Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman

Cohler (toim), The Invulnerable Child (New York: Guilford Press, 1987).

36

Karen Arnoldit, kes koos Terry Dennyga Illinoisi ülikoolist oivikuid uuris, tsiteeritud 1992. a 29. mai The Chicago Tribune’is ilmunud artikli järgi.

37

Projekt Spectrum: Gardneri põhilised kaastöötajad programmi väljaarendamisel olid Mara Krechevsky ja David Feldman.

38

Küsitlesin Howard Gardnerit tema intelligentsuse paljususe kontseptsiooni teemal, intervjuu ilmus pealkirja all „Rethinking the Value of Intelligence Tests” The New York Times Education Supplemenfis (3. nov. 1986). Olen temaga hiljemgi korduvalt sel teemal rääkinud.

39

IQ-testide ja Spectrumi võimete võrdlustest räägitakse Howard Gardneri raamatu „Multiple Intelligences: The Theory in Practice” (New York: Basic Books), ühes peatükis, mille kaasautor on Mara Krechevsky.

40

Kokkuvõte on Howard Gardneri raamatus „Multiple Intelligences” lk 9.

41

Howard Gardner ja Thomas Hatch, „Multiple Intelligences Go to School”, Educational Researcher 18, 8 (1989).

42

Emotsionaalse intelligentsuse esimese mudeli esitasid Peter Salovey ja John D. Mayer, „Emotional Intelligence”, Imagination, Cognition, and Personality 9 (1990), lk-d 185-211.

43

Praktiline intelligentsus ja suhtlemisoskused: Robert J. Sternber, Beyond I.Q. (New York: Cambridge University Press, 1985).

44

Emotsionaalse intelligentsuse algdefinitsioon on Salovey ja Mayeri artiklis „Emotional Intelligence”, lk 189. Veel ühe varasema emotsionaalse intelligentsuse mudeli leiame Reuven Bar-Oni doktoridissertatsioonist „The Development of a Concept of Psychological Well-Being”, Rhodesi ülikool, Lõuna-Aafrika, 1988.

45

IQ vs emotsionaalne intelligentsus: Jack Blocki (California ülikool Berkeleys) käsikiri, veebruar 1995. Block eelistab kasutada „ego paindlikkuse” kontseptsiooni emotsionaalse intelligentsuse asemel, kuid märgib, et sellegi peamised komponendid sisaldavad emotsionaalset eneseregulatsiooni, adapteeruvat impulsikontrolli, eneseefektiivsust ja sotsiaalset intelligentsust. Kuna need on emotsionaalse intelligentsuse põhilisi elemente, võib ego paindlikkust pidada emotsionaalse intelligentsuse surrogaatmõõdupuuks, samasuguses suhtes nagu SAT-i ja IQ-testi tulemused. Block analüüsis umbes saja mehe ja naise pikaajalise uurimise tulemusi ja kasutas statistikameetodeid, et hinnata kõrge IQ-ga inimeste isiksust ja käitumist emotsionaalsest intelligentsusest sõltumata, ja emotsionaalset intelligentsust IQ-st eraldi. Ta leidis, et IQ ja ego paindlikkuse vahel on teatav tagasihoidlik korrelatsioon, aga tegemist on kahe täiesti iseseisva mõttetarindiga.

46

Kasutan terminit „eneseteadvus” oma kogemusi reflekteeriva, sissepoole pööratud tähelepanelikkuse kohta, mõnikord nimetatud ka lihtsalt tähelepanelikkuseks.

47

Vt ka Jon Kabat-Zinn, Wherever You Go, There You Are (New York: Hyperion,

48

Jälgiv ego: psühhoanalüütiku tähelepaneliku hoiaku ja eneseteadvuse leidlik võrdlus on Mark Epsteini raamatus „Thoughts Without a Thinker” (New York: Basic Books, 1995). Epstein märgib, et kui seda omadust põhjalikult arendada, võib vaatleja teadlikkus enesest kaduda ja inimese egost saab „paindlikum ja julgem arenenud ego, mis on võimeline vastu võtma kõik elu pakutava”.

49

William Styron, Darkness Visible: A Memoir of Madness (New York: Random House, 1990), lk 64.

50

John D. Mayer ja Alexander Stevens, „An Emerging Understanding of the Reflective (Meta) Experience of Mood”, käsikiri (1993).

51

Mayer ja Stevens, „An Emerging Understanding”. Mõned terminid emotsionaalse eneseteadvuse tüüpide kohta olen ise Mayeri ja Stevensi omade põhjal mugandanud.

