Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 2. osa. Richelle Mead

Kuid äkki küsisin: „Kui kaua?“

      „Mitte väga kaua, Roza. Sa pead valima. Ja tee õige otsus.“

      „Ja see oleks?“

      Ta tõstis käed. „Kõik see. Elu koos teineteisega.“

      Olime labürindist välja jõudnud. Silmitsesin maja, mis oli hullult suur, kui väljastpoolt vaadata – ja ilusaid aedu meie ümber. See oli otsekui unenäost. Maja taga laius maastik, mis viimaks kadus pimedusse ja sulas mustavasse taevasse – kui välja arvata üks tilluke osa, mis hõõgus pehme punakaslilla kumana silmapiiril. Kortsutasin seda uurides kulme, siis pöörasin tähelepanu taas Dimitrile.

      „Mis saab edasi? Kas hakkan ka Galina heaks tööle?“

      „Mõnda aega.“

      „Kui kaua on mõnda aega?“

      Jäime maja ees seisma. Dimitri langetas pea ja vaatas mulle silma, näol ilme, mis sundis mind taganema.

      „Kuni me ta tapame, Rose. Kuni me ta tapame ja kõik selle endale võtame.“

      Neli

      DIMITRI EI SELGITANUD LÄHEMALT. OLIN TA sõnadest ja selle öö ülejäänud sündmustest liiga rabatud, et aru saada, kuidas neisse suhtuda. Dimitri viis mind sisse, valvurstrigoist mööda üles minu sviiti. Nathanit ei olnud enam ukse taga.

      Paari üürikese hetke vältel rääkis sisehääl mu peas nii valjusti, et murdis läbi mu juhmistunud mõtete. Kui mu ukse taga ei ole valvurit ja Inna tuleb varsti, on mul hea võimalus teda ähvardades siit välja pääseda. Mööngem, see tähendab, et mul tuleb tegemist teha jumal teab kui paljude strigoidega, kuid mul on parem võimalus põgenema pääseda majast kui sellest ruumist.

      Ent need mõtted kadusid sama kiiresti, kui olid tekkinud. Dimitri pani välgukiirusel käsivarre mu piha ümber ja tõmbas enda ligi. Väljas oli olnud jahe ja ehkki ta keha oli külm, andsid tema riided veidi sooja. Pugesin talle lähemale, ta käed rändasid üle kogu mu keha. Arvasin, et ta hammustab mind, kuid selle asemel kohtusid me huuled, tugevasti ja raevukalt. Lükkasin sõrmed ta juustesse, püüdsin teda lähemale tõmmata. Vahepeal olid ta sõrmed mu paljale jalale rännanud, lükates seeliku peaaegu puusani üles. Ootus ja õhin sütitasid kõik mu kehaosad. Olin nii kaua unistanud ja ääretu igatsusega meenutanud meie õhtut metsaonnis. Ma poleks iial arvanud, et midagi taolist võib veel juhtuda, aga nüüd oli see võimalik, ja mind ennastki üllatas, kui väga ma seda ihaldasin.

      Libistasin käed ta särgini, tehes kõik nööbid lahti, et saaksin ta rinda puudutada. Tema nahk oli endiselt külm nagu jää, jahmatav kontrast minus süttinud leegiga. Ta eemaldas huuled mu suult, liikus suudeldes mööda mu kaela ja õlga, lükkas kleidi õlapaela alla ja kattis mu ihu näljaste suudlustega. Ta käsi oli mu paljal puusal ja püüdsin meeletult tal särki seljast rebida.

      Äkitselt tõmbus ta järsu nõksatusega eemale ja lükkas mu maha. Algul arvasin, et see oli eelmängu pikenduseks, kuni taipasin, et ta lükkas mu meelega endast eemale.

      „Ei,“ ütles ta karmilt. „Veel mitte. Mitte enne, kui sa oled äratatud.“

      „Miks?“ küsisin meeleheitlikult. Ma ei suutnud mõelda millestki muust kui tema puudutustest – ja… veel ühest hammustusest. „Miks see nii tähtis on? Kas on… mingi põhjus, miks me ei saa?“ Kuni siiatulekuni polnud mõte seksist strigoiga mulle kunagi pähe tulnud… võib-olla pole see lihtsalt võimalik.

      Ta kummardas alla ja viis suu mu kõrva juurde. „Ei, aga see on palju parem, kui sa oled äratatud. Las ma teen seda… las ma teen ja siis me saame teha, mida tahame…“

      Taipasin uduselt, et see oli kaalukeel. Ta ihaldas mind – seda oli kogu ta olekust näha –, aga ta kasutas peibutusena seksi, et mind sundida alla andma. Ja ausalt? Olin nõustumise äärel. Mu keha oleks mõistusest üle sõitnud… peaaegu.

      „Ei,“ niutsatasin. „Ma… ma kardan…“

      Ohtlik ilme mahenes ja kuigi ta veel ei sarnanenud endise Dimitriga, oli temas veidi vähem strigoilikkust. „Rose, kas sa arvad, et ma teen sulle haiget?“ Kas kusagil polnud olnud arutelu selle üle, et minu valik on kas pöörduda või surra? Viimane ilmselt teeb haiget, aga praegu ma seda ei maininud.

      „Hammustus… pööramine teeb haiget…“

      „Ma ütlesin sulle: see on täpselt selline, nagu me oleme juba teinud. Sa naudid seda. See ei tee haiget, ma vannun.“

      Vaatasin kõrvale. Kurat võtaks. Miks ta ei võiks edasi olla pahaendeline ja hirmutav? Siis oleks palju kergem endale kindlaks jääda ja vastu panna. Suutsin isegi kirest vallatuna vastu panna. Kuid… nähes teda sellisena, rahuliku ja mõistlikuna… noh, ta oli liiga sarnane selle Dimitriga, keda ma armastasin. Ja seda oli raske tõrjuda. Esimest korda tundus strigoiks muundumine… mitte sugugi nii paha mõttena.