põhielementidest langeb kokku varasemaga, võib ta öelda „klapib!” – seepärast see ühendus teinekord räpakalt töötabki: tegutsetakse enne lõpliku kinnituse saamist. Meilt nõutakse meeleheitlikult, et me reageeriksime praegu samal moel, nagu meisse kaua aega tagasi sisse söövitati; mõtete, tunnete ja reaktsioonidega, mis omandati võib-olla ainult kaudselt sarnastes olukordades, kuid mis puudutasid meid siiski nii lähedalt, et alarmeerisid mandelkeha.
Nii võib endist jubedate haavade lõputust voolust traumeeritud rindeõde aastaid hiljem lahingusituatsiooni reaktsiooni kordusena tabada hirmu-, vastikuse- ja paanikasööst, mille ta saab kapiust avades pisipõnni poolt kappi pandud musta mähkme lehast. Mandelkehal on vaja vaid mõnd varasema ohuga sarnanevat üksikelementi, et kuulutada välja hädaolukord. Kahjuks võivad emotsionaalselt laetud mälestustega, millel on jõudu vallandada kriisireaktsioon, kaasneda ka samal moel oma aja ära elanud reageerimisviisid.
Sellistel hetkedel võimendab emotsionaalse mälu ebatäpsust fakt, et paljud emotsionaalselt laetud mälestused pärinevad esimestest eluaastatest, imiku suhetest oma hooldajatega. Eriti kehtib see traumeerivate sündmuste kohta nagu peksmine või otsene hooletussejätmine. Nii noorelt ei ole teised ajustruktuurid, eriti aga narratiivsete mälestuste puhul kriitilise tähtsusega hipokampus ja ratsionaalse mõtlemise asupaik uuskoor veel täielikult välja arenenud. Mälus töötavad mandelkeha ja hipokampus käsikäes; oma spetsiaalset informatsiooni aga talletab ja ammutab kumbki iseseisvalt. Kui hipokampus mingi informatsiooni uuesti kasutusele võtab, siis otsustab mandelkeha, kas sellel on emotsionaalne valents. Imiku ajus väga kiiresti küpsev mandelkeha on aga juba sünnimomendil tunduvalt paremini välja kujunenud.
LeDoux vaatleb mandelkeha rolli lapsepõlves, et leida kinnitust kauaaegsele psühhoanalüütilise mõtte põhipostulaadile: varases lapsepõlves kogetu moodustab emotsionaalsete õppetundide kogumi, mille aluseks on imiku ja tema hooldajate rahustavad või ärritavad kontaktid.20 LeDoux usub, et need emotsionaalsed õppetunnid on erakordselt võimsad, kuid täiskasvanu seisukohast ometi raskesti taibatavad, kuna need on talletatud mandelkehasse tundeelu ähmaste, sõnatute mudelitena. Ja et kõige varasemad mälestused tekivad enne, kui imik neid sõnastada suudab, siis nende hilisema taaselustumise korral puudub meil meid vallanud reaktsiooni tarvis artikuleeritud mõtete kogum. Üks põhjus, miks meie tundepursked meid niivõrd rabavad, on see, et nad pärinevad eluperioodist, mil meil alles puudusid sõnad sündmustest arusaamiseks. Meid võib vallata tunnetekaos, kuid meil pole sõnu selle kunagi loonud mälestuste kirjeldamiseks.
Kell võis olla öösel kolme ringis, kui minu magamistoa kaugemas otsas hiigelsuur ese läbi lae prantsatas ja pööningul olnud esemed mööda tuba laiali lendasid. Ma hüppasin sekunditki kaotamata voodist välja ning tormasin toast minema, enne kui terve lagi sisse vajub. Siis, taibates, et ma olen väljaspool hädaohtu, piilusin ettevaatlikult tuppa, et näha, mis selle õnnetuse põhjustas. Taipasin, et müra, mida mina olin pidanud lae sissevajumiseks, tegid ümberkukkunud kastid, kuhu mu naine oli eelmisel päeval kappe koristades asju pannud. Pööningult ei olnud midagi alla kukkunud, meil ei olnudki pööningut. Lagi oli täiesti terve ja mina ka.
Et ma unesegasena voodist välja hüppasin – mis oleks mu ilmselt päästnud, kui lagi oleks tõepoolest sisse vajunud –, näitab kujukalt mandelkeha jõudu sundida meid tegutsema hädaolukorras, eluliselt tähtsatel hetkedel, enne kui uuskoorel on aega täielikult ära jagada, mis tegelikult lahti on. Kriisitee olemasolu silmast või kõrvast taalamusse ja mandelkehasse on kriitilise tähtsusega: nii hoitakse kokku aega momentaanset tegutsemist nõudvas olukorras. Kuid juhtetee taalamusest mandelkehasse edastab vaid väikese osa meeleelunditelt saadud teadetest, enamik liigub peamarsruuti mööda uuskoorde. Seega jõuab kiirteed pidi kohale paremal juhul vaid ebamäärane, hoiatuseks piisav signaal. Nii nagu märgib LeDoux: „Teadmaks, et miski on ohtlik, ei ole vaja täpselt teada, mis see on.”21
Aju töökiirust mõõdetakse tuhandiksekundites ja otsetee võimaldab aega veelgi kokku hoida. Roti mandelkeha võib hakata tajule reageerima juba kaheteistkümne millisekundi, s.t kaheteistkümne tuhandiku sekundi jooksul. Tee taalamusest uuskoorde ja sealtkaudu mandelkehasse on ajaliselt kaks korda pikem. Inimaju pole nii veel mõõdetud, kuid suhe peaks umbkaudu samaks jääma.
