toob silme ette 1970. aastatel korraks moes olnud naerusuiste märkide lameduse. Kannatuste panusest loovuse ja hingeelu arengus võib paljugi rääkida; kannatused võivad hinge karastada.
Tõusud ja mõõnad lisavad elule vürtsi, kuid nende vahel peab valitsema tasakaal. Heaolutunde määrab positiivsete ja negatiivsete emotsioonide suhe, vähemalt niisugune on järeldus meeleolu-uuringust, mille kestel sajad mehed ja naised kandsid kaasas peilerit, mis neile juhuslikel hetkedel tuletas meelde, et nad märgiksid üles selle hetke emotsioonid.60 Rahulolu saavutamiseks ei pea inimesed vältima ebameeldivaid tundeid, vaja on, et tormakad tunded ei mäsleks kontrollimatult ega võtaks võimalust kogeda ka positiivseid meeleolusid. Tugevate depressiooni- ja vihahoogude all kannatavad inimesed võivad end ka hästi tunda, kui neil on vastukaaluks panna samavõrd rõõmsaid ja õnnelikke aegu. Need uurimused kinnitavad akadeemilise ja emotsionaalse intelligentsuse sõltumatust teineteisest, leides, et seos hinnete või IQ ning inimese emotsionaalse heaolu vahel on marginaalne või puudub täiesti.
Nii, nagu meie saatjaks on pidev taustmõtete pomin, on olemas ka pidev emotsionaalne sumin: kui inimesele hommikul kella kuue või seitsme ajal helistada, on ta alati mingisuguses meeleolus. Loomulikult võib tuju erinevatel hommikutel olla väga erinev, aga kui inimese tujudest võtta nädalate või kuude keskmine, peegeldab see inimese üldist heaolutunnet. Selgub, et enamikul on äärmiselt intensiivseid tundeid suhteliselt harva, suurem osa neist jääb halli keskmise piirkonda, meie sõitu emotsioonide ameerika mägedel ilmestavad vaid mõned kergemad tõusud-laskumised.
Siiski on emotsioonidega toimetulek peaaegu pidev töö: enamalt jaolt – eriti aga vabal ajal – üritame oma meeleolu valitseda. Kõik, alates romaani lugemisest ja teleri vaatamisest kuni meelistegevuse ja kaaslaste valikuni, võib olla enesetunde tõstmise teenistuses. Kunst ennast rahustada on üks põhiline eluline oskus, ja mõned psühhoanalüütilised mõtlejad nagu John Bowlby ja D.W.Winnicott näevad selles kõige olulisemat psüühilist tööriista. On teooria, mille kohaselt emotsionaalselt terved lapsed õpivad end rahustama, käitudes endaga samuti, nagu teised nendega käituvad, mis aitab neil paremini vastu panna emotsionaalse aju põhjustatud segadustele.
Nagu me nägime, tingib aju ehitus selle, et meil puudub sageli kontroll selle üle, millal emotsioon meid jalust rabab, nagu ka selle üle, missuguse emotsiooniga on tegemist. Kuid emotsiooni kestust saame mingil määral reguleerida. Probleeme pole mõõduka kurbuse, mure või vihaga; tavaliselt mööduvad sellised tujud ajapikku, kui oleme kannatlikud. Kuid kui need emotsioonid on väga tugevad ning kestavad kauem kui tavaliselt, võtavad nad juba äärmusliku vormi ning muutuvad krooniliseks muretsemiseks, kontrollimatuks raevuks või depressiooniks. Ning kõige raskemate, tõsisemate ja kontrollimatute vormide korral on nendest vabanemiseks vaja ravimeid ja psühhoteraapiat või mõlemat korraga.
Niisugusel puhul võib üheks märgiks emotsionaalsest eneseregulatsioonist olla oskus märgata, kui emotsionaalse aju krooniline erutus on liiga tugev, et sellega ilma farmakoloogilise abita toime tulla. Näiteks ei ole kahel kolmandikul bipolaarse meeleoluhäire all kannatajail seda hälvet ravitud. Kuid liitium või uuemad ravimid suudavad lõhkuda selle halvava depressiooni ja kaootilisest joovastusest, kõrgelennulisusest, ärrituvusest ja raevust kokku segatud maania tsükli. Bipolaarse meeleoluhäire puhul on probleem selles, et maania küüsis inimesed tunnevad end ülemäära enesekindlana ega näe mingit vajadust abi järele, hoolimata hukatuslike tagajärgedega otsustest, mida nad vastu võtavad. Selliste raskete emotsionaalsete häirete korral aitavad psühhofarmakonid eluga paremini toime tulla.
