siin on vastuväiteks see, et kehaline koormus parandab meeleolu hõlpsamini laiskadel, kes end tavaliselt suurt ei liiguta. Igapäevase kehalise koormusega harjunud inimestel tõstis kehakultuur ilmselt tuju siis, kui nad sellega alles tegelema hakkasid. On täheldatud vastupidist efekti: tegelikult võib regulaarse kehalise koormusega harjunud inimestel märgata meeleolu langust nendel päevadel, mil nad ei saa trenni teha. Kehaline koormus paistab aitavat, kuna muutub tujust põhjustatud psühholoogiline seisund: depressioon on madala erutuvuse seisund ja aeroobika viib keha kõrge erutuvuse seisundisse. Keha erutuvust vähendavad tehnikad toimivad seevastu hästi kõrge erutusseisundi puhul, kuid mitte samavõrd hästi depressiooni korral. Iga selline lähenemisviis paistab depressioonile või ärevuseahelale vastu töötavat, sest aju aktiivsus ei ole enam vastavuses seda enda võimuses hoidnud emotsiooni omaga.
Teine populaarne vastumürk tujulangusele on naudingud ja meelelised rõõmud. Tavalised vahendid, mida inimesed rõhutud meeleolus kasutasid, ulatusid kuumast vannist meelistoiduni, muusika kuulamisest seksini. Ostlemine või söömine olid halvast tujust vabanemisel eriti populaarsed naiste hulgas, nagu ka poeskäigud üldiselt, isegi kui piirduti vaid vaateakende uurimisega. Tice’i uurimus näitas, et naisüliõpilased kasutasid söömist kurbuse leevendamiseks kolm korda sagedamini kui mehed, mehed omakorda aga pöördusid halvas tujus olles alkoholi ja narkootikumide poole viis korda sagedamini kui naised. Õnnetuseks võivad nii ülesöömine kui ka alkohol vastumürgi rollis kergesti tagasilöögi anda: liigsöömine tekitab kahetsust, alkohol aga pärsib kesknärvisüsteemi ning võimendab seeläbi depressiooni mõju.
Tice’i väitel on palju konstruktiivsemaks tuju tõstmise viisiks anda endale võimalus ilma suurt vaeva nägemata saavutada väike võit, teha ära mingi pikka aega edasilükatud majapidamistöö või midagi muud, mis tahab kordaajamist. Samal kombel teeb rõõmu ka oma väljanägemise parandamine, tähendagu see kas või ainult korralikult riidesse panemist või hoolikamat meikimist.
Üks kõige mõjusamaid, kuid vähekasutatud vastumürke on asjadele teise pilguga vaatamine ehk kognitiivne ümbersõnastus. On loomulik, et suhte lõppemisel kaldume enesehaletsusse süvenenult kaeblema „nüüd jään ma elu lõpuni üksi”, mis kahtlemata süvendab meie meeleheidet. Kui te aga vaatate tagasi ning mõtlete, mis teie suhetes vajaka jäi, kuidas te oma partneriga kokku ei sobinud, vaatate oma kaotusele nii-öelda teise, positiivsema nurga alt, siis kurbus leevendub. Ka vähihaiged, seisundi tõsidusest sõltumata, olid paremas tujus, kui nad suutsid meenutada teisi patsiente, kellel oli veel hullem („Minuga ei olegi lood nii pahad, mina saan vähemalt liikuda”); need, kes võrdlesid end tervetega, olid ülimalt masendunud.77 Seda tüüpi võrdlus halvemaga teeb meele üllatavalt rõõmsaks – järsku ei olegi see, mis meid vaevas, enam nii hull.
Teiste hädasolijate aitamine on teine tõhus depressiooni kaotaja. Kuna depressioon toitub endale suunatud mõtisklustest ja murest, siis teiste aitamine toob meid sellest murest välja, sest me tunneme kaasa inimestele, kellel on samuti valus.
Tice’i uuringutes oli kõige tõhusam tujutõstmise vahend sukelduda ühiskondlikku töösse – tegelda kodututega, olla kellelegi õe-venna eest, õpetada tänavalastele pallimängu jne, kuid seda esines haruharva.
Lõpuks, vähemalt mõned inimesed suudavad leevendada oma melanhooliat transtsendentaalsete jõudude poole pöördumisega. Tice ütles mulle: „Kui sa oled sügavalt usklik, aitab palvetamine igasuguse meeleolu korral, eriti hästi aga depressiooni puhul.”
Lause algab sõnadega: „Ta lõi toanaabrile jalaga kõhtu…”, lõpeb aga: „… kuigi tahtis hoopis tuld ära kustutada.”
Seesuguses agressiooni transformeerimises süütuks, kuigi pisut väheusutavaks eksituseks, on in vivo jäädvustatud emotsioonide allasurumine. Kokku pani selle üks tudeng, kes osales vabatahtlikuna emotsiooni allasurujate uurimises, nende inimeste uurimises, kes tavapäraselt ja automaatselt oma emotsionaalse rahutuse teadvusest välja lülitavad. Lause algusfragment „Ta lõi toanaabrile jalaga kõhtu…” oli osa lausete lõpetamise testist. Teised testid näitasid, et selline väike vaimse eskapismi akt on osa elus laialt levinud mudelist, mille abil välistatakse kõik emotsionaalselt häiriv.78 Esialgu käsitlesid uurijaid emotsioonide allasurujaid kui inimesi, kellel puudub võime emotsioone tunda nagu aleksitüümikutelgi; tänapäevaste arusaamade kohaselt nähakse neis aga emotsioonide oskuslikke reguleerijaid. Nad kaitsevad end negatiivsete tunnete eest niivõrd osavalt, et jääb mulje, nagu nad ei taipakski, et tegu on negatiivsete nähtustega. Selle asemel et nimetada neid emotsioonide mahasurujaiks, nagu uurijad siiani teinud on, oleks täpsem termin nende kohta hoopis kõigutamatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.