füsioloogia viha põhjustatud kõrgest ärritusseisundist madala ärrituse seisundisse, ning ka seepärast, et mõtted viiakse eemale viha tekitajaist. Aktiivne füüsiline koormus leevendab viha samadel põhjustel: pärast kõrgendatud füsioloogilist aktiivsust pingutuse ajal langeb keha aktiivsus.
Kuid jahutusperioodist ei ole kasu, kui see kulub viha tekitavate mõtete haudumiseks, sest iga selline mõte ise on väike vihakaskaadide vallandaja. Viha tekitava mõtteahela katkestamise jõud on selles, et vihaste mõtete laviin peatub. Viha leevendamise strateegiaid käsitlevas uurimuses leidis Tice, et mõtete kõrvalejuhtimine aitab üldiselt viha jahutada: telerivaatamine, kinoskäik, lugemine ning kõik muu seesugune segab vihaseid, raevu üleskütvaid mõtteid. Kuid Tice leidis ka, et sellisel enesepoputamisel nagu sisseostude tegemine või söömine ei ole erilist mõju – kaubamajas jalutades või rammusat kooki mugides on lihtne nördinud mõtteid edasi heietada.
Nendele strateegiatele lisanduvad Duke’i ülikooli psühholoogi Redford Williamsi omad, kes otsis vahendeid, et aidata vaenulikel inimestel, kelle puhul on suurem südamehaiguste oht, oma ärrituvust kontrolli all hoida.66 Üheks tema soovituseks on kasutada eneseteadvust vaenulike või küüniliste mõtete kinnipüüdmiseks nende tekkemomendil ja need seejärel üles kirjutada. Kui vaenulikud mõtted on sel viisil kinni püütud, saab neile vastu vaielda ja neid ümber hinnata, ehkki Zillmann leidis, et taoline lähenemisviis töötab paremini enne viha raevuks paisumist.
Väärarusaam emotsioonide väljaelamisest
Istun New Yorgis taksosse, teed ületav noormees jääb auto ees liikluse hõrenemist oodates seisma. Taksojuht, kes tahab kannatamatult paigalt võtta, annab signaali ning viipab, et ta eest ära astuks. Vastuseks on grimass ja keskmine näpp.
„Sa kuradi koerapoeg!” kisab juht ning teeb taksoga ohtliku manöövri, vajutades korraga gaasipedaali ja pidurit. Niisuguse surmava ähvarduse peale loivab noormees mornilt kõrvale, aga põrutab rusikaga vastu taksot, enne kui auto jõuab liiklusvoolu kiiluda. Sellele vastab taksojuht rõveda sõimuvalinguga.
Kui me edasi sõidame, ütleb ikka veel silmanähtavalt ärritunud taksojuht: „Ei saa lasta igaühel endale pähe istuda. Peab vastu õiendama – vähemalt enesetunne läheb paremaks!”
Katarsist – raevu väljalaskmist – ülistatakse mõnikord kui vihast ülesaamise vahendit. Rahvaliku teooria järgi „teeb see olemise paremaks”. Kuid nagu Zillmanni uurimistulemustest võib järeldada, on katarsisele ka vastuargumente. 1950. aastatest peale, kui psühholoogid hakkasid katarsise efekte eksperimentaalselt uurima, on nad ikka ja jälle tuvastanud, et viha väljavalamine ei aidanud viha lahtumisele üldsegi kaasa või tegi seda väga vähe (kuigi tänu viha võrgutavale iseloomule võis see tunduda rahuldustpakkuvana).67 Võib ju ette tulla olukordi, kus viha väljavalamine aitab: kui see tabab otse selle sihtmärgiks olevat inimest, kui see taastab kontrollitunde või heastab ebaõigluse või kui see tekitab teisele inimesele „sobival määral kahju” ning sunnib teda ilma kättemaksuta muutma kahjutoovat tegevust. Kuna viha võib aga taas kergesti süttida, ei tasu väljaelamisest siiski alati abi oodata. 68
Tice leidis, et viha väljaelamine on üks kehvemaid viise rahuneda: tüüpiliselt tõstavad raevupursked emotsionaalse aju ärritust ning inimesed lähevad veel vihasemaks, mitte vastupidi. Tice avastas, et kui inimesed rääkisid talle seikadest, kui nad olid viha selle põhjustanud inimese peale välja valanud, oli tulemuseks vihahoo lühenemise asemel selle pikenemine. Palju efektiivsem oli see, kui inimesed esmalt maha rahunesid ning võtsid lahkarvamuse lahendamise alles siis käsile, sedapuhku juba konstruktiivsemal või kehtestavamal moel. Nagu kord vastas tiibeti õpetlane Choygam Trungpa, kui temalt küsiti, kuidas vihast kõige paremini võitu saada: „Ära suru seda alla. Kuid ära ka selle ajel tegutse.”