Evolutsiooni seisukohalt oli niisugune otsetee ellujäämise jaoks ülioluline, kuna andis võimaluse kiirelt tegutseda, lühendada hädaohule regeerimise aega mitme kriitilise millisekundi võrra. Millisekundid võisidki päästa eelajalooliste imetajate elu sedavõrd sageli, et see otsetee jäädvustus imetajate ajju, sealhulgas ka teie ja minu omasse. Tegelikult, kuigi inimeste psüühikas mängib see juhtetee suhteliselt piiratud rolli, peamiselt vaid emotsionaalsete kriiside korral, keerleb selle ümber suurem osa lindude, kalade ja roomajate vaimsest elust, sest nende ellujäämine sõltub pidevast kiskjate ja saagi jälgimisest. „See primitiivne, imetajate jaoks vähetähtis ajusüsteem on mitte-imetajate puhul põhiliseks ajusüsteemiks,” ütleb LeDoux. „See annab välkkiire võimaluse emotsioonid valla päästa. Kuigi kiire, on see protsess samas väga räpakas; rakud on nobedad, aga ei hiilga täpsusega.”
Oravale selline ebatäpsus suuremat häda ei too, sest eksimine on ohutuse teenistuses: esimese signaali peale, mis võiks tähendada ähvardava vaenlase lähedalolu, hüppab orav eemale, kui aga signaal annab märku millestki söödavast, tuleb ta lähemale. Kuid inimeste tundeelus võivad seesuguse ebatäpsuse tagajärjed olla meie suhetele katastroofilised, sest piltlikult öeldes võime me valele asjale või isikule kas kallale karata või neist eemale hüpata. (Mõelge näiteks ettekandjale, kes pillas maha kuue inimese õhtusöögi, kui märkas naist punase lokkis juuksepahmakaga, täpselt samasugusega nagu sellel, kelle pärast mees ta maha jättis.)
Selliste emotsionaalsete vigade aluseks on mõtet ennetavad tunded. LeDoux nimetab seda „prekognitiivseks emotsiooniks”, reaktsiooniks, mis põhineb neuronite alles korralikult lahterdamata ning äratuntavateks objektideks ühendamata sensoorse informatsiooni kildudel. Tegemist on alles väga toore sensoorse teabega, mängitaks justkui mängu „Arva ära, mis viis see on”, kuid selle asemel, et paari noodi alusel kähku otsustada, mis meloodiaga on tegemist, tekitatakse mõne esialgse katke põhjal terviktaju. Kui mandelkeha tajub, et meelte sisend hakkab sarnanema mingile skeemile, teeb ta ennatliku järelduse ja vallandab reaktsiooni, kui täielik kinnitusmaterjal alles puudub – või kui seda üldse tulebki.
Pole siis ime, et me suudame oma plahvatuslikumate emotsioonide rägas, eriti nende kammitsais olles, nii vähe ette näha. Mandelkeha võib reageerida kas raevu- või hirmuhullusega, enne kui ajukoor teab, mis on lahti, sest niisugune ebaküps reaktsioon vallandub mõttest sõltumatult ja ennetab seda.
Minu sõbra kuueaastane tütar Jessica jäi esimest korda elus ööseks oma mängukaaslase juurde. Ei oskagi öelda, kumb selle pärast rohkem närveeris, kas ema või tütar. Ema püüdis oma suurt ärevust Jessica eest varjata, kuid tema pinge saavutas haripunkti keskööl, kui ta end voodisse minema asutas ja telefon helises. Ta pillas hambaharja ja tormas, süda kurgus, telefoni juurde, peas keerlemas hirmsad kujutluspildid kõigest, mis Jessicaga juhtuda võis.
„Jessica!” pahvatas ema toru haarates, kuid kuulis vaid naisehäält: „Oi, vabandage, ma eksisin vist numbriga…”
Seepeale suutis ema end kokku võtta ning viisakal ja mõõdetud toonil küsida: „Mis numbril te helistate?”
Kui mandelkeha valmistab ette ärevat, impulsiivset reaktsiooni, siis teine emotsionaalse aju osa võimaldab reageerida asjalikumalt ning korrektiive teha. Mandelkeha mäslemist jahutav lüliti asub uuskoorde viiva närvirakkude peaahela teises otsas, otse lauba taga aju prefrontaal- ehk otsmikukoores. Aju otsmikukoor näib töötavat hirmu või raevu korral, kuid just neidsamu tundeid lämmatades ja kontrollides, et olukorda paremini lahendada, või kui pärast situatsiooni ümberhindamist selgub, et on vaja reageerida hoopis teisiti, nagu muretseva ema näites.
Tavaliselt valitsevad prefrontaalsed piirkonnad meie emotsionaalseid reaktsioone algusest peale. Tuletagem meelde, et suurem osa taalamusest tulevast sensoorsest informatsioonist ei lähe mitte mandelkehasse, vaid uuskoorde ja selle