52

Emotsioonide intensiivsus: palju sellest uurimistööst tegi Randy Larsen, Dieneri endine üliõpilane Michigani ülikoolis.

53

Garyt, emotsionaalselt tuima kirurgi, kirjeldab Hillel I. Swiller, „Alexithymia: Treatment Utilizing Combined Individual and Group Psychotherapy”, International Journal for Group Psychotherapy 38,1 (1988), lk 47–61.

54

Emotsionaalse kirjaoskamatuse terminit kasutasid M. B. Freedman ja B. S. Sweet, „Some Specific Feature of Group Psychotherapy”, International Journal for Group Psychotherapy 4 (1954), lk 335–368.

55

Aleksitüümia kliinilist pilti kirjeldab Graeme J. Taylor ettekandes „Alexithymia: History of the Concept”, mille ta pidas Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni aastakoosolekul Washingtonis, DC, mais 1986.

56

Aleksitüümia kirjeldus Peter Sifneos’ilt, „Affect, Emotional Conflict, and Deficit: An Overview”, Psychotherapy-and-Psychosomatics 56,1991, lk 116–122.

57

Naisest, kes ei teadnud, et ta nutab, kirjutas H. Warnes, „Alexithymia, Clinical and Therapeutic Aspects”, Psychotherapy-and-Psychosomatics 46,1986, lk 96–104.

58

Emotsioonide roll arutlemises: Damasio, Descartes’ Error.

59

Alateadlik hirm: maohirmu uurimist kirjeldab Kagan, Galen’s Prophecy.

60

Positiivsete ja negatiivsete tunnete ning heaolu vahekorra kohta vt detailselt Ed Diener ja Randy J. Larsen, „The Experience of Emotional Well-Being”, Michael Lewis ja Jeannette Haviland (toim), Handbook of Emotions, (New York: Guilford Press, 1993).

61

Intervjueerisin Diane Tice’i tema halvast tujust vabanemise alaste uuringute kohta 1992. aasta detsembris. Oma uurimistulemustest kirjutas ta koos abikaasa Roy Baumeisteriga Daniel Wegneri ja James Pennebakeri toimetatud raamatus „Handbook of Mental Control” (Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall, 1993).

62

Maksete sissenõudjad: neid kirjeldab ka Arlie Hochschild, The Managed Heart (New York: Free Press, 1980).

63

Raevu vastu ja enesekontrolli poolt kirjutatud tekst põhineb suures osas Diane Tice’i ja Roy F. Baumeisteri peatükil „Controlling Anger: Self-Induced Emotion Change”; Wegneri ja Pennebakeri kogumikus Handbook of Mental Control. Aga vt ka Carol Tavris, Anger: The Misunderstood Emotion (New York: Touchstone, 1989).

64

Raevu uurimist kirjeldab Dolf Zillmanri, „Mental Control of Angry Aggression”, Wegneri ja Pennebakeri „Handbook of Mental Control”.

65

Rahustav jalutuskäik: tsiteeritud Tavrise raamatus „Anger: The Misunderstood Emotion”, lk 135.

66

Redford Williamsi vaenulikkuse kontrolli strateegiad leiab detailsemalt Redford ja Virginia Williamsi raamatus, „Anger Kills” (New York: Times Books, 1993).

67

Viha väljavalamine seda ei leevenda: vt nt S. K. Mallick ja B. R. McCandless, „A Study of Catharsis Aggression”, Journal of Personality and Social Psychology 4, 1966. Selle uurimuse kokkuvõte on: Tavris, Anger: The Misunderstood Emotion.

68

Millal on vihapurskest kasu: Tavris, Anger: The Misunderstood Emotion.

69

Muretsemisest: Lizabeth Roemer ja Thomas Borkovec, „Worry: Unwnated Cognitive Activity That Controls Unwanted Somatic Experiences”, Wegneri ja Pennebakeri kogumikus Handbook of Mental Control.

70

Pisikuhirm: David Riggs ja Edna Foa, „Obsessive-Compulsive Disorder”, David Barlow (toim), Clinical Handbook of Psychological Disorders (New York: Guilford Press, 1993).

71

Muretseva patsiendi tsitaat Roemeri ja Borkoveci „Worry” lk-1221.

72

Ärevushäire ravi kohta vt David H. Barlow (toim) Clinical Handbook of Psychological Disorders (New York: Guilford Press, 1993)

73

Styroni depressioon: William Styron, Darkness Visibl