lapse tugevatest külgedest Spectrumi testiga mõõdetud kümne näidu osas oli väga erinev. Näiteks IQ-testi viiest „tarkpeast” oli üks tugev kolmes, kolm last kahes ning üks tugev vaid ühesainsas Spectrumi skaala valdkonnas. Tugevad küljed olid hajutatud: neljal lapsel oli selleks muusika, kahel kunst, ühel sotsiaalne taju, ühel loogika, kahel keel. Mitte ükski viiest kõrge IQ-skooriga lapsest ei olnud tugev liikumises, numbrites ja mehhaanikas; tegelikult olid liikumine ja numbrid viiest „tarkpeast” kahe nõrgaks küljeks.
Gardner tegi järelduse, et Stanford-Binet intelligentsuse skaala ei suuda ennustada tulemusi Spectrumi tegevustes, ei läbivalt ega ka alarühmades. Teisest küljest aga annavad Spectrumi tulemused vanematele ja õpetajatele selgeid juhtnööre nende valdkondade kohta, mille suhtes lastel tekib spontaanne huvi ning kus nad tulevad piisavalt hästi toime, et tekiks vaimustus, mis kunagi võib neist tubli oskaja asemel teha meistri.
Gardner täiustab oma teooriat intelligentsuse mitmekesisusest järjepidevalt. Umbes kümme aastat pärast selle teooria esmast avaldamist tegi Gardner lühikokkuvõtte isiksusliku intelligentsuse ideest:
Interpersonaalne intelligentsus on oskus saada aru teistest inimestest: nende motivatsioonist, sellest, kuidas nad töötavad, kuidas nendega koostööd teha. Edukad müügiagendid, poliitikud, õpetajad, arstid ning vaimsed juhid on suure tõenäosusega kõik inimesed, kelle interpersonaalne intelligentsus on väga kõrge. Intrapersonaalne intelligentsus… on samasugune võime, ainult et sissepoole pööratud. See on suutlikkus luua täpne ja tõene mudel iseendast ning oskus seda mudelit elus efektiivse tegutsemise nimel kasutada.40
Teises tõlgenduses märkis Gardner, et interpersonaalse intelligentsuse tuumaks on „suutlikkus eristada teiste inimeste meeleolu, temperamenti, motiive ja soove ning neile õigesti reageerida”. Intrapersonaalne intelligentsuse all, mis on võtmeks meie eneseteadvuse juurde, nimetas ta „ligipääsu omaenese tunnetele, võimet neid omavahel eristada ja kasutada oma käitumise juhtimisel”.41
Isiksusliku intelligentsuse juures on üks dimensioon, millele Gardner on oma arutlustes palju viidanud, kuid mida ta on vähe uurinud: emotsioonide roll. Põhjuseks võib olla see, väitis Gardner mulle, et tema tööd on tugevasti mõjutanud psüühika kognitiivne mudel. Tema vaatenurk intelligentsusele rõhutab seega kognitiivsust – arusaamist enda ja teiste motiividest, tööharjumustest ning sellise sisekaemuse kasutamist omaenda eluga toimetulemiseks ja teistega läbisaamiseks. Kuid nii nagu kinesteetilises maailmas, kus füüsiline andekus avaldub mitteverbaalselt, ulatub ka emotsioonide maailm keelest ja tunnetusest kaugemale.
Kuigi Gardneri isiksusliku intelligentsuse kirjeldused jätavad piisavalt ruumi pilguheiduks emotsioonide mängu ning nende valitsemise meisterlikkusesse, ei ole Gardner ega tema kaastöötajad eriti detailselt jälginud tunnete osa intelligentsuse juures, nende tähelepanu on koondunud tunnete kognitiivsele küljele. Võib-olla tahtmatult jääb seesuguse fookuse puhul läbi uurimata terve kihav emotsioonide meri, mis teeb siseelu ja suhted nii keeruliseks, nii imetlusväärseks ja sageli nii mõistatuslikuks. Samuti jääb käsitlemata, mis mõttes on võimalik rääkida intelligentsusest tunnetes ning intelligentsuse tunnetesse toomisest.
See, et Gardner isiksusliku intelligentsuse juures kognitiivseid elemente rõhutab, peegeldab tema vaateid kujundanud psühholoogia ajavaimu. Tunnetuse liigne rõhutamine psühholoogias, isegi emotsioonide valdkonnas, tuleneb ühest keerdkäigust selle teaduse ajaloos. Selle sajandi keskel domineerisid psühholoogias B.F. Skinneri vaimus biheivioristid, kes arvasid, et teadusliku täpsusega saab uurida ainult väliselt objektiivselt vaadeldavat käitumist. Biheivioristid kuulutasid kogu siseelu, sealhulgas ka emotsioonid, väljaspool teadust olevaks.
Kuuekümnendate aastate „kognitiivse revolutsiooni” ajal koondas psühholoogia kui teadus tähelepanu sellele, kuidas psüühika informatsiooni registreerib ja talletab, ning intelligentsuse olemusele. Kuid emotsioonid olid ikka veel tabu. Kognitivistide hulgas levinud tavaarusaama kohaselt nõudis intelligentsus külma ja kuiva faktide töötlemist. Intelligentsus on üliratsionaalne, nagu ”Star Treki” kuivade infobaitide arhetüüpne kogum härra Spock, keda ei pimesta tunded, kes on kehastunud idee, et emotsioonidel ei ole intelligentsuse juures mingit rolli, nad teevad pildi meie vaimuelust vaid ähmasemaks.
