisse mässinud. Gailil oli koguni tunne, et Luke on omal ajal lasknud ennast õige mitmesse asja sisse mässida, mille tagajärjel ta on enda pärast pisut mures.
„Ja Dima,” rõhutas Gail. „Dima oli sulle ikka suur ahvatlus, Perry, tunnista seda. Nii sa igatahes ütlesid. Minu jaoks olid need lapsed, aga kui otsustav hetk kätte jõudis, siis sinu jaoks oli see Dima. Me rääkisime sellest alles mõne päeva eest, mäletad?”
Ta pidas sellega silmas: siis, kui sina oma neetud dokumenti kirja panid ja mina olin kristlasest ori.
Perry mõtles pisut, nagu ta oleks mõelnud mistahes akadeemilise probleemi üle, ja tunnistas siis mängleva naeratusega väite õigeks.
„Vastab tõele. Ma tundsin ennast tema poolt ära valitud olevat. Ülepromotud oleks vist veel täpsem. Üldiselt ma ei teagi enam, mida ma tundsin. Vist ei teadnud juba siis.”
„Aga Dima teadis. Sina olid tema ausa mängu professor.”
„Õhtul me randa ei läinud, vaid jalutasime hoopis linna poodi,” jätkas Gail, kõneldes Perry kõrvale pööratud peast mööda Yvonne’ile, kuid ühtlasi Perry poole pöördudes. „Sünnipäevalastele oli loogiline kinkida kriketikomplekt. See oli sinu rida. Sulle pakkus selle valimine suurt lõbu. See spordipood meeldis sulle, see vanamees meeldis sulle. Need Lääne-India suurte mängijate fotod meeldisid sulle. Learie Constantine? Kes seal veel olid?”
„Martindale.”
„Ja Sobers. Gary Sobers oli ka. Sa näitasid teda mulle.”
Perry noogutas. Jah, Sobers.
„Ja meile meeldis see salapära. Laste pärast. Ambrose’i jutt, et ma pean koogi seest välja hüppama, ei olnudki nii väga märgist mööda. Ja ma tegin ka tüdrukutele kingid. Sa natukene aitasid ka. Sallid väiksematele ja üks teokarpidest ja poolvääriskividest kenake kaelakee Nataša jaoks.” Tehtud. Ta oli Nataša jutu sisse tagasi toonud ja puhtalt välja tulnud. „Sa tahtsid mulle ka sellist osta, aga ma ei lubanud.”
„Mis põhjusel, Gail?” – Yvonne, tagasihoidlik intelligentne naeratus huulil, pinget leevendava kõrvalepõikena.
„Et see oleks eriline. See oli Perryst kena, aga ma ei tahtnud, et mind Natašaga kuidagi paari pannakse,” vastas Gail korraga nii Perryle kui Yvonne’ile. „Ja ma olen kindel, et ka Nataša ei tahtnud, et teda minuga paari pannakse. Tänan, armas mõte, aga teine kord, ütlesin ma sulle. Õigus? Ja ausalt, eks sa katsu leida Antigualt St. John’sist viisakat kingipakipaberit!”
Ta sumas edasi:
„Ja