Kui aga tegu on tavalise halva tujuga, peame ise hakkama saama. Kahjuks alati ei saa, vähemalt tegi sellise järelduse Case Western Reserve’i ülikooli psühholoog Diane Tice, kes küsitles rohkem kui neljasadat meest ja naist halvast tujust ülesaamise strateegiate ning taktikate edukuse kohta.61
Mitte kõik ei nõustu filosoofilise lähtepunktiga, et halvast tujust peab üle saama; Tice leidis, et ligikaudu viis protsenti inimestest on meeleolu „puutumatuse” pooldajad, kes väidavad, et nad ei proovi kunagi oma tuju muuta, sest nende arvates on kõik emotsioonid „loomulikud” ning neid peab tajuma just sellisel moel, nagu nad esinevad, kui masendavad nad ka poleks. Ja siis oli veel selliseid inimesi, kes pragmaatilistel põhjustel püüdlesid regulaarselt halva tuju poole: arstid, kes pidid olema tõsised, et patsiendile halbu uudised teatada, sotsiaalkriitilised aktivistid, kes kasvatasid endas vastumeelsust ebaõigluse vastu, et sellega paremini võidelda; isegi üks selline noormees, kes rääkis, et ajab end vihale, aitamaks oma väikesel vennal mänguväljakul ülbitsejatega hakkama saada. Ning mõned inimesed olid tujudega manipuleerimisel tõelised Machiavellid – jälgige võlgade sissenõudjaid, kes end teadlikult raevu ajavad, et võlgnikega karmim olla.62 Kuid kui jätta kõrvale need harvad eesmärgipärased ebameeldivuste kultiveerimise juhud, kaebasid peaaegu kõik, et nad on oma tujude meelevallas. Inimeste saavutused halvast tujust jagusaamisel olid kahtlemata väga erinevad.
Oletame, et keegi sõidab teist maanteel ohtlikult lähedalt mööda. Kui teie esmane reaktsioon on mõelda „See kuradi koerapoeg!”, on raevu kulgemise seisukohalt väga oluline, kas sellele mõttele järgneb veel vihaja kättemaksumõtteid: „Ta oleks võinud mulle otsa sõita! See närakas, küll ma talle alles näitan!” Haarate tugevamini roolist, sõrmenukid valged, nagu oleksite pahategijal kõri kallal. Keha valmistub võitlema, mitte põgenema – ja nii te seal vihast värisete, higipiisad laubal, süda tagumas, kulm kurjalt kortsus. Tahaksite selle tüübi maha lüüa. Kui siis taga sõitev auto peaks tuututama, kuna vähendasite pärast ohtlikku olukorda kiirust, sooviksite oma raevu ka tolle juhi peale välja valada. Sellistest situatsioonidest saavad alguse kõrge vererõhk, ohtlikult hooletu autojuhtimine, isegi tulevahetused maanteedel.
Tõusvat raevu võite takistada mõne heatahtlikuma mõttega teile äärepealt otsa sõitnud autojuhist: „ Võib-olla ei näinud ta mind või oli tal mõni mõjuv põhjus nii ettevaatamatult sõita, näiteks oli ruttu arsti vaja.” Niisugune võimalik seletus leevendab raevu andestamisega, vähemalt tunnistab, et võimalik on ka teine põhjus, ning raev lämmatatakse algfaasis. Probleem on selles, nagu tuletab meile meelde Aristoteles oma väljakutsega ainult asjakohaselt vihastada, et enamasti purskab viha kontrolli alt välja. Hästi on öelnud Benjamin Franklin: „Viha pole kunagi ilma põhjuseta, kuid harva on see põhjus mõistlik.”
Loomulikult võib viha olla mitut sorti. Tõenäoliselt süütas äkilise vihalahvatuse meid oma hooletusega ohustanud juhi vastu mandelkeha. Kuid uuskoor emotsionaalse juhtetee teises otsas haub suurema tõenäosusega kaalutletud viha, näiteks külmaverelist kättemaksu või vägivalda ülekohtu ja ebaõigluse eest. Just selline mõtestatud vihastamine on kõige lähemal Benjamin Franklini sõnu kasutades „mõistliku põhjusega vihale”, või vähemalt tundub olevat.
Kõigist tujudest, mida inimesed vältida püüavad, on raev kõige allumatum; Tice leidis, et viha on tuju, mida inimesed suudavad kõige vähem kontrollida. Tegelikult on viha negatiivsetest emotsioonidest kõige ahvatlevam; ennastõigustav sisemonoloog, mis seda aina üles kütab, täidab meie meeli väga usutavate argumentidega auru väljalaskmise poolt. Erinevalt kurbusest annab viha energiat, on isegi virgutav. Viha võrgutav, veenev jõud võib ise olla selgituseks, miks on nii üldiselt levinud seisukoht, et viha ei saa kontrollida või igatahes ei peaks seda kontrollima ning et viha väljavalamine „katarsisena” teeb head. Vastandiks sellele, võib-olla vastureaktsiooniks kahe eelmise külmusele, on väide, et võib elada täiesti ilma vihata. Kuid hoolikas tutvumine katsete tulemustega lubab väita, et kõik need levinud suhtumised vihasse pole millegagi põhjendatud või on tegu lausa müütidega. 63
Viha õhutavate mõtete voos on peidus ka võti ühe kõige võimsama viha leevendamise viisi juurde: kõigepealt kõiguta viha toitvaid veendumusi. Mida kauem juurdleme selle üle, mis meid vihastas, seda rohkem „mõistlikke põhjusi” ja eneseõigustust leiame, et vihane olla. Juurdlemine ei lase vihal kustuda. Kuid vaadates asjadele teise nurga alt, lämmatame leegid. Tice leidis, et situatsiooni positiivne ümberhindamine oli üks võimsamaid