Kognitivistid, kes selle seisukoha omaks võtsid, sattusid liigsesse vaimustusse kompuutrist kui mõistuse töömudelist, unustades, et tegelikkuses ujub aju märgvara räpases pulseerivas neurokemikaalide lombis, ilma et tal oleks midagi ühist selle metafoori sünnitanud puhta ja korrapärase räniga. Kognitivistide hulgas levinud info töötlemise mudelid ei ole valdavalt hõlmanud ideed, et tunne juhib ratsionaalsust ja võib selle lämmatada. Selles mõttes on mõtlemise kognitiivne mudel üsna piiratud arusaam psüühikast ega suuda seletada tunnete tormi ja tungi, mis intellekti ilmestavad. Et säilitada järjekindlust, on kognitivistidel tulnud oma psüühika mudelites ignoreerida inimeste lootuste ja hirmude, perekonnatülide ja tööalase kadeduse tähtsust, kogu seda tunnete kaskaadi, mis annab elule värvi ja vürtsi ning millest igal ajahetkel sõltub, kuidas (ja kui hästi või halvasti) informatsiooni parajasti töödeldakse.
Pikapeale hakkab muutuma ka vildak teaduslik arusaam emotsionaalselt üksluisest vaimuelust, mille egiidi all on viimase kaheksakümne aasta jooksul intelligentsust uuritud, kuna psühholoogia on hakanud tunnustama tunde olulist rolli mõtlemises. Üsna telesarja „Star Trek: uus põlvkond” spockiliku tegelase Data kombel hakkab ka psühholoogia hindama emotsioonide jõudu ja väärtust vaimuelus, muidugi ohte unustamata. Lõppude lõpuks avastab Datagi (jahmunult, kui ta seda suudaks), et tal ei õnnestu külma loogika abil õiget inimlikku lahendust leida. Meie inimlikkus avaldub tunnetes kõige paremini ja Data püüab tunda, teades, et temas on midagi olulist puudu. Ta ihkab sõprust, lojaalsust, aga nagu „Võlur Ozi” Plekkmehel, ei ole tal südant. Ilma tunnete antud lüürikatajuta oskab Data tehniliselt virtuooslikult esitada muusikat ja kirjutada luuletusi, kuid ei tunne nendes peituvat kirge. Igatsemise järele igatseva Data õppetund on selles, et inimsüdame kõrgeimaid väärtusi – usku, lootust, pühendumust, armastust – ei ole külmalt kognitiivses arusaamas üldse olemas. Emotsioonid rikastavad elu ja neid eirav mõtlemismudel on ühekülgne.
Kui pärisin Gardnerilt, miks ta on rõhu asetanud pigem tunnetest mõtlemisele ehk metakognitsioonile kui tundeile endile, tunnistas ta, et tal on kombeks intellekti kognitiivsel viisil käsitleda, kuid lisas: „Kui ma esmakordselt isiksuslikust intelligentsusest kirjutasin, siis rääkisin tõepoolest emotsioonidest; eelkõige intrapersonaalse intelligentsuse puhul on minu mõistes üheks komponendiks enese sisemine emotsionaalne häälestamine. Ka interpersonaalse intelligentsuse puhul on kesksel kohal just vastuvõetud sisetundesignaalid. Kuid praktikas edasi arenedes on mitmekülgse intelligentsuse teooria hakanud pöörama rohkem tähelepanu metakognitsioonile, see tähendab oma vaimsete protsesside teadvustamisele, mitte aga emotsionaalsete võimete täielikule spektrile.”
Sellele vaatamata mõistab Gardner, kuivõrd olulised on emotsionaalsed ja suhtlemisoskused tormisel elumerel. Ta rõhutab: „Paljud inimesed, kelle IQ on 160, töötavad inimeste heaks, kellel see on 100, kui esimestel on intrapersonaalse intelligentsusega lood kehvad, siis teistel on sellega ülimalt hästi. Ning igapäevases elus ei ole inimestevaheliste suhete valdamise oskusest midagi tähtsamat. Kui see puudub, ei osata valida õiget abikaasat, töökohta ja muudki. Koolis on vaja õpetada lastele isiksuslikku intelligentsust.”
Et paremini aru saada, kuidas niisugune õpetus võiks välja näha, tuleb pöörduda teiste Gardneri ideid järgivate teoreetikute, eelkõige Yale’i psühholoogi Peter Salovey poole, kes on detailselt kaardistanud emotsioonidesse intelligentsuse toomise viisid.42 Tema ettevõtmine ei ole uus, ajapikku on ka kõige paadunumad IQ pooldajad püüdnud emotsioone intelligentsuse valdustesse tuua ning nad ei käsitle „emotsiooni” ning „intelligentsust” teineteist olemuslikult välistavate terminitena. Nii väitis silmapaistev psühholoog E. L. Thorndike, mõjukas IQ ideede propageerija kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail, artiklis ajakirjale Harpers Magazine,