No ei! Summuti teeb imelikku häält… Viiks parandusse? Me ei saa endale niisugust väljaminekut praegu lubada… See läheb Jamie kooliraha arvelt… Mis siis, kui me õppemaksuga hätta jääme?.. Ja veel see halb koolitunnistus eelmisel nädalal… Kui ta hinded niimoodi alla lähevad, ei saa ta üldse ülikooli sisse… Summutil on midagi viga…
Niimoodi käib muretseja mõtetes vaikse melodraama lõputu läbimäng, ühe mure põhjus viib teiseni ja jälle algusesse tagasi. Ülaltoodud näide pärineb Pennsylvania ülikooli psühholoogidelt Lizabeth Roemerilt ja Thomas Borkovecilt, kelle uurimistöö muretsemise, kogu ärevuse tuuma vallas on neurootikute elulaadi ülendanud teaduse uurimisobjektiks.69 Loomulikult ei ole midagi lahti, kui muretsemisest on kasu, see tähendab – kui konstruktiivset arutlust rakendades leitakse probleemi üle juureldes lahendus, kuigi see võib paista muretsemisena. Tõepoolest, reaktsioon, mis muretsemist põhjustab, valvsus potentsiaalse ohu suhtes, on kahtlemata olnud evolutsiooni käigus ellujäämise seisukohast olulise tähtsusega. Kui hirm käivitab emotsionaalse aju, keskendub osa erutusest võimalikule ohule, mis paneb aju kõike muud kõrvale jättes teatud ajaks tegelema ainult ohuolukorrast pääsemisega. Muretsemine on teatud mõttes toimetuleku harjutamine juhuks, kui midagi viltu läheb; muretsemine peab pakkuma positiivseid lahendusi ka neile probleemidele, mis veel käes pole, kuid võivad elus ette tulla.
Raskem on kroonilise muretsemisega, sellisega, mis tsükliliselt keerleb ja keerleb ega jõua kunagi lähemale positiivsele lahendusele. Põhjalikum kroonilise muretsemise analüüs lubab väita, et selles on olemas kõik kergemat sorti emotsionaalse kaaperdamise tunnused: mured tuleks nagu iseenesest, ei allu kontrollile, tekitavad pideva ärevusfooni, ei võta kuulda mõistuse häält ning kinnistavad muretseja mõtetesse vaid ühe jäiga arusaama murettekitavast teemast. Kui seesugune muretsemise tsükkel intensiivistub ning edasi kestab, ületatakse piir ning asi võtab täiemõõdulise neuronaalse kaaperdamise värvingu, muutub ärevushäireks, foobiaks, kinnismõtteks, paineks ja sundteoks, paanikahoogudeks. Iga sellise hälbe korral fikseerub muretsemine talle ainuomasel viisil: foobiate korral seostub ärevus kardetava situatsiooniga, kinnismõtete korral seostuvad need mõne kardetud õnnetuse vältimisega; paanikahoogude puhul võivad mured keskenduda surmahirmule või paanikahoole endale.
Kõigi nende seisundite ühiseks jooneks on amokki jooksev muretsemine. Näiteks ühel naisel, kellel raviti obsessiiv-kompulsiivset häiret, oli oma rituaalide kogum, millele ta kulutas suurema osa oma ärkveloleku ajast: ta käis mitu korda päevas duši all, nelikümmend viis minutit korraga, pesi päevas kakskümmend korda või rohkem viie minuti jooksul käsi. Ta ei istunud kunagi enne, kui oli kõigepealt tooli alkoholis niisutatud lapiga steriliseerinud. Ta ei puudutanud ka lapsi ja loomi – need olid „liiga kasimatud”. Kõikide nende sunduste põhjuseks oli surmahirm pisikute ees, ta muretses pidevalt, et ilma pesemise ja steriliseerimiseta jääb ta haigeks ning sureb.70
Naine, kellel raviti generaliseerunud ärevushäiret (psühhiaatria termin pideva muretsemise kohta), vastas palvele ühe minuti jooksul kuuldavalt muretseda niimoodi:
„Ma ei tee seda võib-olla õigesti. See võib nii kunstlikult välja kukkuda, et ei anna aimu, kuidas asi tegelikult on, kuid tegelikku on meil vaja… Sest et kui me tegeliku asjani ei jõua, ei saa ma terveks. Ja kui ma terveks ei saa, ei saa ma enam iialgi õnnelikuks.”71
Selles muretsemise virtuooslikus näites oli algne palve muretseda ühe minuti jooksul mõne sekundiga kasvanud mõtiskluseks eluaegse õnnetuse üle: „… ei saa ma enam iialgi õnnelikuks.” Muretsemine tavaliselt nii käibki, iseendale jutustatav lugu hüppab ühelt murelt teisele ja tihti lisandub pilt katastroofist, kujutatakse ette mingit kohutavat tragöödiat. Mured avalduvad alati vaimukõrvas, mitte vaimusilmas, see tähendab sõnades, mitte piltides, ja sellel faktil on oluline roll muretsemise kontrolli alla saamisel.
Borkovec koos kolleegidega hakkas muretsemist kui nähtust uurima, kui nad otsisid vahendit unepuuduse raviks. Ärevus, nagu teised uurijad on märganud, esineb kahes vormis: kognitiivsena ehk murettekitavate mõtetena ja somaatilisena, ärevuse füsioloogiliste